Tartu teeb hulluks

Koos ETVst nähtud vabaõhuetenduse “Suvekool” kordusega ja Urmas Vadi äsjailmunud näidendi “Mängi, inimene!” lugemisega sain möödunud nädalal jubeda Vahingu-mürgituse.

Komplikatsioone võiksin iseloomustada märksõnadega “tiik”, “mäng”, “punane”, “kuuekümnendad”, “Mati Unt”.

Vahing ja Unt, Unt ja Vahing. Vanemas eas olid nad kaunikesti sarnased (olemuselt rohkemgi kui väliselt), käisid koos ja naersid ühtede ja samade asjade üle. Aga nende olemuses oli ka vastandlikke komponente. Vahingule (“Endspielis” liigagi familiaarselt Vaintsaks ristitud) meeldisid tiigid. Või kui ei meeldinud, siis vähemalt tõmbasid ligi. Ta ise oli ka tiik, vähemalt Andres Keili interpretatsioonis. Raske, kohmakas, omaette vegeteeriv.

Kuidagi tardunud ilmega, rohkem sissepoole vaatav. Tiik jääb ikka tiigiks, hüppa sinna sisse, mine välja või jäägi selle põhja lagunema. Võid ta isegi kinni ajada, tal ükskõik.

Unt oli oja. Voolas väsimatult edasi, iseasi, kuhu ja miks. Aga pole mõtet selliseid asju ojalt küsida. Ega tema järele mõtlema hakka, vuliseb ikka omasoodu. Oja juba kinni ei aja, aga selle-eest võib ta üsna lihtsalt teises sängis liikuma hakata. Öeldakse, et ühte ojasse kaks korda astuda ei saa, sest alati voolab selles uus vesi. Nii oli ka Undiga. Ehkki mis mõttega olekski keegi pidanud kaks korda ühte ja samasse Unti astuma?

Põllu lavastuses Unti füüsilisel kujul ei olnudki, teda kehastas Maimu, Vaino esimene naine.

Ühest küljest natuke kurb ja liialt kokkuhoidu rõhutav – samas ka tore, sest Katrin Pärn sai nõndamoodi kaks rolli ja tema esteetiliselt kaunist ning elurõõmsat esinemist on alati rõõm vaadata. Mati oli lavastuses punases, Vaintsa mustas riides. Ilmselt tahtlik – ja põhjendatud – vastuolu. Evald Hermaküla (Martin Kõiv) sissetoomine üsna kandvas rollis rõõmustas. Tore, et veel mõni kuuekümnendate (pigem küll seitsmekümnedate) persoon lisaks Undile ja Vahingule lavale pääses.

Omaette huvitav etteaste oli Katrin Ruusil. Miks ta Tõnu Tepandi üht kuulsaimat laulu laulis? (Tekst kõneleb sellest, kuidas ema maalt pojale linna kirja kirjutab. Alustab sellega, et uudist pole, ja loeb siis üles pika rea, kes kõik surnud on.) Kas Tepandi oli näidendis käsitletud ajal ka teatrist joomise tõttu eemaldatud? Või sümboliseeris laul lihtsalt ajastut?

Põllu näidend haarab Vahingu elust ja tekstidest kõige kandvamad dialoogid. Mõni on sõna otseses mõttes ammendav. (“Ma olen rase.” – “Milleks?” – “Sa ajad mind minema?” – “Sa ise ei lähe ju.”) Nõnda on tükk huvitav, mis sellest, et kusagile välja ei vii. Piisab kolmest lühitsitaadist, et saada adekvaatne ettekujutus näidendi õhustikust: “Sa suhtled maailmaga läbi haigete”; “Mina ei tunne mitte ühtegi tervet inimest”; “Sulle ei meeldi see sellepärast, et see tegelikult sulle meeldib”.

Olen mõelnud, miks kuuekümnendate Eesti kirjandus nii masendavalt igav on. Nagu tiik. Eks vist seetõttu, et see oli viiekümne okupatsiooniaasta keskmine kümnend. Tunneli ühest otsast ei paistnud enam ega teisest otsast veel valgust. Mälestused iseseisvusest olid tuhmunud, nõukogude korra sisemine kollaps, mis juba seitsmekümnendail üldrahvalikuks naeruobjektiks sai, ei paistnud veel välja. Vahing sellega s eonduvast ängist kirjutaski ning “Endspielis” on see hästi välja toodud. Ehkki “Mittelspiel” oleks sisuliselt õigem pealkiri olnud. Vahingu inimkatsed kuuluvad samasuguste ajamärkide hulka nagu Tartu komsomoliopositsioon või kitarristide ansamblid. Suurushullustus tuleb realiseerida, olgu aeg kui vilets tahes.

Pärast rasket tööd on mõnus puhata. Pärast kolme Vahingu-ainelist näitemängu aga eriti. Ei tea miks, aga mind hakkasid kõik need lähimineviku kultuuriloo heeroste elulugudele (Panso, Tuglas, Ernesaks, Naan, kolm Johannest, Ruja jt) keskenduvad näitemängud järsku tüütama.