19.09.2008, 00:00
Hea tuju allikas
Ekspress testis veidra väljanägemisega kolmerattalist tsiklit ning leidis, et see on just sobiv vahend, millega tunda rõõmu nädalavahetusest ja ilusast ilmast.
Mida söövad BRP (Bombardier Recreational Products) disainerid,
küsisin endalt, kui esimest korda Spyderit nägin. Kui esmapilgul
tundub see Le Mans’i võidusõiduautot meenutav masin olevat
ATV ja mootorratta veider ristsugutis, siis asjasse süvenedes need
petlikud kujutelmad kaovad. Õigemini kaovad proovisõidul. Sest
kuidas saab olla veider masin, mis kiirendab nullist sajani sama kiiresti kui
Mercedes SL55AMG ning millega sõites ei kipu ka pärast esimest
viit kilomeetrit naeratus näolt kaduma?
Nagu tee
külge liimitud
Spyderi jõuallikas on
Rotaxi 990kuubine V2-mootor. Sama mootori leiab ka näiteks Aprilia
superbike’ilt. Mootor on saanud spetsiaalse tuuningu Spyderi
tarvis, mis kokkuvõttes tähendab, et maksimaalvõimsuses on
järele antud kasutajasõbralikkuse nimel. Samuti on kohandatud
käigukast ning lisatud tagurpidikäik. Käigud käivad nagu
mootorrattal ikka, esimene alla ja teised üles. Käike on viis
pluss tagurpidikäik.
Et 106 hobujõudu ja 104 N·m
veidi enam kui kolmesajakilost maanteeraketti kohe “kosmosesse” ei
saadaks, on lisatud elektroonilised abimehed, veojõu- ja
stabiilsuskontroll. Esimene neist aitab tagarattal maaga kontakti leida ja
stabiilsuskontroll kaitseb ootamatu külglibisemise eest.
Tõsi ta on, et elektroonilised abimehed on Spyderil justkui
robotpolitseinikud mõnest ulmefilmist.
Lahti neist ei saa,
s.t väljalülitamise võimalus puudub. Ja sekkuvad nad igal
võimalikul ja võimatul hetkel. Kohalt äraminek
rohke lahtise liivaga kaetud asfaltteel on vaevaline ettevõtmine,
esimestel katsetel sureb mootor välja! Natuke targemana otsustan ise
veojõukontrolli mängida ja võtan siduriga libistades hoo
üles. Väljasuremise probleem ilmneb teravalt just juhtudel, kui on
soov kehva pidamisega kohtades tsiviliseeritult paigalt võtta.
Rohkem (loe tarbetult) gaasi andes jääb mootor käima ka
pärast kontrollide omavolilist sekkumist.
Kui asfalt on puhas
ja pidamine normaalne, paigalt saamisega enamasti probleemi ei ole.
Sarnaselt veojõukontrolliga hiilgab püüdlikkuse
poolest stabiilsuskontroll. Ei mingit libisemist. Mis on mõnus. Lihtsalt
sõidad, annad gaasi, kuidas tuju on, ja masin püsib teel
kui liimitult.
Spyderi iste on kahe maailma, ATV ja mootorratta
ühendus. Asend on sarnane sport-touring-mootorrattaga, kaks
ratast ees aga välistavad kallutamise ja palju muud tsiklisõidule
iseloomulikku.
Praktiline riist
Samas
on Spyderiga sõitmine lihtne. Lihtsalt istud selga, paned käigu
sisse ja sõidad. Esivedrustuse väljatöötamisele on
kõvasti vaeva kulutatud, mis annab tunda sel moel, et tema
tööd pole sama hästi kui üldse tunda. Mida kurvilisem tee,
seda lõbusamaks läheb. Sarnaselt mootorrattaga sõitmisega,
kui soov load tasku jätta, on soovitatav vahelduseks jälgida
spidomeetrit. Asi pole küll nii hull kui mõne superbike’i
sadulas, siiski tuleb mõõdukas kiiruseületamine lihtsalt.
Pidurid. Pidurdamine Spyderiga on motikamehele esialgu peavalu, sest
esipidurilink juhtraual puudub.
Nii esi- kui ka tagapidur jooksevad
kokku jalgpiduri alla. Pidurdamisel tuleb abiks omakorda ABS. Pidurite
võimsus on piisav, kuid mitte hiilgav. ABS toimib hästi puhtal
asfaldil ja mitmel pidurduskatsel seiskub masin täiesti kontrollitavalt.
ABSil nagu muudelgi “abimeestel”
väljalülitamisvõimalus puudub ja seega kulub kehva pidamisega t
eedel ettevaatus ära. ABS sekkub niivõrd otsustavalt, et
pidurdusmaa muutub mootorrattaga harjunud kodanikule ootamatult pikaks.
Praktiline külg. Siin peitub Spyderi võlu. Korralik
pakiruum, kaks kohta (juht ja kaasreisija), ökonoomne ja võimas
jõuallikas viivad pärast väikest sõiduproovi
mõtted kodust kaugemale. Jah, Spyder pole kiirustaja või
postitöötaja masin, millega linnaliikluses ridade vahel seigelda. Oma
kolme rattaga nõuab ta sama palju ruumi kui väikeauto. Kuid samas
– poe ette sõites pargid ära, vajutad käsipiduri peale
ja lihtsalt jalutad oma toimetusi tegema. Tagasi tulles viskad ostud
mugavalt mahukasse pakiruumi ning suundud edasi. Ei mingit uste avamist ja
lukustamist.
Häirivaks muutus käiguvahetamine.
Õnneks on tulevast aastast valikus poolautomaatne
käiguvahetus, tänu millele langeb ära tüütu
sidurdamine ja saab linnaliikluses rahulikult veereda.
Ei soovitaks
Spyderit “hardcore” superbike’i fännile, pigem on
see tsiviliseeritud vahend, millega tunda rõõmu
nädalavahetusest ja ilusast ilmast. Või mõne hea reisiidee
elluviimiseks. Tallinn–Monaco, näiteks.
Can Am Spyder
- Mootor: 998 cc, vedelikjahutus, 8 klappi, DOHC, V-twin
- Elektrooniline mitme punkti sissepritse
- Ülekanne: 28/79, rihmülekanne
- Käigukast: manuaalne, mootorrattastiilis jalaga käiguvahetus. 5 käiku pluss tagurpidikäik (saadaval ka poolautomaatne, juhtraualt juhitav käigukast SE5)
- Pidurid/Ees: 260 mm ketas
- Pidurid/Taga: 260 mm ketas
- Amordid/Ees: Double A-Arm w/anti-roll bar; 144 mm
- Amordid/Taga: kiige/monoamort; 145 mm
- Rehvid/Ees: 165/65-R14
- Rehvid/Taga: 225/50-R15
- Pikkus: 2,667 mm
- Laius: 1,506 mm
- Kõrgus: 1,146 mm
- Istme kõrgus: 737 mm
- Rataste vahe: 1,727 mm
- Kõrgus maast: 114 mm
- Tühimass: 316 kg
- Hind: 279 000 krooni koos maksudega, garantii kaks aastat.