11.09.2008, 00:00
Hobusetallist elamuslikuks suvemajaks
Kitsukesel poolsaarel suurte puude rüpes on vana talukoht. Et see parajalt uhke ja ruumikas oli, nähtub sellest, et vene ajal oli sinna sisse seatud puhkekodu Tselluloositehase tublidele töötajatele. Praeguseks on koht leidnud peremehe, kes oskab hinnata nii vana kui ka uut, merd kui ka muru, nii privaatsust kui ka külalislahkust, tõdes Anneliis Aunapuu.
Esimene üllatus ootab juba enne majani jõudmist. Sinna juhatavad
teed eriti uhked, laiad ja siredad kiviaiad, mis näivad ühtaegu nii
äsjalaotute kui ka vanadena.
Kohe seletab peremees Andres
Soosaar, et tõepoolest on neis nii seda kui ka teist. Osa vanast suudeti
säilitada, kuid majaesisel laoti suurem osa ümber. Kuid
kõikjal, kuhu majaperemees laia kaarega näitab, kulgevad
ringiratast vanad kiviaiad, nagu see kividega üle puistatud maale
iseloomulik on.
Maja sisaldab mitmeid üllatusi, ideid ja
muuseumieksponaate. Mõned neist on koguni ootamatutes funktsioonides
tööle pandud. Eriti hämmastav on seejuures, et Andres Soosaar on
kõik lahendused teinud ise, järginud karmilt oma nõudmiste
täitmist ja mitte lasknud latil langeda ka asjaolude tugeva surve korral.
Ta on ikka täpselt teadnud, mida tahab, seda nii materjalide, värvide
kui lavastuslike lahenduste puhul. Selline visiooni terviklikkus ja
järjekindlus on isegi proffide puhul üsna harv
nähtus.
Kivi, palk ja roog
Pikk
rookatusega maja, mis on kaarjalt ümbritsetud laudterrassiga, näib
värskelt korrastatud. Endise talli seinad on umbes silmade
kõrguseni laotud suurtest tahutud maakividest. Ukseavasid servavad
suured heledad saare dolomiidist plokid. Hoone endist ametit meenutavad nii
väljas kui ka sees seinast välja ulatuvad sepistatud rõngad.
Kivilao lõppedes kerkib edasi palkidest sein ning selle sees
on kitsukesed aknad. Suurem valgusehulk pääseb sisse klaasitud uste
kaudu, neid on vanal tallil mitu.
Katusesse pole hakatud aknaid
lõhkuma, väikestest akendest sisse pääsev valgus
valgustab ka katusealust tänu õhuruumile, selle kohal on valgust
võimendamas sile valgeks võõbatud laekalle.
Abiks on võetud ka karniisivalgus, mis kulgeb mööda
kaldpinna ja laudadest vaheseinte vahelist piiri, markeerides õhuruumi
piire ja rõhutades katusealuse ruumi dünaamikat. Vaid otsaseintes,
katuseviilu kolmnurgas, on suuremad aknad.
Suur elutuba ei
jagune latriteks
Esimesel korrusel on keskne puhketuba,
ühes otsas kamin, teises köök, keskel tõuseb
katusealusesse imposantne (pool)palkidest trepp. Tumedale kivilahmakatest
põrandale toetub kaminaposti valgeks võõbatud pahklik
kehand, kadudes üles õhuruumi. Nagu maja kaks valgeks lubjatud
korstnat reedavad, on majas mitu tulekollet – neli kaminat, puupliit
ja keris –, kuid mugavalt sõbralikku hingust hoiab majas pigem
maakütte baasil põrandaküte. Nagu Andres väidab, on maja
võimalik ära kütta ka ühe kaminaga, teised on pigem
romantika pärast ja võimalike külmatippude
ületamiseks.
Kamina taha on peitunud magamistuba, kus avaldub
mitu kavalat kujundusnippi. Esiteks on voodi tõstetud kõrgele
lavatsile – ikka selleks, et kohe hommikul saaks läbi kõrgel
asuva akna välja vaadata. Teiseks võib seina sisse süvistatud
TV liigendi otsas sealt kaugele välja tõmmata ja parajasse
asendisse sättida. Voodi on samuti mugavasse vaatamisasendisse seatav.
Kolmandaks: vanandatud männilaudisele kontrastiks on tuppa toodud
märk, et tegemist on 21. sajandiga – üle terve otsaseina on
akende alla jooksma pandud laialt kaarduva allservaga lauast
läikivoranžiks värvitud simss. See isepäine oranž on kapriis,
mis on ufona maandunud kujundusse, kus põimuvad kokku üdini
maalähedane ja selle vastand, praktiline nüüdisaegsus.
Trepp vana kai palkidest
Esimene korrus on
mõtteliselt pikuti pooleks jagatud, ühes pooles avaneb &
otil
de;huruum, kuhu tõuseb efektne trepp. Lae madalam osa, mida liigendavad
poolest saadik pinnast välja ulatuvad vanad talad, on värvitud
mustaks. (“Must lagi on meie toal…” tsiteerib külaline,
ja majaperemees noogutab nõusolevalt: “Just täpselt!”)
Trepp on majja asetatud põigiti, mistõttu ei saa see
terve tõusu ulatuses olla ühesuunaline.
Lahendus on
huvitav: esialgu tuleb tõusta paar astet piki seina –
läheneda lubatakse lahkelt lausa mõlemalt poolt – ning siis
tuleb teha paus, sest trepimadet ei saa ületada seda imeks panemata.
Sinna on kujundatud justkui vana palkidest kaev, pealispind klaasist ja
peegel põhjas
. Süvendis on ka valgustus, mis hämaral ajal võib üpris
teatraalse mulje tekitada (eriti neile, kes mäletavad sarja
“LOST” õõvastavat valgusšahti).
Tegelikkuses tuleb aga astuda julgelt veepeeglile, et edasi mööda
palkastmeid üles pöörduda.
Kaevuga võistlev
pilgupüüdja on käsipuu. Selle olla tagunud seppade tandem, olles
saanud inspiratsiooni ohjadest. Tulemus on üllatavalt juugendlik ja
edevapoolne, kuid ohjade-paralleel seob selle siiski orgaaniliselt talliga.
Kuidas need looklevad “ohjalindid” on kokku pandud, seda
võib mõistatama jäädagi.
Trepp ise on
tehtud lapikuks saetud palkidest, mis on aastakümneid vana kai
tugipostidena vees ligunenud. Minevik on neid karastanud, nii et ilmselt peavad
nad trepiks olemise valule kaua vastu.
Teisel korrusel on
mõlemas otsas külalistuba, mõlemal oma kamin, voodi, aken ja
iseloom. Sahtlitega kummuteid jookseb seinte veeres “vaaludena”,
tehtud vanakspeitsitud männilauast nagu muudki laudised majas.
“Sinises” toas on kujunduskompvekiks rehadest riidevarnad,
“punases” efektne voodipeatsitagune kraklee-pind.
Vahekäigust pääseb duširuumi. Selle ust avades hakkab
paistma valkjas värvigamma, mille tagasihoidlikkus on aga vägagi
petlik – sisse astudes peate taas hämmastusest ohkama: mattklaasist
valamulauda toetavad koorimata kasepalgid. Vastasseinas on katusekalde all
leitud võimalus luua mõnus ümarate pindadega
duši-iste, kogu ümbrus kenasti vooderdatud
“lutsukividest” plaatidega. Pange tähele seinte ümaraid
nurki – pesuveel on raske valida, kuhu jääda pahandust
tegema!
Alla tagasi minnes võib uudistada
kööginurka, kus puupliidi kõrvale jäänud
minimaalsele pinnale suudeti köögifirma jahmatuseks mahutada
kõik vajalik. Säilitati isegi rustikaalne stiil –
ülemine kapirida toetub paksule talale, mis edasi avariiuliks
pöördub. Nõutavate mõõtmetega külmkappi oli
võimatu leida (ei tahetud akent kinni katta), lõpuks tekkis aga
mitmeti rahuldav võimalus ühendada see kohvimasina ja
soojasahtliga. Väike köögipoolne vaheseinajupp lahendas asja
üpris orgaaniliselt. Tulemuse järgi ei võiks sugugi arvata, et
sellega nii paju tüli oli.
Kavalused, lavastused ja
patentsaun
Aga köögi kõrvalt, laudadest
ukse vahelt avaneb hoopis uskumatu vaade. Justkui suubuks uks õue, aga
ei, ukse taga on hoopis WC. Siinkohal peab soovitama pilti vaadata,
sõnad näivad liigsed.
Piki väikest vahekäiku
pääseb heledasse saunaplokki. Siingi ootab mitu üllatust, esmalt
avardab kesk ruumi muljet suure peegliga valamunurk, kõik
mõõtmed minimaalsed. Selle peale annab kujundajal tulla, et
majanduskappide-rivi sellise lahendusega lõpetada!
Heledate
lutsukividega kaetud seinte kohal laes avaldub taas “kapriis”.
Markeerides siinkohal maja teist otsa, jookseb põiki üle lae
oranžipinnaline plaat. Sellesse on süvistatud (ja selle taha peidetud)
valgustid ja kõlarid, sauna-otsas on selle külge liibunud koguni
dušitaldrik.
Selle kõrvalt pääseb sauna,
Andrese lemmikpaika. Seal jutustab ta, et ei armasta sajakraadist
kiirküpsetamist ega ka tilkuvat aurutamist pimeduses, vaid parajat
higistamist sõprade seltsis, taustaks meeleolule vastav muusika.
Nüüd on ta kujundanud saunatüübi, mis vastab
täielikult tema vajadustele – ja nimetanud selle Eesti saunaks.
Leiliruumist ei vaata vastu tavap&aum
l;rane lava, vaid hoopis
laud ja toolid, mis paiknevad astmejagu maapinnast kõrgemal lavatsil.
Seina ääres seisev kaldus kiviplaat osutub keriseks, mis on
köetav nii puude kui ka elektriga ning mida kroonib ennenägematu
leiliviskamise-süsteem. Tuleb korraks kergitada laua keskel asuvat puust
litrit ja vesi sahiseb kerise plaadile…
Kas
tuulevarjuküljes või kuurikatusel?
Läbi
klaasuste pääseb terrassile, mis sauna ees istumisplatsiks laieneb,
tuulevarjuks laudadest varjesein. Lauaks hiiglaslik kivi – endine talu
lävepakk –, pinkideks toekad poolitatud palgid. Terrass
ümbritseb aupaklikult kõrget kodukaske ja jõuab otsapidi
välja kaevuni. Ka selle palkidest raketele on istutatud rookatus ja see
annab kaevule laiaservalise kübaraga
daami ilme…
Taamal paistab veskikivist laud
(pöörlev, muide!) ja paar valget, veidi saksikuma olemisega
pargipinki, mis on end puudegrupi varju sättinud.
Õuemuru mööda jalutades satume kadakate vahel
kõrvalehitisteni, mille lahendus lööb jälle jalust, sest
need näevad välja nagu puuriidad – kasehalgudest ja katusega.
Üsna hea koht, kuhu igal aastal halud kuivama laduda! Neist suurem on ka
arhitektuurselt põnev – halgude vahelt kerkib maast laeni
klaasitud ava, mis edasi joostes lõikub katusesse, pakkudes
võimalust pilvi vaadelda.
See ülimodernistlik lahendus
loob põneva kontrasti arhetüüpse puuriidaga. Midagi sellist ei
oskaks seal vanade kadakate vahel tõepoolest oodata.
Mere
poole kõmpides jõuame paadikuurini, mis kannab terrassi. Seda
peab Andres parimaks paigaks, kust ilusa ilmaga merevaadet nautida. Meie
kliimas pole aga seda võimalust ülearu sageli. Hea, et tall ise on
omal ajal rajatud nõnda, et see iga ilmaga tuulevarju pakub.
Kuivõrd uus terrass on rajatud ümber terve maja, tuleb seltskonnale
vaid tuulealune külg valida.
Taamal paistvate
vundamendijäänuste kohta avalikustab majaperemees, et sinna,
lagunenud elumaja asemele on alles õige häärber tulemas,
tallis on ju vaid saun ja puhketoad. Vaat siis, paistab, et talliehitus pole
peremeest sugugi lõplikult ära kurnanud! Ja see on
tõepoolest imetlust väärt.
MK
7 Olulist
- Laiad kiviaiad viivad tallini, mis on silmade kõrguseni maakivist.
- Ümber maja lookleb laudadest terrass.Terrass on ka paadikuuri katusel.
- Majas pole külma karta – seal on maaküte, lisaks neli kaminat, puupliit ja keris.
- Katusealusesse viival toekal palktrepil on elutoa kujunduses tähtis roll.
- Päevavalgus pääseb majja lisaks kitsukestele akendele ka klaasuste kaudu.
- Tall esitleb patendiväärilist sauna – nn Eesti sauna.
- Teatraalse tualettruumi peale võiks samuti patendi võtta.