12.09.2008, 00:00
Eesti infosõdur
Kanada eestlane Marcus Kolga loob maailma esimese kommunismi kuritegude virtuaalmuuseumi.
Kanadas Torontos elav noor eestlane Marcus Kolga (35) on Eesti riigi
tõhusamaid relvi praeguses infosõjas. Ta juhib koos Toronto
eestlaste Tarmo Saksa ja Paul Saumetsaga graafilise disaini ja meediafirmat
Liefa Communications, mille kliendid on olnud näiteks Apple, Nissan,
Finnair jt. Mullu aga võideti Kommunismiohvrite Mälestamise
Sihtasutuse korraldatud rahvusvaheline konkurss – eestlased hakkavad
välja töötama maailma esimest kommunismi kuritegude
virtuaalmuuseumi.
Klikkad aadressile
ja oledki kohal.
Marcuse arvates võib
virtuaalmuuseumil olla palju suurem edu kui tavamuuseumil, seda eriti noorte
seas: “Nooremate põlvkondadega rääkimiseks on vaja
kasutada tehnoloogia viimast sõna.” Muidu ei jõua
sõnum kohale.
Muuseumi, nagu ka sihtasutuse enda missioon on
teavitada praegusi ja tulevasi põlvkondi kommunismi kuritegudest ning
mälestada rohkem kui sadat miljonit kommunismiohvrit. Sihtasutuse
auesimees on USA president George W. Bush, fondi nõukogu liikmete hulka
kuulus ka Lennart Meri.
Kolgale ei ole muuseum kaugeltki vaid
äriprojekt – ta on sündinud ja kasvanud Torontos väga
eestimeelses peres. “Ema ja tema vanemad olid Hiiumaalt, Sõru ja
Õngu vahelt pärit. Suviti veetsin nädalaid suvilas, kus
väikses külas olid ka mitmed teised Hiiu pered. Kujutan ette, et elu
selles külas Oro rannas Simcoe järve ääres oli väga
sarnane Hiiu külaga. Laupäevati oli alati küla saun, kus
räägiti vanast Hiiu elust koos õlle, suitsukala ja
mõnikord ka napsuga.”
Kodu mõju oli nii suur, et
kooli minnes ei osanud Marcus sõnagi inglise keelt – kodus
räägiti vaid eesti keelt ja sõbradki olid eestlased. Ka oma
lapsi kasvatab Marcus samas vaimus. “Meie viieaastasel pojal algab teine
aasta Kanada lasteaias ja ta ikka räägib inglise keelt kõva
eesti aktsendiga.”
Juba ülikooli ajal hakkas Kolga
ajalehtedes kirjutama poliitikast, eriti Baltikumist. Lisaks kirjutamisele
nõustab ta nüüd Kanada poliitikuid Baltimaade, Venemaa ja
Ida-Euroopa küsimustes. Ja seda on hädasti vaja, sest Venemaa
propagandamasin töötab Kanadas väga tõhusalt.
“Venemaa teeb vähemasti Kanadas ajakirjanike, valitsusametnike,
ülikooli professorite jt seas aktiivset lobitööd,”
ütleb Kolga. Siiski on venelaste propagandat õnnestunud vahel
päris tulemuslikult ohjeldada, näiteks pärast
pronksiööd.
Osalt selle pärast on Kolga juba mitu
aastat tegelnud dokumentalistikaga. “Mind on alati häirinud, et
Stalini metsikusi kodumaal ja välismaal on Läänes väga
vähe teadvustatud,” tõdeb Kolga. “Repressioone
Baltimaades, Poolas, Ukrainas ja teistes Ida-Euroopa maades nähakse rohkem
kui sõja tulemust, mitte aga kui nende rahvaste tahtlikku ja metoodilist
sovetiseerimist.”
Juba lapsena oli Marcus lugenud Balti
riikide kannatustest, ent seda, kui lähedalt Nõukogude
repressioonid olid puudutanud tema perekonda, sai ta teada alles palju aastaid
hiljem. “Ma ei olnud teadlik oma vanaisa Eduard Kolga
õudustäratavast loost enne, kui ma olin ülikoolis. Need
katsumused ja nendega seotud mälestused olid väga rasked talle, nii
et tal ei olnud kerge sellest rääkida.”
Kolga
otsustas teha oma vanaisast filmi. “Gulag 113” valmis vahetult enne
9. maid 2005, kui Moskvas tähistati suurejooneliselt Teise
maailmasõja lõppu. Eduard Kolgale tõi see maipäev aga
meelde 1941. aasta, kui ta mobilisatsiooniga Venema
ale viidi. Rinde asemel ootas teda ja tuhandeid teisi mobiliseerituid ees
hoopis ränk metsatöö külmas ja näljas. Eduardil oli
õnne see üle elada ja Velikije Luki lahingu ajal Punaarmeest
põgeneda. Ta jõudis koju 1943. aasta kevadel, kuid juba 1944.
aasta sügisel pidi kodu maha jätma ja Rootsi kaudu Kanadasse
põgenema. Suvel 2004 sõitis 89aastane Eduard koos Marcusega taas
Venemaale – et filmi jaoks läbi käia 60 aasta tagune kannatuste
tee.
Film võitis 2007. aastal Kanada Etnilise Meedia
Assotsiatsiooni preemia dokumentaalfilmide kategoorias. Seda on näidatud
Kanadas, USAs, Rootsis ja Eestis. “Gulag 113” DVD kingiti
kõigile USA senati ja kongressi liikmetele.
Kolga on oma
filmi edu põhjal veendunud, et vaid niisugused inimlikud lood nagu tema
vanaisa oma aitavad maailmal mõista kommunismi ohvrite kohutavat arvu
ning selle taustal Eesti keerulist ajalugu. “Stalinil oli absoluutselt
õigus, kui ta ütles, et üks surm on tragöödia, aga
miljon on statistika. On võimatu mõista või tunda
südamest kaasa Stalini poolt tapetud 30 miljonile, kui sinu pereliige
või sõber pole üks nende hulgast. Kui aga vaataja saab
samastuda ühe inimese ja tema kannatuste looga, siis statistika ärkab
ellu.”
Praegu lõpetas Kolga juba järgmise filmi,
mis räägib mereajaloo ühest hirmsamast katastroofist. Kevadel
1945 uputas Vene allveelaev Läänemerel Saksa põgenikelaeva
Wilhelm Gustloff, mis viis külma hauda üle 9000 inimese. Kolga
käsitleb seda tragöödiat ühe ellujäänu, Kanadas
elava sakslase loo kaudu.