12.09.2008, 00:00
Ansipi paljastamisele järgnes arhiivi varakambrite sulgemine
Ekspress andis mullu ülevaate peaminister Andrus Ansipi komparteilisest minevikust. Täna poleks see enam võimalik, sest arhiiviseadus keelab uurijatel isikuandmetega tutvumise.
Aasta tagasi astusin sisse Tõnismäel asuva parteiarhiivi uksest ja
soovisin tutvuda peaminister Andrus Ansipi kompartei toimikuga.
Uurimissaali töötaja tõi mulle soovitud kausta. See oli
õhuke, paarkümmend lehekülge. Kommunistid pidasid omade
üle täpset arvestust. Sain toimikust teada tulevase peaministri
karjääri aastate kaupa.
Tänu sellele oli mul lihtne
eri arhiivifondidest Ansipi jälgi ajada. Selle käigus komistasin
faktile, mida avalikkus ei teadnud.
1988 kandideeris Ansip EKP
Tartu rajoonikomitee II sekretäriks, kuid kukkus valimistel läbi.
Teised kommunistid süüdistasid teda liiga vanameelses poliitikas.
Tartu täitevkomitee esimees Robert Närska nimetas Ansipit koguni
“poliitiliseks prostituudiks”.
18. oktoobri Ekspressi
artikkel “Peaministri suur saladus” vallandas Ansipi punamineviku
üle ajakirjanduses kuu aega kestnud vaidluse.
Arhiivi direktor: Ansipi toimiku näitamine oli viga
Riigiarhiivi direktor Marge Tiidus sai väga pahaseks. Aasta
hiljem, möödunud nädalal toimunud kohtumisel kinnitas
Tiidus mulle, et tema arvates ei ole arhiivil “õigust anda
välja selliseid toimikuid”.
Ansipi toimikuga tutvuda
lubanud uurimissaali töötaja pidi
oma osakonnajuhatajale aru andma.
Küsimus
polnud ainult peaministris. Ma olin näinud ka Merko omaniku,
miljardär Toomas Annuse ja poliitik Villu Reiljani kompartei
pabereid.
Riigiarhiivi ülemused said sellest teada, kui nad
vaatasid laenutuste andmebaasist spetsiaalselt järele,
kelle materjale olin lugenud.
Kas ma avaldasin Ekspressis
Ansipi kohta delikaatseid isikuandmeid, mis oleks kuritegu?
Ei, ma
kirjeldasin lihtsalt peaministri tegevust kommunistlikus parteis. Ma ei
maininud kusagil Ansipi rassi, tervist, seksuaalelu jms.
Delikaatseid isikuandmeid parteitoimikus ei olnud. Ja kui oleks olnud, poleks
ma neid avaldanud.
Kas uurimissaali töötaja rikkus
parteitoimikute välja andmisega seadust? Minu arvates mitte. Tollal
kehtinud arhiiviseadus nägi ette üksnes delikaatseid isikuandmeid
sisaldavate materjalide kasutamise piiramist.
Peaminister Ansipi
kohta võib olla riigiarhiivis kaks sellist säilikut.
Tartu sõjakomissariaadi fondis asub tema Nõukogude armee
poliitohvitseri toimik. Veel on KGB poolt Ansipi pere
välisreiside kohta peetud väljasõidutoimik. Neid
materjale ma ei näinud.
Mõne aja pärast viidi
mulle Ansipi, Annuse ja Reiljani toimikud andnud arhivaar üle Madara
tänava arhiivi. Seal ei hoita kompartei pabereid, vaid hulga
“ohutumaid” eestiaegseid dokumente.
Arhiivi direktor
Tiidus põhjendab üleviimist “sisemise
tööjõudluse parandamisega”. Sel polevat midagi pistmist
Ansipi juhtumiga.
Kas Alfons Rebase pabereid tohib
lugeda?
Pärast peaministri mineviku kohta ilmunud
artiklit oli parteiarhiivi lugemissaali liberaalsel laenutuspoliitikal
kriips peal. Enam ei saanud tutvuda ei elavate ega vähem kui 30
aasta eest surnud inimeste paberitega.
Näiteks soovisin ma
lugeda KGB poolt Rüütliristi kavaleri Alfons Rebase kohta kogutud
materjale. Tšekistid üritasid leida tõendeid tema
osaluse kohta sõjakuritegudes.
Uurimissaali
töötajad muutusid minu soovi peale murelikuks. Nad ei teadnud, mis
aastal Rebane suri. Mina ka ei teadnud. Otsisime seda koos teatmeteostest ja
internetist.
Rebane suri 1976. Kui SS-Standartenführer
oleks veel paar aastat elanud, siis olek
sid ka tema paberid täna avalikkusele keelatud.
Tänavu jõustunud arhiiviseaduse muudatused seavad
ajaloouurimisele selged piirid. Nüüd ei tohi arhiivid anda välja
mitte ainult delikaatseid, vaid mis tahes isikuandmeid ilma inimese enda
või tema pärijate kirjaliku loata. Erandiks on riigi poolt avalikke
ülesandeid täites loodud dokumendid, kus puuduvad delikaatsed
isikuandmed. Nendega võib vabalt tutvuda.
Olen
üritanud kätte saada Nõukogude Liidu kangelase Arnold
Meri kompartei toimikuid. Riigiarhiivi eitava vastuse peale võtsin
ühendust tema advokaadi Sven Sillariga.
Sillar vastas, et
klient nõusolekut ei anna, küll aga võin ma Meriga intervjuu
teha.
Prokuratuur on pidanud vajalikuks anda 89aastane Meri
küüditajana kohtu alla. Arhiivis pole samal ajal võimalik
uurida tema kommunistlikku tegevust.
Kus on siin loogika?
Juunikommunisti käskudele ilmus piirang
Riigiarhiivi lugemissaalides seisavad riiulitel sajad kaustad fondide
nimistutega. Neist mitme vasakusse ülanurka on ilmunud ümmargused
punased kleepsud.
Punane värv hoiatab, et selles nimistus
on juurdepääsupiiranguga säilikuid. Esimesed keelud koostati
mõne aasta eest näiteks nõukogudeaegsete
õnnetusjuhtumite materjalidele. Kuna terviseandmed on
delikaatsed, tuleb neid kaitsta.
Sel aastal
on salastamine võtnud hoopis suurema ulatuse ja muutunud sisuliselt
vägagi küsitavaks. Esimese kuue kuuga seadis riigiarhiiv
piiranguid rohkem kui 20 fondile.
Võtame Eesti NSV
kergetööstuse ministeeriumi, mille dokumendid on olnud
arhiivis aastaid vabalt kasutatavad. Tänavu mais lisati rohkem kui 1300
säilikule juurdepääsupiirang “delikaatsete ja eraeluliste
isikuandmete kaitseks”.
Esiteks on piirang vildakas, sest
“eraeluliste isikuandmete” mõiste kadus isikuandmete kaitse
seadusest käesoleva aasta algul. Teiseks viitab piirang
üldsõnaliselt avaliku teabe seaduse paragrahvile 35, aga ei nimeta
piirangu konkreetset alust.
Näiteks on saanud
juurdepääsupiirangu rahvakomissar Arnold
Veimeri sõjaeelsed käskkirjad tööle võtmise
ja vabastamise kohta. Nende hulgas on paber detsembrist 1940, millega ta
laseb lahti Eesti Põlevkivitööstuse juhatuse. Esimene ohver
on kuulus insener ja tööstur Märt Raud, kes sureb
küüditatuna Venemaal.
Raua vallandamine on oluline samm
Eesti majanduse sovetiseerimisel. Riigiarhiiv on seadnud
seda asitõendit sisaldavale kaustale juurdepääsupiirangu
kuni aastani 2015. Mis on selle mõte?
Päts ja
Laidoner ohtlikus nimekirjas
Piiranguid
kirjutavad riigiarhiivi kogude osakonna töötajad. Nad
teevad seda muu töö käigus. Läbi vaadatavate fondide
valik on üsna juhuslik, sõltudes erinevatest põhjustest.
Esialgne kava nägi ette kõigi fondide läbivaatamist 2009.
aasta lõpuks. Seoses riigieelarve kokkuhoiuga kipub see edasi
lükkuma.
Kogude osakonna juhataja Tiiu Kravtsev
ütleb ausalt, et arhiivil käiks üle jõu kõiki
toimikuid läbi lapata. Nii seatakse juurdepääsupiiranguid
kümneid, sadu ja isegi tuhandeid toimikuid hõlmavatele sarjadele
korraga.
Nii satuvadki musta nimekirja teiste hulgas toimikud,
mille puhul see on terve mõistusega vastuolus. Nagu Franz Krulli
masinatehase 1940. aasta palgalehed.
Või Ernst Jaaksoni
juhitud New Yorgi Eesti peakonsulaadi fond. Selle juurdepä&
;aum
l;supiirangutega säilikute nimekiri täidaks Ekspressis mitu
lehekülge. Nende hulgas on Jüri Lina intervjuud
ja Tiit Madissoni artiklid. Konstantin Pätsi teemalised
ajaleheväljalõiked ning kindral Johan Laidoneri
aumärkide loetelu.
Siiski on igal soovijal võimalik
nõuda nendega tutvumist. Lubamine on riigiarhiivi kasutusosakonna
juhataja otsustada. Tema või volitatud ametnik vaatab
säilikud isiklikult üle ja otsustab, milliseid
dokumente saab uurijale näidata. Arhiiv nimetab sellist otsustamist
kaalutlemiseks.
“See on puhas riskide maandamine,”
kinnitab Hanno Vares. Rahvusarhiivi arendusbüroo nõunikuna on ta
piirangute üks väljatöötajatest.
“Meile
on ette heidetud, et me teeme erinevaid otsuseid,” räägib
Vares. “Ühes kohas isikutoimikuid kätte ei saa, teises kohas
saab. Oli parem otsustajate ringi koomale tõmmata.”
Kui
riigiarhivaar Priit Pirsko kuulis Ekspressilt Pätsi
ajalehelõigetele seatud juurdepääsupiirangust, lubas ta asja
kontrollida.
Järgmisel päeval vastas Pirsko:
“Möönan, et uurijale oleks pilt palju selgem, kui
juurdepääsupiirang oleks tähistatud iga konkreetse säiliku
tasandil. Ligi 80 riiulikilomeetri arhiiviainese puhul pole see lihtsalt
võimalik. Tegemist on mõistliku lahendusega tingimusis, kus
riigieelarve pole kummist.”
Ma saan
arhiivitöötajatest inimlikult aru. Seadus käsib
isikuandmeid kaitsta. Kes julgeks otsustada, et riigi poolt avalike
ülesannete täitmisel loodud pabereid võib uurijale
näidata?
Hirm pahanduste ees on nii suur, et Eesti iseseisvuse
90. aastal oleme jõudnud ajaloouurimise otsese piiramiseni.
“Meie täidame seadust!”
Intervjuu riigiarhiivi direktori Marge Tiidusega.
Miks seab riigiarhiiv juurdepääsupiiranguid 1940. aasta rahvakomissaride personalikäskkirjadele?
Piiranguid seatakse sarjade kaupa. Ju siis inimestel on kogemusi, et seal võib olla kahtlasi dokumente. Näiteks selgub, et inimene on psühhiaatriahaiglas arvel.
Miks seab riigiarhiiv piiranguid ilma konkreetsete toimikutega tutvumata?
Meil on sada inimest koos koristajatega. Kõigi arhivaalide läbivaatamiseks läheks aastakümneid.
Selliste juurdepääsupiirangutega loob riigiarhiiv ju eeltsensuuri.
Juurdepääsupiirang on märge eelkõige arhiivi oma inimestele, et nende toimikutega tuleb olla ettevaatlik.
Mis mõte on seada juurdepääsupiiranguid ajaleheväljalõigetele Konstantin Pätsi kohta?
Ma ütlen teile veel kord, me ei ole suutelised säilikuid läbi vaatama. Ma ei saa vastata.
Mõned juristid peavad selliseid piiranguid ebaseaduslikeks.
Siis palun pöörduge andmekaitsesse, et me oleme eksinud. Meie täidame seadust!
Intervjuu riigiarhiivi direktori Marge Tiidusega.
Miks seab riigiarhiiv juurdepääsupiiranguid 1940. aasta rahvakomissaride personalikäskkirjadele?
Piiranguid seatakse sarjade kaupa. Ju siis inimestel on kogemusi, et seal võib olla kahtlasi dokumente. Näiteks selgub, et inimene on psühhiaatriahaiglas arvel.
Miks seab riigiarhiiv piiranguid ilma konkreetsete toimikutega tutvumata?
Meil on sada inimest koos koristajatega. Kõigi arhivaalide läbivaatamiseks läheks aastakümneid.
Selliste juurdepääsupiirangutega loob riigiarhiiv ju eeltsensuuri.
Juurdepääsupiirang on märge eelkõige arhiivi oma inimestele, et nende toimikutega tuleb olla ettevaatlik.
Mis mõte on seada juurdepääsupiiranguid ajaleheväljalõigetele Konstantin Pätsi kohta?
Ma ütlen teile veel kord, me ei ole suutelised säilikuid läbi vaatama. Ma ei saa vastata.
Mõned juristid peavad selliseid piiranguid ebaseaduslikeks.
Siis palun pöörduge andmekaitsesse, et me oleme eksinud. Meie täidame seadust!
Riigiarhiivi direktor Marge Tiidus:
Kui uuritakse ainult Meri isikut, siis on vajalik tema nõusolek. Palusalu puhul on vaja pärijate luba. Kui tegemist on üldisema uurimusega, siis vaatame asja laiemalt.
Õigusteadlane Ülle Madise:
Arhiiviseaduse järgi ei ole neid nõusolekuid vaja, kui dokumente tahetakse uurida teadustöö tarbeks.
Inimese nõusolekuta võib arhiivis dokumentidega tutvuda ka siis, kui dokumendid on tekkinud avalike ehk võimuülesannete täitmisel. Seda eeldusel, et info andmine ei kahjusta oluliselt inimese eraelu puutumatust.
Kui tegemist on Konstantin Pätsi, Kristjan Palusalu või Arnold Meriga, siis on päris raske ette kujutada teavet, millele juurdepääsu võimaldamine võiks eraelu puutumatust oluliselt kahjustada.
Alati on inimesel õigus nõuda tsiviilkohtus kahju tekitamise lõpetamist ja kahju hüvitamist. Nii on see 16 aastat ehk põhiseaduse jõustumisest saadik.
Kui uuritakse ainult Meri isikut, siis on vajalik tema nõusolek. Palusalu puhul on vaja pärijate luba. Kui tegemist on üldisema uurimusega, siis vaatame asja laiemalt.
Õigusteadlane Ülle Madise:
Arhiiviseaduse järgi ei ole neid nõusolekuid vaja, kui dokumente tahetakse uurida teadustöö tarbeks.
Inimese nõusolekuta võib arhiivis dokumentidega tutvuda ka siis, kui dokumendid on tekkinud avalike ehk võimuülesannete täitmisel. Seda eeldusel, et info andmine ei kahjusta oluliselt inimese eraelu puutumatust.
Kui tegemist on Konstantin Pätsi, Kristjan Palusalu või Arnold Meriga, siis on päris raske ette kujutada teavet, millele juurdepääsu võimaldamine võiks eraelu puutumatust oluliselt kahjustada.
Alati on inimesel õigus nõuda tsiviilkohtus kahju tekitamise lõpetamist ja kahju hüvitamist. Nii on see 16 aastat ehk põhiseaduse jõustumisest saadik.
Hillar Kohvist sai saladus
Hillar Kohv Viinahaualt on Eesti ajalehtede lugejakirjade püsiautor. Aastate jooksul on Kohv saatnud kirju ka valitsusele ning neid hoitakse riigikantselei arhiivis.
Tänavu kevadel juhtus Kohvi kirju lugema üks riigiarhiivi inspektor. Need jätsid talle nii sügava mulje, et ta käskis need ajaloo tarvis säilitada.
Palusin riigikantseleil saata Ekspressile Kohvi kirjadele arhiiviväärtuse andmise otsus. Riigikantselei saatis dokumendi, olles Kohvi nime selles kinni katnud.
Arhiiviseaduse järgi on arhivaalide loetelud avalikud. Seega on Kohvi salastamine puhas seaduserikkumine.
Muide, riigikantselei üks ülesanne on juhtida Eesti arhiivinduse arengut.
Hillar Kohv Viinahaualt on Eesti ajalehtede lugejakirjade püsiautor. Aastate jooksul on Kohv saatnud kirju ka valitsusele ning neid hoitakse riigikantselei arhiivis.
Tänavu kevadel juhtus Kohvi kirju lugema üks riigiarhiivi inspektor. Need jätsid talle nii sügava mulje, et ta käskis need ajaloo tarvis säilitada.
Palusin riigikantseleil saata Ekspressile Kohvi kirjadele arhiiviväärtuse andmise otsus. Riigikantselei saatis dokumendi, olles Kohvi nime selles kinni katnud.
Arhiiviseaduse järgi on arhivaalide loetelud avalikud. Seega on Kohvi salastamine puhas seaduserikkumine.
Muide, riigikantselei üks ülesanne on juhtida Eesti arhiivinduse arengut.