03.10.2008, 00:00
Tamur ja tema meeskond
Lavastaja Tamur Tohver (39) rääkis Veiko Märkale, miks on Eestis vaja veel üht uut teatrit, miks sellel niisugune nimi on ja mida nad publikule pakkuma hakkavad.
Tartus alustas äsja tegevust vormilt tuttav, kuid sisult uus Tartu Uus
Teater (“Endspiel”). Nüüd on pall pealinna käes.
PolygonTeater toob 3. oktoobril Kultuurikatlas esimese näidendina rahva
ette Eestis lavastajana hästi tuntud soomlase Kristian Smedsi
“Külmapildid”. Kuidas panna kokku kahte vastandlikku trendi
Eestis: majanduslangust ja üha uute teatrite teket?
Tamur
Tohver, PolygonTeatri juht, “Külmapiltide” tõlkija ja
lavastaja: “See on mitme otsaga asi. Ka mitmesuguste muude
majanduslanguste ajal on meelelahutuse osa kasvanud. Kui elu karmiks
läheb, siis eelistavad inimesed unustada – suurte kriiside ajal.
Meil aga pole veel suur kriis, vaid kriisike. Teine loogika on see, et üks
etapp on täis saanud. Eelmine laine teistsugust teatrit või vaba
teatrit tekkis von Krahli ja VAT Teatriga. Need on juba üsna vanad.
Järelikult on aeg.
Majanduslangust ja PolygonTeatrit
võib väga meelevaldselt ja lustakalt ka niimoodi võrrelda:
me nimetame ennast vaeseks teatriks. Seda sõna otseses mõttes:
meil ei ole veekardinat ega pöördlava, saluuti ei lasta. On
näitleja ja on keskkond.” “Külmapiltide”
kostüümidki tulevad taaskasutusest nagu kunstnik Reet Ausil
tavaks.
Polügoon tähendab sõjaväe
harjutusväljakut. Kõlab pigem proovisaali kui teatri
sünonüümina. Tohver põhjendab nime valikut: “Sa
võid mõtte niipidi keerata, et me valmistame publikut ette
millekski tõsisemaks – mitte ennast. Me näitame sulle paha
asja lava peal, et sa ei teeks seda kodus järele.
“Külmapildid” on just selline näitemäng.”
Uue teatri teine juht on Tarvo Krall, kes kannab hoolt peamiselt
majanduslike näitajate eest, sest isegi vaene teater ei saa ilma rahata
läbi. Tohver: “Kui mina ideetan, siis Tarvo toob mu maa peale
tagasi. Tal on eluaeg matemaatika parem olnud kui minul.”
Tohver usub, et tema ja Kralli tegutsemine Eesti teatrimaastikul on piisavalt
avalik ja silmatorkav ning nad omavad küllalt kompetentsi nii sisulises,
materiaalses kui juriidilises mõttes, et uus teater valla
päästa. “Mida me ikka käime, koputame ja kraabime teiste
uste taga. Teeme ise ühe ukse. Need inimesed, kes sellest sisse tulla
tahavad, on olemas. Loodan, et neid ei jätku mitte ainult lavale –
kuigi meil polegi õiget lava –, vaid ka saali. Mis on nimedel
Tamur Tohver või Tarvo Krall viga, et me ei võiks ise oma teatrit
teha? Omaette on meil palju lihtsam ja normaalsem asju ajada.”
Toetajate ja vabatahtlike õlgadele toetuv PolygonTeater ei motiveeri
näitlejaid mitte ainult rahaga. Tohver: “Jah, nad saavad
kultuurkapitalilt stipendiumi. Aga kõik lasid oma hinnad alla. Ma
motiveerin näitlejaid võimaluste pakkumisega. Anname
võimaluse teha mitte sellist teatrit, nagu ümberringi teised
teevad, vaid nii puhast kui üldse saab. Me ei ole Grotowskid ega Brookid
ega alusta mingit uut voolu. Aga me asetame rõhu ainult näitleja
mängule. Mida vaesem, seda ausam.”
Tuttavaks said Tamur
ja Tarvo juba lasteaias. Keskkoolis said uuesti kokku, käisid koos
õpilasmalevas ja tegid “seda, teist ja kolmandat”.
Üldiselt meenutatakse pikka ja kõhna Tohvrit ning lühikest ja
korpulentsest Kralli neist aegadest kui populaarse koomikutepaari Dicki ja
Doffi võrdkuju. Enam nad selleks ei kõlbavat. Tohver:
“Tarvo on viimase aastaga kakskümmend kilo alla võtnud. Suvel
tegime temaga koos palju pikki rattaringe.”
Teatripisikuga
nakatus Tohver juba kolmandas klassis, kui ema ta näiteringi viis.
Tallinna Pioneeride Palee kooliteatri (pr
aeguse Kullo keskuse) lõpetas 1987. aastal koos väga kõva
seltskonnaga: Krall, Ene-Liis Semper, Taavi Eelmaa, Andres Puustusmaa, Tarmo
Männard, Madis Milling, Hendrik Normann, Pille Minev...
Aasta
hiljem proovis Tamur lavakasse sisse saada. Kui välja jäi,
õppis pedas näitejuhiks edasi. Aga oma lõputöö,
kuuldemängu “Põgenejad” Helga Nõu järgi,
tegi ikka sama lavaka kursuse ehk XV lennuga. Alates 1991. aastast teenis
viisteist aastat tões ja vaimus raadioteatri muusat, neist kaheksa
juhatajana. Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et kuuldemängud
on näitleja ja lavastaja jaoks nagu kapis mängimine. Tohver arvab, et
sama võib ju ka nukuteatri kohta öelda. “Aga õige
atmosfäär partnerite vahel on raadiostuudios palju lihtsam tekkima.
Keegi ei köhi valel ajal, keegi ei käi uksest, auto ei sõida
mööda, valgustaja ei tee näpukaid. Sa võid lennata ajas
ja ruumis ilma eriliste probleemideta. Aga minu jaoks sai raadioteater valmis,
polnud kuhugi edasi minna. Kuuldemäng on väga marginaalne ala ja
meile ei kiputud eriti kirjutama. Meie kuulajad polnud seda tüüpi
inimesed, kes igal võimalikul juhul raadiosse või lehte
kirjutavad, helistavad, muidu mölisevad ja on üldse
ühiskondlikult aktiivsed, aga suhteliselt tüütud.”
Tohver tunnistab, et teda hämmastab, kuidas nii paljud Eesti
näitlejad suudavad nii sujuvalt mängida nii eripalgelistes paikades:
“Täna teen laval, homme teles, ülehomme kinos ja siis
lähen, loen reklaami. Ja saavad hakkama.”
Raadiotöö
kõrval jõudis Tohver lavastada mitmes teatris, muu hulgas Endlas
Ave Alavainu novelli kuulsast vaimuhaigest Ülo Kiplest, kelle
kõikjal seintele kirjutatud haiguste ravi meetodit “üksindus,
vaikus, muusika, raadio...” nimetab Tamur tänagi megalihtsaks ja
loogiliseks.
Ise armastab Tohver rohkem teisi kirjutama sundida kui
ise kirjutada. Aga järjekuuldemängule “Ekke Moor”
kirjutas laulusõnad. “Iga osa lõpus oli laul. Mina sain nii
palju tekste pritsida, kui tahtsin, ja Marko Matvere nii palju muusikat
sinna juurde panna, kui ise tahtis.”
Uue teatri avatükki
on autor Smeds ise kümnekonna aasta eest Soomes paar korda lavastanud ning
kuuldemängugi teinud. Nii autori kui tekstiga tutvus Tohver 1998. aastal
Berliinis raadioteatrite festivalil. Pakkus Smedsile, et lavastab seda ka Eesti
Raadios, aga too oli oma tekstist juba tüdinud. Kümme aastat hiljem
sai tüki lavastamise tõukejõuks paik: Kultuurikatel ehk
endine Tallinna Elektrijaama katlamaja. “Me võime ju seda paika
kultuuriks nimetada. Aga ta on ja jääb katlamajaks, seda ei ehitata
näiteks kasiinoks ümber. Me teeme intiimset väikest teatrit
tohutu suures ruumis, tööstusmaastikul.”
“Külmapilte” mängitakse suhteliselt külmas ruumis.
Isegi proove tehti Teatriliidu hoones. “Temperatuur on üks lavastuse
lisamõõde,” leiab Tohver. “Nagu ka näiteks
poplaulja Hanna-Liisa Uusma urbaniseerunud iroonia ning
räppar Päär Pärensoni koreograafia. Me toome välja
mastaabi – kui pisike on üks inimene katlamaja põrandal. See
võiks visualiseerida seda, mis meie sees mõnikord toimub.”
Ise mäletab Tamur oma elu eredaimat külmapilti nii: “Olin
juht võõra auto roolis, sõitsin öösel talvel
suure tuisuga mööda Peterburi maanteed. Lasin kogemata juhipoolse
akna klaasi alla ja see ei läinud enam üles.”
Polügoonteatri teiseks tükiks saab noore, kuid tuntud venelase Ivan
&sh
y;Võrupajevi “Hapnik”. Kultuurikatel jääb edaspidi
teatri üheks lemmikpesapaigaks, kuid mitte ainsaks.