12.09.2008, 00:00
Steroide söönud Kõrvemaal
Majesteetliku Shoti mägismaa vaatamisväärsusi käis avastamas Andrus Purde.
Maandusime Aberdeenis, kus asub üks Suurbritannia põhjapoolsemaid
lennujaamu, pärast päikeseloojangut ja asusime rendiautoga umbes
viiekümnemiilisele teekonnale Dee jõe oru suunas. Kahel pool teed
laius kaunis ja mägine Šotimaa maastik. Kahju vaid, et oli kottpime
ja seda näha ei olnud.
Reisikaaslasteks olid kolm inglast,
mehed oma parimates aastates. Tallinna vanalinnas toimuva järgi
võiks oletada, et sellise seltskonnaga saab võimalik olla ainult
reis täis jalgpallisärke, purjus peaga huilgamist ja ettekandjatele
tagumiku peale laksude andmist, aga see ei olnud see, mille pärast sinna
läksime. Meid ootasid majesteetlikud tegevused vabas õhus, nagu
ujumine kargetes mägijõgedes, golf, püssilaskmine ja muu
säärane; võib-olla sekka ka viskikelder või paar.
Ööbimiskohaks oli Hilton Craigendarroch. Nime järgi
ootasin lossi, kus tunnetada möödunud aastasadu, tülitseda
pahura ülemteenri ja võib-olla koguni mõne krapsakama
kummitusega. Selle asemel kogesin sisuliselt Duran Duranit,
Blondie’t ja erksavärvilisi lipse. Ballateri linnakesest
kiviviske kaugusel asuv hotell on ehe stiilinäide 80. aastate
yuppie-kultuurist. Ei ole lihtne aimata, missugust ahhetamist omal ajal
näiteks tehislik suusanõlv, põrandaga triiki olev
ujulabassein või meie apartemendis asuv mullivann põhjustas. Aga
erinevalt näiteks Turisti poest või Olümpia hotellist ei olnud
seal midagi 20 aasta jooksul muutunud. Jõime muiates hotelli baaris
kohustusliku klaasikese viskit ning läksime magama, et olla hommikul
seiklusteks valmis.
Esimese asjana suundusime ujuma. Dee jõgi
annab piirkonnale Royal Deeside poole nimest. Teine pool ehk sõna Royal
tuleb sellest, et alates kuninganna Victoriast on kroonitud pead seal paiknevas
Balmorali lossis suvitanud. Dee jões leidub ujumiseks uskumatult
maalilisi kohti. Kahjuks ei ole üheski neist sooja vett. Vesi on
sedavõrd külm, et targemaid inimesi nägime seal ujumas
kalipsodega ja ma poleks imestanud, kohates kristallselges vees ka mõnda
kalipsos forelli.
Pärast lõunasööki tekkis
mõte otsida üles turismiinfo ning küsida, mis põnevaid
ujumiskohti lähiümbruses veel võiks olla (salaja lootes, et
mõni neist on sellise temperatuuriga, kus kannataks olla kauem kui kolm
sekundit). Väga vanamoodsas ülikonnas umbes 15aastane
töötaja ajas silmad imestuseks suureks, kui küsisime
jõgede ja loch’ide ehk järvede kohta. Ta seletas, et nendes
ujumine on väga-väga ohtlik ja ta ei saa võtta vastutust meie
mõnda sellisesse veekogusse juhatamise eest. Nähes varju, mis seda
öeldes üle tema näo langes, hakkas tööle fantaasia,
mis tõi vaimusilma ette ohtlikud veealused keerised, nõelteravad
kivid või koguni Nessie enda. Võttes julguse kokku,
söandasime siiski pärida, mis veekogud nii hirmsaks teeb. No seal on
väga külm, teatas see kõige vanem 15-aastane inimene, keda
kunagi kohanud olen. Basic health and safety, lisas ta manitsevalt juurde. Minu
ettekujutus šotlastest kui karmidest ja metsikutest mägede
poegadest purunes peaaegu kuuldava klirinaga.
Naasime omapäi
Dee jõe ülemjooksul asuva Linn o’ Dee juurde, kus olime
mööda sõites märganud huvitavaid ujumisvõimalusi.
Või siis lihtsalt huvitavaid võimalusi. Nimelt teeb kasvav Dee
jõgi seal 300 meetriga läbi päris korraliku laskumise
läbi kaljude, kurude ja kuristike, jättes aga vahepeale laiemaid
kohti, mis tundusid ujumiseks igati kõlbulikena. Veidi muret tekitas
see, et hoolimata vee ülimast pu
htusest ja läbipaistvusest ei olnud põhja näha.
Püstine kaljusein algas umbes seitsme meetri kõrgusel veepiirist ja
kadus allpool sügavikku. Kui alla vaadates nägin kaht sügavikust
ülespoole väänlevat siugjat elajat, tegin veest
väljatulemise kiirusrekordi, vähemasti murtud varbaluuga, nagu minu
tervislik seisund parasjagu oli. Ilmselt tühipaljad angerjad,
mõtlesime hiljem, aga basic health and safety kõlas kohe kuidagi
usutavamalt.
Kulli ja kirja viskamise tulemusena sai meie
järgmiseks meelelahutuseks lendava märklaua tulistamine ehk clay
pigeon shooting, nagu nad seda sealmail kutsuvad. Meesterahvana oskasin
loomulikult väärikalt hinnata püssist paugutamist. Kuigi natuke
segas ajusopis küpsev mõte, et ega siis aegade algusest ei ole
mehed tulistamiseks kasutanud savikettaid lennutavat masinat; ikka päris
tuvisid. See klappis vaatlusandmetega – nelja päeva jooksul ei
õnnestunud mul kohata ühtegi tuvi.
Pärastlõunal tegime Aboyne’is ühe 9-rajalise
golfimängu. Ma ei ole kunagi sellest spordist liiga palju arvanud. Kui
igavlevad karjased Šotimaal kunagi ümmargusi kivikesi kepiga
jäneseaukudesse ajasid, oli asjal ehk jumet, aga täies elujõus
mehe jaoks on seal selgelt liiga vähe mõtestatud tegevust.
Selle asemel, et mööda muruplatsi ringi käia ja kepiga
pallikest lüüa, saaks ju teha midagi arukat, näiteks surfata,
teha tiiru maastikurattaga või kas või riidatäie puid
lõhkuda. Aga justkui postkaardi järgi kujundatud mägede vahel
ringi jalutades, päike paistmas, tundus see sport üsna
mõistlik ja see, kuidas kaheksandal rajal üle veetakistuse
lüüa, tundus korraks palju olulisem kui tuuleprognoos, globaalne
soojenemine või sõjakolded ümber maailma.
Meie
Deeside’is viibimise ajal toimus seal spordiüritus nimega Highland
Games, kus karmi olemisega killtides mehed kuule, sangpomme ja palke
loopisid. Kuulitõuke ajal, mis teadagi nõuab ümber oma telje
keerutamist, mis omakorda esitab nõudmisi alakeha katvatele riietele,
avastasin, et kuuldus kiltide all pesu mittekandmise kohta vastab tõele.
Seal polnud aluspükstest haisugi (see polnud nüüd
võib-olla parim sõnadevalik, aga loodetavasti jäi
mõte arusaadavaks). Nende asemel kandsid mehed kildi all
spordipükse, näiteks Adidas tundus iseäranis populaarne
olevat.
Suurte asjade täiesti mõttetult heitmise
kõrvale oli aastasadade jooskul tekkinud täiesti tavaline
kergejõustikuvõistlus, mille tasemest annab märku see, et
üks sõpradest pani ennast naljaviluks kirja miili jooksmise
võistlusele – ja sai kolmanda koha.
Mõistagi
oli Highling Games täis mitmesugust torupillimängu. Selles, kui suur
orkester mängib trummide saatel mägede vahel šoti rahvaviisi,
on midagi suursugust. Aga selles, kui ümberringi mängib mitu meest
torupilliga mitut erinevat šoti rahvaviisi, on midagi hulluksajavat,
umbes nagu oleks kärbes kõrva lennanud. Või lausa mitu
kärbest, kellest igaüks piniseb eri tooniga. Šoti
sõdalased olla alati enne lahingut torupilli mänginud –
ilmselt sellepärast neil hullupööra metsikute võitlejate
maine oligi.
Sõdalastest rääkides oleks patt
jätta mainimata, et Šotimaad pole kunagi vallutatud. Ilmselt
mängis selle juures rolli mainitud võitlusvaim ja mägine
pinnas. Samas võis oma osa olla ka sellel, et ühel hetkel said
põhja poole rühkivad ründajad aru, et söök
läheb aina maitsetumaks, naise
d aina rohkem ühte nägu ning ilm aina viletsamaks.
Omaette
vaatamisväärsus oli Ballateri ööelu, õigemini selle
täielik puudumine. Ööelu oli umbes sama vilgas nagu vettinud
puunott rannaliival. Ühes kahest baarist oli reede õhtuti karaoke,
ja müüdi õlut, teises oli mees torupilliga,
põhjendamatult palju kiltides mehi, ja müüdi õlut.
Sellises väikelinna baaris, kus on võõraste vastu üle
keskmise uudishimulik suhtumine, hakkad märkama detaile, nagu näiteks
seda, et šoti rahvariiete hulka kuulub lisaks kildile ka nuga, mis on
soki sisse pistetud.
Sellises peomelus oli igati loogiline, et
laupäevaõhtu üheks kõrghetkeks sai see, kui
võitsime pubinurgas tolmavast “Kes tahab saada
miljonäriks” automaadist 3 naela. Milleks Las Vegas, kui möllu
ja endorfiinilaengut võib kogeda ka majesteetlikul kõrgmaal!
Antud tingimustes väärib lausa medalit, et sattusime nii
reede- kui laupäevaõhtul afterparty’le, mis mõlemad
meenutasid suguvõsa kokkutulekut. Keegi ei olnud otseselt kutsutud,
õhus oli tunda arhiivide kaupa omavahelisi klattimisi ja
klattimatajätmisi, aga ka umbusaldust võõramate nägude
suhtes, ning seejuures käis pealtnäha sundimatu vestlus.
Meeldejääv kogemus igal juhul.
Loomulikult ei oleks me
saanud Šotimaal käia üht viskikoda külastamata. See oli
ühtlasi tervisele kõige suuremat ohtu kujutav hetk meie reisil.
Kunagisest Normandias-käigust on meeldima hakanud kalvados ja siider,
Kuubal-käimisest saadik suitsetan aeg-ajalt sigarit, Champagne’is
kooliõe külastamisest peale hindan hoopis kõrgemalt
kihisevat jooki ja nii edasi.
Ma ei olnud kindel, kas mu tervis
kannataks välja veel üht tervisele kahjulikku naudingut. Astusime
siiski sisse Royal Lochnagari viskitehasesse, ühesse umbes 90st
Šotimaal asuvast viskitootjast. See oli viskikoda nagu viskikoda ikka,
lihtsalt prominentsete naabritega. Kohe teisel pool mäge asubki mainitud
kuningakoja suveresidents Balmoral. Parasjagu oli ka kuninganna ise kohal, koos
teda valvava 200 mehest koosneva turvameeskonnaga. See seletas, miks oli silma
jäänud palju toonitud klaasidega musti Range Rovereid – kogu
reisi vältel oli mind vallanud naljakas tunne, nagu oleksin viibinud
Rotermanni kaubakeskuse parklas.
Kokkuvõttes on
Šotimaa silmale superilus härrasmehe paradiis, kus golfi
mängida, püssist tulistada, värskes õhus jalutada ja
pärast 700 aastat vanas lossis arutada globaalseid (ehk ka koloniaalseid)
asju. Kõik on nagu Kõrvemaal või Lõuna-Eestis, aga
vanem, suurem ja ilusam. Aga ma ei soovita sinna minna poissmeheõhtule;
selleks puhuks on kindlasti kohti, kus on rohkem action’it, kas
või näiteks Otepää toidukaupluse parkimisplatsil.