19.09.2008, 00:00
Spiel, suhted ja summutid
Andres Maimik leiab, et kui Andres Keili peast tõsta ära lahutamatu soni ja rebida eest “talking cunt” habe, ongi Vaino Vahing valmis.
“Endspiel”
Vaino Vahingu päevaraamatute, proosa, kriitika
ja dramaturgia ainetel.
Autor ja lavastaja Ivar Põllu.
Mängivad Andres Keil, Katrin Pärn, Martin Kõiv, Ragne Pekarev,
Katrin Ruus.
Esietendus Tartu Uues Teatris 8. septembril.
Ivar Põllul ja sõpradel oli ikka päris bravuurne
ettevõte ära lavastada nood Vahingu päevaraamatud. Esiteks,
kõik ju mäletavad, võtavad seisukohti, võrdlevad.
Haavad on avatud. Kuidas üldse tõetruult kehastada
“päris” isikuid, eriti kui on tegemist psühholoogiliselt
mitmetasandiliste klassikutega nagu Vahing, Unt, Hermaküla?
Paradoksaalne, mida kaugem karakter eluviisilt ja mõttemaailmalt, seda
kergem on teda loomulikuks kehastada; jumalakartlikku lüpsinaist
või väikeettevõtte turundusjuhti võib mängida
nagu noor jumal, aga proovi sa sama lihtsalt läheneda näiteks Hasso
Krullile.
Kui kehastatav on keerulisema konstitutsiooniga kui
kehastaja, kiputakse ehk liialt välistele maneeridele panustama. Tekib
kiusatus vajutada populismipedaal põhja, kukkuda parodeerima. Või
hoopis rõhuda stilisatsioonile, mis jällegi paneb nurisema
realismisõbra.
“Endspielis” on nii
ülepaisutust kui stilisatsiooni, aga üldsegi mitte pealetükkivas
koguses.
Eriti õnnestunud kokkukõla on Vahingu ja
teda kehastava Andres Keili vahel, mis esmapilgul on täiesti uskumatu
kooslus. Andres Keil ja Vahing, wtf? Kujutanuks ette kedagi marlonbrandoliku
välimuse ja karismaga tegelast. Malmstenit kas või. Keilil on aga
tagataskus trumpäss. Tal pole vaja muud teha kui panna enda pealt. Ja
laval löövad õitsele eneseiroonia kauneimad õied. Nii
Vahing kui Keil on äärmuseni teatraalsed isiksused, Keili
kihutab tagant tohutu nälg nagu Vahingutki neli aastakümmet varem.
Nälg ennast tõestada kunstniku ja mehena, nälg
tõsiseltvõetav olla, nälg tunnustuse järele ja lootus
kuulsuse kaudu naisi sebida. Mõlemad on ebakonventsionaalsed
otseütlejad. Tõsi, Keil ei ürita olla säärase klassi
manipulaator, aga küll ta jõuab. Ja nii ongi, kui Keili peast
ära tõsta lahutamatu soni ja eest rebida “talking cunt”
habe, selga panna pisut peetud ülikond, siis ongi Vahing valmis. OK, selja
tagant küll, aga ikkagi. Ilma et peaks ülemäära punnitama.
Eriti armastusväärne on Andres Keil dialoogita misanstseenides.
Näiteks kummalises loomevaevuse balletis, kirjutusmasina, märkmiku
ning magnetofoniga, mis on minu arust üks kaunimaid kirjaniku kannatusi
kujutavaid stseene eesti teatris. Siin-seal kipub Keil näitlema, aga
andestagem talle, sest näitleja tung ongi näitlemine. Mis puudutab
stilisatsiooni, siis sageli käib sellega kaasas tüütu
sümboliväänamine ja arhetüübitsemine. Aga
õnneks jäädi siin võluvalt pretensioonituks –
intellektuaalsust mahendas teravmeelne pastišš selle aadressil,
pakituna leidlikesse kujunditesse – punane kleit Mati Undi seljas,
orgastiliselt põrandal väänlev näitleja, Hermaküla
toolijala saagimine, fanaatilise pilguga Vahing plaksutamas ja
“katarsis” karjumas.
Üks mure oli mul enne etendust
veel. Kuidas mängida välja kutseliste tundlejate Vahingu ja Undi
tundetulvad, neuroosid ja hüstrahood, ilma et need mõjuksid
piinlikult. Eesti lavatraditsioone iseloomustab, andke andeks,
teatrisõbrad, ebaloomuliku häälega karjumine. Nii kui on
tegemist vähegi ekspressiivsema hetkega, näitleja möirgab nagu
kivipurustusmasin ja sülgab nagu vihmarenn
ning õrnema vastupanuvõimega vaataja peidab ennast tooli alla.
Minu isikliku arvamuse kohaselt käib inimloomusega kokku, et tundeid ei
pritsita igas olukorras välja, vaid surutakse alla. Nii teatris kui elus.
Milleks siis veel alltekst, kui kõik on pinnal väljas?
Aga
mida teha, kui su materjaliks pole tavalised inimesed, vaid romantilised
geeniused, kes programmiliselt eitavad tavalisi suhtluskonventsioone. Kes on
tunnetest ja tundlemisest teinud oma ideoloogia. Hüsteeriahoog,
hüsteeriahoog, millal sina tuled, mul on valmis juba pliiatsid ja
suled. Mida rohkem on sul kapriise, komplekse ja depressioonihoogusid, seda
sügavam isiksus sa oled, mida rohkem sa kiunud, ägad, koogad,
põrnitsed, nead, märatsed, parastad, jõhkrutsed,
manipuleerid, seda gruuvim sa oled. Dramaatilist “tõde”
hüütakse üksteisele näkku, isegi siis, kui see valeks
osutub. Sõbralikkus lähisuhetes on võlts ja
väikekodanlik nagu sektsioonkapp. Kui sa kontrollid oma tundeid, oled sa
omadega läbi. Aga ka siin jääb “Endspiel”
šikiks: karjutakse isegi vähem kui eesti teatris keskmiselt.
Siiski on Põllu julgustükil üks vältimatu probleem.
Nimelt valikuküsimus. Millest see lavastus meile räägib? Meie
ees on kirjanikuks saamise piinarikas protsess, kõhklemiste, oma teema
otsingute ja enese maksmapaneku lugu. Meie ees on ajastulik antropoloogia,
riided, toidud, restoranid, kirjutusmasinad ja fotoaparaadid, vaimne
vaevlemine, lõbuelu ning pohmakad. Meie ees on ka zeitgeist’i
küsimused, lõputud intellektuaalsed vaidlused elu- ja
kunstitõe üle ning ühe legendaarse kunstiseltskonna
iseloomustus. Tolleaegne klatš. Samas näeme ka Vahingu keerulisi
suhteid naiste ja sõpradega. Aga mis on neist liinidest keskne? Tont
seda teab. Sedaviisi kipub lavastus jääma biograafiliseks kollaažiks
ühest eepilisest elust. Ka neile, kes on teemaga kursis. Kellele aga
asi nii väga tuttav pole, ei pruugi ööd ega mütsi aru
saada. Õnneks on lavastusel kongeniaalne kavaleht, mis väikse
sõnaraamatuna seletab ära kõik olulisemad asjad.
Kuna puudub selge lineaarne arengukaar, siis üksühest kaasaelamist
või kaasatundmist ei teki. Pidevalt peab pingutama, et järge hoida:
oot-oot, mis nüüd toimub, kuidas me siia sattusime, mis vahepeal on
sündinud, kuidas on suhted sellisesse punkti jõudnud? Millal on
Katrin Pärn Maimu Berg ja millal Mati Unt ja millal Maimu mängib
Unti? Vaatajasõbralikum oleks kindlasti selline ülesehitus, kus
oleks selge pealiin ja suhtestuvad kõrvalliinid.
“Endspielis” võinuks pidada pealiiniks Vahingu suhteid
naiste ja sõpradega. Aga mööngem, naissuhetes ei näinud
ma erilist arengut. Juba esimeses stseenis pani Vahing kogu oma arsenali
mängu – enesehaletsusest teatraalse toorutsemiseni. Nii kui Maimu
Berg lavale astus, oli ta Vaintsa suhtes sarkastiline nagu Marlene Dietrich. Ja
umbes selles registris lõpuni välja. Tahtnuks aga näha alles
kujunevaid suhteid. Miks naised seda kiuslikku pässi üldse ihaldasid?
Ka sõpruskonda presenteeriti juba kristalliseerunud vormis. Milline oli
aga too uje setupoiss, kes alles üritas seltskonda pääseda? Ma
tean, et kuidagi vanamoodne on oodata intellektuaalselt näitemängult
labast arengukaart, aga ikkagi... Sellest hoolimata on
“Endspieli” kujul tegemist värskendava sündmusega
eesti teatris.
Suurima kujundi mängis aga ette elu ise.
“Endspieli” ei esitatud hermeetiliselt suletud blackbox’is,
vaid välismaailmast hõreda puitseinaga eraldatud
pärmivabriku pööningul. Ümberringi asusid igasug
used autopesulad ja -parandused, kaasa arvatud üks summutite
remonditöökoda. Keset esietendust hakkas sisse kaikuma mehist
mörinat ja ketsivilistamist. Kohati summutas subakate ja sumpside
sümfoonia suhete delikaatsete kurbmängu laval. Samamoodi elab ja
toimleb tilluke eesti kultuur, kõigi oma kannatuste, neurooside ja
loomeviljadega, hapra kelme sees, mis kaitseb teda selle ignorantse ja
pealesuruva olluse eest, mida nimetatakse päriseluks. Mõttesse
triivis üks imaginaarne näitemäng, mis leiaks aset
autolammutustöökojas, mille argirütmi häiriks samas hoones
proove tegeva avangardtrupi suunast kostvad teatraalsed karjatused.