12.09.2008, 00:00
Norbert Elias “Tsiviliseerumisprotsess” II köide. Ühiskonna muutused. Ühe tsiviliseerumisteooria visand
Norbert Elias “Tsiviliseerumisprotsess”
II köide.
Ühiskonna muutused. Ühe tsiviliseerumisteooria visand
Varrak,
2007. 448 lk.
Saksa juut Norbert Elias (1897–1990) on
sotsioloogia ajaloos üks eraldiseisvaid värvikaid tegelasi, suur
üksiklane, kelle teaduslik töö sai täie tunnustuse alles
1960ndatel pärast inglise keelde jõudmist, kuigi tema loominguline
kõrgperiood jääb kolmekümnendatesse. Elias on tegelnud
argielu ja kommete ning tsivilisatsiooni tekke ja keerdkäikudega. Ta on
uurinud väga mitmesuguseid valdkondi: söögikombeid, Mozarti elu,
sakslaste rahvuspsühholoogiat.
Nüüd ka eesti keelde
jõudnud “Tsiviliseerumisprotsessi” (1939) II osa on
pühendatud Euroopa ühiskonna arengule kuni rahvusriikide tekkeni
(esimene tegeles inimkäitumise muutumisega). Tema lähenemisnurka on
peetud sotsiaalpsühholoogilise profiiliga ajaloolase omaks, ta vaatleb
maailma protsessiliselt ja pikaajaliselt ja seletab ajalugu
inimkäitumise kaudu.
Rahvusriiklus on kogu maailmas taas
teemaks tõusnud (eestlaste jaoks pole see teadagi agendast maas olnudki)
ja nii peaks tänagi olema huvitav lugeda ka seda, kuidas Elias 1930ndatel
seletas, miks rahvusriiklus üldse tekkis, miks sõdalasühiskond
muutus õukondlikuks ja kuidas ja miks muutus see hiljem avalike
haldajate ühiskonnaks. Teose lõpus teeb Elias suurejoonelise
kokkuvõtte ja visandab uue tsiviliseerumisteooria. Raamatu lõpus
on väliseesti päritolu Briti Columbia ülikooli professori,
Eliase-spetsialisti Thomas Salumetsa inforohke järelsõna, kust saab
muu hulgas teada, et suurele mõtlejale polnud võõras miski
inimlik: Elias kirjutas ka luuletusi saatusest ja üksindusest.