19.09.2008, 00:00
Maailma prügila ulatub Hawaiist Jaapanini
Jäätmetest koosneva “plastmassisupi” kogus Vaikses ookeanis kasvab ähvardava kiirusega. Prügi katab teadlaste hinnangul juba USAst kaks korda suurema ala.
Seda tohutut prügivälja – maailma suurimat
jäätmehoidlat – hoiavad koos veealused hoovused.
“Supp” saab alguse umbes 500 meremiili kaugusel California
rannikust ja ulatub Vaikse ookeani põhjaosas üle Hawaii saarte
peaaegu Jaapani saarestikuni.
Selle ringleva prügilaama
avastanud USA okeanograaf Charles Moore hindab piirkonnas ringi ujuva
rämpsu koguhulgaks sada miljonit tonni. Moore’i asutatud, USAs
baseeruva Algalita Mereuuringute Sihtasutuse teadusdirektor Marcus Eriksen
selgitab: “Meie esialgne ettekujutus oli, et tegu on
plastmassirämpsust moodustunud saarega, mille pinnal on peaaegu
võimalik jalutada. Tegelikult see päris nii ei ole. See on midagi
plastmassisupi-taolist. Võib arvata, et see on pindalalt umbes kaks
korda nii suur kui USA maismaaterritoorium.”
Okeanograaf ja ujuvjäätmete teadusliku uurimise juhtivaid
asjatundjaid Curtis Ebbesmeyer on jälginud plastmassijäätmete
lisandumist meredesse rohkem kui 15 aasta jooksul ning võrdleb
prügilaama elusorganismiga: “Ta uitab ringi nagu suur loom
karjamaal.” Kui see elukas läheneb rannikule, nagu praegu
Hawaii saarestikus, on tagajärjed rängad: “Saastaelukas
oksendab natuke ja liivarannad on plastiputru täis.”
“Supp” koosneb õieti kahest omavahel seotud alast,
üks ida pool, teine lääne pool Hawaii saari.
Ligikaudu viiendik prahist – seal leidub kõike, alates
jalgpallidest ja kajakkidest ja lõpetades Lego-klotside ja kilekottidega
– visatakse merre laevadelt ja naftaplatvormidelt.
Ülejäänu on pärit maismaalt.
Endine purjetaja
Moore puutus selle prahiuputusega kokku juhuse läbi 1997. aastal, kui
otsustas Hawaii regati järel kodusadamasse Los Angelesse seilates pisut
“lõigata”. Selleks võttis ta kursi Vaikse ookeani
põhjaosa keerisepiirkonnale – alale, kus tänu tuulevaikusele
ja äärmiselt kõrgele õhurõhule vesi aeglaselt
ringleb. Tavaliselt väldivad purjetajad seda kanti.
Hämmastusega leidis ta end maismaast tuhandete miilide kaugusel keset
prügiuputust, millest oli päevade kaupa võimatu väljuda.
“Iga kord, kui ma tekile tulin, oli ümberringi kõik ujuvat
prahti täis,” rääkis ta ühes usutluses. “Kuidas
me ometi oleme suutnud tekitada säärase tohutu
prügivälja?”
Mõni aeg hiljem müüs
Moore maha päranduseks saadud osalused naftaettevõtetes ja temast
sai keskkonnaaktivist. Ta hoiatab, et kui ühekordseks kasutamiseks
mõeldud plasti tarbimine ei kahane, kasvab prügiväli
lähema kümne aastaga pindalalt kahekordseks.
Hawaii
ülikooli okeanograaf professor David Karl on öelnud, et
plastmassireostuse kogus ja koostis vajab veel teaduslikku uurimist, kuid samas
pole Algalita järeldustes põhjust kahelda.
“Selge
on, et plastmassirämps peab kusagile minema ja praegu on viimane aeg
välja selgitada plasti kogused merede ökosüsteemis ja eriti
selle käitumine ja mõju ökosüsteemidele.”
Professor Karl valmistab juba koostöös Algalitaga ette veel
tänavu algavat ekspeditsiooni prügiväljale ning on seisukohal,
et see jäätmemass kujutab endast tegelikult uut elupaika.
Varasematel aegadel ookeanidesse ringlema sattunud prügi lihtsalt
lagunes bioloogilisel teel.
Tänapäevased plastmaterjalid
on aga sedavõrd vastupidavad, et Vaikse ookeani prügiväljalt
on leitud ka poole sajandi vanuseid esemeid. “Kõik viimase 50
aasta jooksul toodetud plastesemed, mis kunagi on ookeani sattun
ud, ujuvad seal tänapäevani,” ütleb USA Research
Triangle’i Instituudi keemik Tony Andrady.
Moore’i
sõnul pole prügiuputust satelliidifotodelt näha
seetõttu, et praht ulbib vahetult veepinna all.
“Seda
näeb ainult laeva pardalt vaadates.”
ÜRO
keskkonnaprogrammi andmetel hukkub igal aastal plastmassijäätmete
tõttu rohkem kui miljon merelindu ja üle saja tuhande mereimetaja.
Prügi ekslikult toiduks pidanud ja surnud merelindude seedekulglast on
leitud süstlaid, tulemasinaid ja hambaharju.
90 protsenti
ookeanides ringi ujuvast prügist arvatakse olevat plast. ÜRO
keskkonnaprogrammi 2006. aasta hinnangul leidub igal maailmamere ruutmiilil
keskmiselt 46 000 plastmasseset.
Dr Erikseni sõnul seab
ookeanis pikkamööda ringlev jäätmemass ohtu ka inimtervise.
Igal aastal satub keskkonda sadu miljoneid plastmassitööstuse
toorainena kasutatavaid tillukesi plastgraanuleid, mis varem või hiljem
jõuavad meredesse. Seal toimib nende mass keemilise
“käsnana”, mis imeb enesesse tööstuslikke kemikaale
nagu näiteks süsivesinikke ja taimemürk DDTd.
Sealt
jõuavad need omakorda toiduahelasse. “Kõik, mis satub
ookeani, satub mereloomade organismi ja lõpuks teie toidulauale. Nii
lihtne see ongi,” ütleb dr Eriksen.
Artikkel ilmus
ajalehes The Independent 5. veebruaril 2008.