Kaks laulijat...

Mats Traat on ikka rohkem jutuvestja kui lüürik, Mathura pigem meeleline kogeja kui mõtteluuletaja, leiab Märt Väljataga.

Mats Traat

“Soe õhtu”

Pegasus. Tallinn, 2008. 108 lk.

Mathura

“Inimene on rohi”

Allikaäärne. Lelle, 2008. 88 lk.

Mats Traat on eesti suuremaid, hetkel ehk suurimgi romaanikirjanik. Luuletamine tal sama hästi välja ei kuku, vahest ehk ainult Harala elulood – ühe väljamõeldud eesti valla surnute CVd, mis on alati mõjusad. Kunagi iseloomustas Paul-Eerik Rummo Traadi laadi nii: “pahvib Suitsu, mõnikord Sütistega süüdatult”. “Soojas õhtus” kaalub Suitsu raske ragin üles Sütiste ladna laulu. Tulemust on aga eriti valus lugeda, sest minugi meelest on Gustav Suitsu “Kõik on kokku unenägu” eesti luule absoluutne tipp: intiimne ja ühiskondlik, kõiksus ja päevakaja, grotesk ja lüürilisus, raskus ja kergus loovad seal võimsa ja peene terviku. Traat on aga Suitsult üle võtnud vaid raskepärase, dissonantse, ümberpööratud sõnajärjega ja kolmesilbiliste riimidega rõhulise värsi, mis liigub raksakute kaupa nagu okastraat, ning kaunistanud seda kohmakate sõnamängudega. Värsi raskepärasus peab korvama mõtte ja tunde lihtsakoelisust.

Traat luuletab, et pesta “värsiga hingest pori”, aga need värsid on ise üpris porised. Kõik see, mida raamatus öeldakse, on küll väga õige: meie aeg on aineline, tarbijalik, kommertslik, kalk ja alp, küüniline, nihilistlik, kõle, pealiskaudne, vaimuvõõras, lärmakas ja labane: “virk rahaämblik võrku koob, abiks võim, altkäemaks”, “Kõik põline kui põhk nüüd põlu all”, “nüüd tähtsaim spaa ja müügisaal”, “karm ja kivikalk kaasaeglane / lausmõnitustest loodab kasu”, “Tõhustab trendlejat trenn, hull hüpoteegi hüpnoos”, “Võltsi tooni roojane ei eristagi õilistatust. / Künismil puudub tänukünnis” jne jne. Selliste mõtete jaoks sobivaim žanr oleks epigramm, aga epigrammi nõueteks on saledus, teravmeelsus, elegants. Tõsi küll, eestiaegsetel epigrammistidel Aleksander Antsonil ja Paul Amburil puudusid need omadused samuti.

Imelik, miks keelekasutuselt nii kandi­line autor nagu Traat tahab teha mitmekordseid liitriime, viljeleda klassikalisi kinnisvorme, nagu sonett, eleegiline distihhon, Alkaiose ja Asklepiadese stroofid, tert­siinid, dessima, tujukk jne? Sellest aimub mingit ärapanekuvaimu, justkui kättemaksu keelele ja luulele: kirjutada dessima loodusrahu saastava tümpsmuusi­ka vastu! Tujukk turvavöö kiituseks! Akrostihhonid Euroopa Liidule või lombakad eleegilised distihhonid aprillisündmustest! See meenutab onklite luigekostüümis ülesastumisi asutusepeol – aga nemad üritavad ju vähemalt nalja teha. Kõrval hakkab valus, lugedes heksameetrihakatust: “su juurde jõudmas on jõuk” (lk 102) – nii lihtne olnuks ju värss talutavaks pöörata: “jõudmas su juurde on jõuk”. Luuletus “Anapest” sisaldab värssi: “tulgu maal ja veel – neid veel ja veel”, mida on anapestina peaaegu võimatu lugeda. Või näiteks rida “kuid kallistust ei korva ükski palk”, mis riimub sõnaga “kalk”, nii et palatalisatsioon avaldab paratamatult tagasimõju.

Õnnestumised, milles ülevuse ja vulgarismide segu ei suubu antiklimaktilisse piinlikkusse, on üles loetavad ühel käel. Näiteks “Asklepiadese stroo­fid”, “Kohvikus” (mälestuspilt 1953. aastast), “27. märts 1994”, mis kirjeldab kaht haiget meest pargis, “Köömned küpsevad, 1955”, “Kõnelus”. Kõik need on mälestuslikud, jutustava koega palad, mis kinnitab veel kord, et Traat on eelkõige jutuvestja.

Valmissõnumite triviaalsus, deklaratiivsus, lihtsameelsus ja klišeelikkus, olgu luuletaja taotlus ühiskonnakriitiline või hingeäratuslik, on praeguse luule sügavaim probleem. Õnneks on seda hakatud teadvustama. Kevadel juhtis sellele tähelepanu Maarja Kangro, arvustades Lauri Sommeri kogu “K, L ja N” (“Kujutlusi elutarkusest” PM 17.5.08). Lauri Sommer veeretas palli edasi, arvustades samadelt alustelt Vikerkaares Mathura raamatut “Inimene on rohi” (“Yhiskonna ja looduse kiigelaual”, nr 7/8) ja tõmmates ka paralleele Kristiina Ehini, Martin Oja ja Paavo Piigi loominguga.

Asi ei ole selles, nagu oleks ajakajalisus loomult ebapoeetiline või hingeäratuslikkus loomult võlts, vaid selles, et heaks luuleks ei piisa üksnes sellest, kui väljendatakse häid ja õigeid mõtteid ning häid ja õilsaid tundeid: loodus, loovus, siirus, vaimsus ja traditsioon on hea; linn, konventsioonid, teesklus, materiaalsus ja kapital on halb. Heal luulel pole ka kuigi palju pistmist religioonilaadse hingelise ärkamisega. Ühiskonnakriitika süngus või roppus ning palliatiivse vaimsuse janu (“diip”) on lihtsalt ühe kulunud mündi kaks külge. (Mündi “kolmandaks” küljeks on läbini akommunikatiivne sürrealistlik või intertekstuaalne “miip”.) Pole siis ka ime, kui selle peale tekib soov, et luules antaks mingi võimaluski kurja lilledele, tarbimise õitele, raha häälele, külaelu idiotismile, kuid seegi tee oleks ikka seesama Lihtsa Sõnumi Luule, ainult miinusmärgiga.

Tähtsam on töö keelega ning mõtete ja nende lõimimise kallal, et ei opereeritaks valmismõtetega, vaid mõtlemisvalmidusega. Moodne luule püüdis olla keerukas ja sügav, irooniline ja peen, dialektiline ja paradoksaalne, uusi maailmu avastav ja väljenduse piire kompiv.

Praeguses luules on aga hinnas pigem lihtsad ja õiged hoiakud, puhtad ja siirad tunded, endasse suunatud joovastus ja ühiskonnale suunatud pahameel. Siit vaimulaiskuse ja nartsissismi oht.

Mathura nime all kirjutava Raplamaa luuletaja Margus Lattiku looming on kulgenud orientaalsetelt äratussõnumitelt sotsiaalkriitilisema sõnumi poole, aga õnneks ei ole see siiski tema ­arengu peatee. Hoolimata vanatestamentlikust pealkirjast “Inimene on rohi”, ei ole ka liha kaduvuse teema Mathura raamatus kesksel kohal. Esimeses kolmandikus domineerib kriitiline ühiskonnavaat­lus: “poliitiku lubadus / on kiirustav kutse/ väljalaenatud ellu”, “raha oli see, / mis tegi inimese ­vaeseks”; “me kõik oleme veidi ameeriklased”, “popp / on olla jõukas / lootuse- / tuse iidol/ õitseb / hinge­tuse äri”. Ah, teame-teame! Mingisugust ummikutaju võib leida raamatu järelsõna tõdemuses: “Lihtne tundub vastandada linna ja loodust või linna ja maad, ühiskondlikku sootsiumit ja puutumata ürgsust. Ent see vastandus tundub pikapeale pealispindne. Mõni inimene jääb äärmiselt linlikuks ka maal, teine elab kogu sisemise rikkuse ja avarusega ka kõrghoonete ja miljonite kaaselanike hulgas.” Aga siingi jääb “linlikkus” vastandatuks “sisemisele rikkusele”!

Mathura rõhulised-riimilised, pisut Kaplinski-mõjulised värsid on konarlikuvõitu – mida võiks näiteks tähendada r ida: “Kui kerge on kõik see mida rasked ei leid”? Inglisemõjulisele mõtlemisele viitab mas-lauselühendite tavatult sage esinemine. Vabades värssides saavutab ta aga mõnikord vaba ja voogava hingamise, luues mingi sooja okeaanilise tunde.

Mathura ei ole siiski loomult mõtteluuletaja ega sõnumilevitaja, pigem sensuaalne vaatleja ja kogeja, tema meeldivaim külg on meelelisus ja märkamisvõime, uudishimu sumiseva, haiseva ja lõhnava maailma vastu – omadused, mis on küllap tarvilikud ka rännumehele. Tema parimateks paladeks on ­Derek Walcotti ja Lawrence Durrellit või Ridalat ja Õnnepalu meenutavad merepildid ja moraalsed maastikud. Kui meelelisele ja keelelisele erksusele lisanduks tulevikus rohkem intellektuaalset pinget, võiks Mathurast hea luuletaja saada.