Kutseline venelane murtud südamete majas

Oktoobris asub Rahvusringhäälingu venekeelset "'Aktuaalset Kaamerat"' juhtima Jevgenia Garanža (29). Oma noorusest hoolimata on ta juba sellise positsiooniga ajakirjanik, keda tsiteerib Eesti peaminister ja kuulab president.

27. aprillil 2006 alustas peaminister Andrus Ansip valitsuse pressikonverentsi: “Esimene päevakorrapunkt, millest ma tahaksin rääkida, puudutab ajakirjandust. Nimelt kirjutas ajakirjanik ­Jevgenia ­Garanža kunagi loo sellest, kuidas Eestis alaliselt elavad määratlemata kodakondsusega isikud peavad elama kohaliku omavalitsuse territooriumil viis aastat ja siis nad saavad võtta osa valimistest. See viis aastat kehtis iga konkreetse valla ja linna kohta. Selline piirang ei ole mitte millegagi põhjendatav ja täna otsustaski valitsus saata Riigikokku eelnõu, millega taoline piirang kaob. [–] Nii et ajakirjanik kirjutas artikli, Justiitsministeerium hakkas kirjutama ja valitsus langetas täna otsuse, ma loodan, et Riigikogu langetab ka sellesama otsuse. Nii et teil kõigil on võimalus osaleda seadusloomes.”

Valitsuse pressikonverentsidel tunti Jevgeniat vaiksel, peaaegu väriseval häälel esitatud tõsiste ja sisuliste küsimuste poolest. Ta on väikest kasvu ja leebe, kuid valvsa olekuga. Süveneb asjadesse südamega, töötab tõsiselt. Meediaväljal tegutsejate kinnistunud stereotüüpides temasugusele kohta peaaegu ei olegi. Keeruline on teda ette kujutada ETV suures “murtud südamete majas”, intriigides, kõledates koridorides. Ta ei tundu liidri ega juhi tüübina, pigem tõsise taustategijana.

Pärast pronksiöö vapustust algas Eestis väitlus selle üle, kuidas kaasata venekeelset elanikkonda Eesti inforuumi. Esialgsed hüüatused “Teeme kohe vene telekanali!” vaibusid vähehaaval ja maabusid venekeelseks infoportaaliks. Venekeelse kanali vastased, ka peaminister Andrus Ansip, väitsid, et Venemaa telekanalites toodetava meelelahutuse ega kultuurisaadetega ei suuda Eesti võistelda, pooldajad, näiteks Londoni Majandusinstituudi doktorant Indrek ­Ibrus, kinnitasid, et sellist konkurentsi ei tekigi, sest ERRi venekeelne toodang peab olema keskendunud kohalikule uudisele, mida Vene kanalid tegema ei hakka (isegi PBK Eestit käsitlevad uudised on tehtud Riias), peavad olema täpselt kindlale sihtrühmale suunatud ja neile sobivalt turustatud.

Aga nagu tavaliselt, koos riikliku paanikaga vaibus ka soov midagi kardinaal­selt muuta. Mägi sünnitas hiire ja tänaseks on venekeelse telekanali ideest järele jäänud uue venekeelse väitlussaate loomine ja venekeelse “Aktuaalse ­kaamera” uuendamine. Viimase keskmine vaatajate arv möödunud nädalal oli 40 000, neist venelasi 9000.

Rahvusringhäälingu uudistejuht ­Urmet Kook rääkis, et algul oli kavas luua vaid venekeelne väitlussaade. “Aga kuna seda pidi tegema ikkagi venekeelse “Aktuaalse kaamera” jõududega, siis osutus õigeks teha uuendusi ka seal.”

Jevgenia jäi Urmetile esimest korda silma, kui saatis lugejakirja Eesti Päevalehele, kus Urmet siis arvamustoimetuse juhina töötas. “See oli uskumatult mõistlik seisukoht ja palju enamat kui lugejakiri,” meenutab Urmet. “Jevgenia esindab tervemõistuslikke seisukohti.” Jevgenialt telliti Päevalehte uusi arvamusartikleid, mis tavaliselt tõid kaasa suure vastukaja. Kevadel ilmus temalt suur artikkel venekeelse inforuumi ja ETV võimaluste kohta. Kuna Urmet oli selleks ajaks läinud Päevalehest Rahvusringhäälingusse, kirjutas Jevgenia sel moel endale ise töölevõtmiseks soovituse.

Jevgenia ei hüpanud telepaati kohe esimese hooga. Ta  meenutab, kuidas Urmet koputas tema südametunnistusele: “Sa ju ise kirjutasid Päevalehes, nüüd sul on moraalne kohustus tegutseda!”

Al guses leidis Jevgenia teleidee väga hullu olevat. Siis hakkas uurima, kas see on siiras mõte või ülevaltpoolt tulnud käsk. Kui talle esitati tema sõnadel “piisavad argumendid”, siis ta nõustus.

Tegelikult polnudki tal mingit vajadust peale moraalse sunduse Rahvusringhäälingusse kolida. Ta töötas venekeelse ajalehe Den za Dnjom peatoimetaja asetäitjana, kuhu sattus pärast seda, kui viimane ostis ära tema varasema tööandja, ajalehe Nedelja Vesti.

Venekeelset trükimeediat tunneb Jevgenia paremini kui televisiooni. Ta on nõus, et venekeelsete ajalehtede taga on tihti poliitilised või kitsad majanduslikud huvid. Tema jutust kumab läbi, et ajakirjandusliku sõltumatuse üheks tagatiseks peab ta toimetuse kommerts­eesmärke – kui leht tegutseb kasumi nimel, siis aitab see kaasa ka sisulisele sõltumatusele.  Vene ajalehtede tiraažid ja lugejaskond Eestis on siiski suhteliselt väikesed ning ajalehed kahjumis. Jevgenia arvab optimistlikult, et “vene lehtede auditooriumi ressurss ei ole Eestis lõpuni ära kasutatud”.

Noorusest hoolimata on Jevgenia käinud juba kolm korda presidendile nõu andmas. Mitteametlikke “vene nõunikke” on Kadriorul kolm: Viktoria Ladõnskaja Eesti Ekspressist, Viktoria Korpan venekeelsest Postimehest ja Jevgenia. Kohtutakse tavaliselt enne seda, kui presidendil on vaja suhelda venekeelsete elanikega. “President tundis huvi, mida meil vaja on ja mida tema nende jaoks võib teha, et Venemaa kaasmaalased oleksid pigem tema kaasmaalased,” ütles Jevgenia. Kas president peab vene keelt valdama? Jevgenia: “President ei pea valdama vene keelt, vaid vene teemat.” Kas ta valdab? “Alati ei valda.” Talle tundub, et Ilves on siiski Jevgenia ning kahe Viktoria nõu kuulda võtnud.

26. oktoobril 2007 kirjutas Jevgenia Eesti Ekspressis arvamusartikli “Kutselised eestlased ja kutselised venelased”. Ta kirjutas: “Aastatega on Eestis tekkinud vajadus ka uue ameti järele ja selle ameti nimi on “kutseline venelane”. Viieteistkümne iseseisvuseaastaga on peale kasvanud uus põlvkond eestlasi, kes ei oska vene keelt, ja ilma “kutseliste venelasteta” on paljudel firmadel tekkinud tõsiseid raskusi. [–] “Kutselised eestlased” ja “kutselised venelased” ei tõlgi sugugi ainult sõnu, neilt oodatakse, et nad aitaksid tõlgendada ka teise kogukonna käitumist ja suhtumist teatud asjadesse. [–] Fakt, et “kutseline eestlane” ning “kutseline venelane” on turul nii populaarne amet, näitab ühelt poolt, kui suletud on meie kogukonnad teineteise suhtes, ja teiselt poolt tõestab, et me vajame teineteist.”

Jevgenia kokkuvõte on ühene: “Tänapäeva tööturul üks “kutseline eestlane/venelane” tööandjat enam ei päästa.” Sellest hoolimata võttis ta vastu pakkumise asuda Rahvusringhäälingu kutselise venelase rolli. “Minusugused inimesed on kahe kogukonna vahel ja me saame mõlemast hästi aru.

See on ka päris valus seisund – mõlemad leerid tahavad sind enda omaks ja kui ei saa, siis tõukavad sind eemale,” arutleb ta.

“Võiksin mitte töötada kutselise venelasena, aga tänu sellele, et ma näen, et ei eestlastel ega venelastel ei ole täielikku tõde ja õigust, võin ma välja selgitada, mis tegelikult toimub ja millised on uudised, püüda kaks seisukohta kokku tuua.”

Jevgenia teab hästi, et venekeelsete saadete juhina on tal oht sattuda poliitilistesse intriigidesse.

Kriisiaegadel on “Aktuaalse kaamera” telefoninumbritel oht muutuda kuumaks kaubaks, mis kisub poliitikuid neid valima ja õpetusi jagama. “Rahvusringhäälingus on intriigide võimalus,” nõustub Jevgenia.  Ja lisab, et objektiivsus sõltub professionaal­susest. “Ma ei läheks sinna, kui ei saaks oma põhimõtetele truuks jääda. Igaühele peab jääma võimalus lahkuda sealt, kus ta ei taha olla.”

Jevgenia Garanža

• Õppis Tallinna 40. keskkoolis (praegune Õismäe Vene Lütseum).

• Tallinna Pedagoogikaülikoolis omandas tõlgi-ajakirjaniku eriala.

• Samal ajal töötas venekeelses AKs välisuudiste juhi ja uudiste juhina (1997–2000).

• Töötanud ajalehtedes Molodjož Estonii, Nedelja Vesti ja Den za Dnjom.