Siin puhub alati tuul
Musta värvi ja uhke graafikaga liinilennuk Kirkwallist Papa Westray saarele (kohalikud ütlevad Papay) on seestpoolt enam-vähem sama suur nagu helikopter. Teekond 12 minutit. Startides sajab armutult vihma, aga ilm muutub siin kiiresti ja kogu aeg. Päevas võiks olla kaks ilmateadet ja vahel veel rohkem.
Maandume justkui suure rohumaa servale, õieti on kogu saar
üks suur merevaatega rohumaa.
Jänesed, otsatult
jäneseid, ja hülged, kes piiluvad merest, aga kaldale tulla ei
söanda.
Miljoniliste merevaadetega hangeldavad
kinnisvaramaaklerid jääksid siinkandis kiiresti nälga, sest kogu
saarel on ehk mõni jalatäis maad, kus merd ühestki
küljest näha ei ole.
Papa Westrayl on alati tuuline.
Iilid, mis Eestis kuulutataks ülemaaliseks tormiks, on siin suvaline
briis, mida vaevalt tähele pannakse. Tõsi, kohati puhub see koos
paduvihmaga, mis sulle siis peaaegu horisontaalis näkku peksab.
Kõik kuurid on trossidega maapinna külge kinnitatud ja pesu
ähvardab alatasa nöörilt minema laperdada. Huvitav, et
lambatalled lendu ei lähe.
Saarel ei kasva puid, vaid hoopis
lõputud kiviaiad, mille ehitamine maksnud ammustel ja ilmselgelt
ebaõiglastel aegadel üks penn meetrist. Veel on siin hallist kivist
ilusad šoti stiilis majad, mõned neist veel ilusamate suurtest
kiviplaatidest katustega, ja üks roosaks võõbatud maja.
Selles elab birdwarden Lorna, kelle töö on muu hulgas huvilisi saare
põhjaosas North Hilli kaljudel pesitsevate linnukolooniate juurde
juhatada. Orkney saared on tuntud kui arktiliste lindude pesitsuspaik ja giid
kulub siin marjaks ära. Kui õigelt rajalt kogemata kõrvale
kalduda, ründavad pahaaimamatut ekslejat suurännid (ladina keeli
Stercorarius skua) ja see kogemus on kõike muud kui meeldiv. Kujutage
ise ette lindu, kelle tiibade siruulatus küünib ligi pooleteise
meetrini, napilt üle teie pea vihisemas, küünistega peaaegu
juustest haarates.
Papay on lummav, siin võiks
lõpmatuseni mere ääres ja kitsukestel sirgetel teedel
konnata.
Teedel peab vaatama, kuhu astud. Kohalikud pudulojused
vahetavad sageli karjamaid ja nii laiutab asfaldil enamasti kena rodu suuremaid
ja väiksemaid sitahunnikud. Tolmu väljas üldse ei olegi ja
viimased sääsed puhus tuul ilmselt juba sajandite eest Briti saarele.
Siin leidub kõikmõeldavaid rannajuppe – lumivalge liivaga
tillukesi lahesoppe, kiviklibuseid ja kaljuseid rannaääri.
Põhjaosas kõrguvad püstloodis kaljud merest vähemalt
paarkümne meetri jagu.
Imeilus paik, aga parasjagu ohtlik,
vahel kukkuvat mõni turist sealt alla ja eluga siis naljalt ei
pääse. Merevesi on raske, väga puhas ja muudab lõputult
värvi. Värske kala ja merivähid maitsevad siin taevalikult.
Päevad muudkui voolavad. Vahel on teedel mõni surnud
jänes, kes ilmselt õnnetul hetkel auto ette hüpanud, aga
merelinnud teevad oma töö ja õhtuks pole neist järel muud
kui natuke konte ja jupp kasukat. Valgeid lambatupse on külvatud üle
kogu saare ja muidugi elavad siin veel inimesed, aasta ringi umbkaudu 70.
Naabrite raadio ei lõuga üle õue ja õhtuti ei levi
aedade kohal grillvorstide ving, taustaks tümakas ja purjakil piduliste
mõuramine. Prügi ei vedele kusagil. Rannad on kõigi omad ja
ATVd kõlbavad üksnes kariloomade kokkuajamiseks.
Üritaks keegi siin nendega lõbusõitu teha või mere
ääres automakki kräunutada, arvaks ilmselt kogu saar, et see
inimene on mõistuse kaotanud.
Iga laupäeva õhtul
kogunevad inimesed “kõrtsi” – õieti on see
lihtsalt laudade ja toolidega tuba kohalikus seltsimajas –, kus juuakse
õlut ja viskit ning aetakse juttu. Saare vanim elanik Margaret
mängib peaaegu endasuurusel akordionil lustlikke rahvaviise ja ettekandja
jookseb ringi, käes taldrikud praekala
ja krõbekartuliga. Keegi pole silmanähtavalt purjus ja keegi ei
kakle ega sõimle. Eestis oleks selline vaatepilt
laupäevaõhtuses külakõrtsis ilmselt haruldane ja lausa
mõeldamatu oleks siinne Fun Weekend’i pidu. Selleks puhuks on
kokku tulnud enam-vähem kõik, kes parasjagu saarel viibivad. Keldi
rahvamuusika ansambel mängib hoogsaid viise ning kõik
löövad tantsu. Baarmenil on käed-jalad tööd täis,
aga jälle pole keegi pealtnäha purjus, ei oksenda nurga taga ega vehi
rusikatega. Tualettruumid püsivad lausa piinlikult puhtad. Koduteele
asudes on iga autoomanik valmis sulle küüti pakkuma. Seda juhtub siin
alatasa: inimesed peavad oma auto tee ääres kinni ning tunnevad huvi,
kas nad saaksid ehk su jalavaeva vähendada, või siis ajavad niisama
juttu. Kõik teretavad kõiki ja majauksi ei lukustata kunagi.
Eemal mäe otsas elab Jim. Jim on põline saarlane, kohalik
ehitusettevõtja, ja nagu paljudel saare püsielanikest on ka temal
mõnesajapealine kari lambaid. Nood kondavad vabalt tema karjamaadel,
jooksevad närviliselt eest, kui neil sabas käia, ja poetavad ohtrasti
pabulaid. On uhke vaatepilt, kui naabersaarelt Westraylt saabuvad Jerry ja
Marcus ning elukatel kasukad seljast pügavad. Mõni küll
puikleb, aga üldiselt lepivad loomad sellega rahulisti, kuigi
ägedasti määgides. Lisaks lammastele on Jimil naine, hiljuti
raskest haigusest toibunud vana kass ja golfirada. Tõsi, peale lammaste
ja jäneste pole seal muud liikumist näha olnud.
Vahel
voogab merelt paks udu ja mähib kogu saare endasse. Majadest saavad
siis viirastuslossid ja Papay näeb välja nagu kaadrid mõnest
briti filmist, tegevusega millalgi 19. sajandi esimesel poolel. Meeleheitel
naised kondavad siis langetatud päi mööda kõnnumaad ja
üritavad end kurva muusika saatel kaljult merre uputada. Päriselus
keegi end muidugi uputama ei tiku, kuigi inimsuhetes leidub siin küllaga
nii värve kui südameverd.
Briti telefilmid meenuvad ka
kohalikus kirikuaias ringi jalutades. Õigupoolest on siin kirikuid lausa
kaks, Kirk of St. Ann’s – kirik on siin kirk, mitte church –
ja Kirk of St. Boniface. Neist esimene asub üsna saare keskel ja on
igapäevaselt kasutuses, olgu siis jumalateenistuste või
ühisürituste pidamiseks (kena on vaadata, kuidas inimesed suppi
süües üksmeelselt altarile nõjatuvad), ja teine saare
läänekaldal põhjatipu lähedal. Kirk of St.
Boniface’i ajalugu ulatub lausa 8. sajandisse. Aja jooksul muidugi
kõvasti kannatada saanud, aga 1994. aastast taastatud ja kasutuses nii
jumalateenistuste kui kontsertide pidamiseks. Tilluke ja suurepärase
akustikaga, täis imelist vaikust ja rahu vähemalt samal
määral kui ükskõik missugune uhke ja paljukummardatud
katedraal. Igaüks on welcome, tuleb ainult riiv eest lükata. Paljud
hauakivid kirikuaias on sammaldunud ja mõnelgi kirjad loetamatuks
kulunud.
Niipalju kui näha, on siinsed inimesed elanud
väärikalt ja kaua, neid meenutatakse armastusega ja nad puhkavad
rahus. Kohe teisel pool aeda näksivad lehmad rohtu ja meri kohiseb vastu
rannakaljusid. Siin on hea olla.
Korraks tõmbab Papa Westray
endale tabloidmeedia tähelepanu. Juba mitmendat päeva klopivad uksele
kõikmõeldavate briti aktsentidega mehed, pintsakud seljas ja
portfellid või fotokaamerad käes, ning pärivad kunstnikust
naabrimehe järele. Too aga varjab end oma majas ja blokeerib aknaid
– küll voodilinade, küll muude käepäraste
vahenditega. Müsteerium kestab paar päeva, kuni selgub, et naabrimehe
Londonis elaval 1
9aastasel tütrel on käsil kuum armusuhe Rolling Stonesi eksliikme
Ronnie Woodiga ning levinud on kõlakad, justkui oleksid mõlemad
saarele põgenenud. Ronnie Woodi Papayl siiski näha ei ole, pettunud
leheneegrid sõidavad jälle minema ning äravaevatud naaber
pääseb lõpuks toast välja.
Saarel on ka
hästivarustatud toasuurune toidupood, kust saab kõike eluks
esmavajalikku.
Lisaks ostmisele aetakse siin juttu, vahetatakse
uudiseid, räägitakse ilmast – ja sellest on, mida
rääkida –, makstakse sularahas palka, sest panka saare ei ole,
vaadatakse inimesi ja naeratatakse teineteisele. Kõik ostuhullud tuleks
siia ravile saata, kaua sa ikka mõnekümnel ruutmeetril
šoppad.
Papa Westray on justkui omaette tilluke
ühiskonnamudel. See ei vaja riigivõimu sekkumist ja inimesed saavad
omavahel rahumeelselt hakkama. Kohalikud ei tegele lakkamatu
enesetõestamisega ja üleskutse “naabrist parem!” ei
müü üldse. Siin on väärikust, sõbralikkust ja
traditsioone vähemalt viie tuhande aasta jagu: umbes nii vanad on saarelt
leitud vanima elamu varemed. Siin puhub alati tuul.
Loe ka Toomas
Mikkori lugu maailma lühimast liinilennust Papa Westray ja Westray saare
vahel.