Näiteks kõne 9. augustist 2007. Eestis oli kell üks öösel.


Inno: “Mõtle reaalselt välja, mismoodi saab sealt. Sest inimesed käivad pinda. Kõik tahavad osta juba, saad aru. Kõik rahad, kõik asjad on valmis, noh. Ma tahan sinu käest ostma hakata. Mul on juba need inimesed ka olemas, kellega koos Venekale tulla või Peruusse.”


Steven: “Täna helistas New Yorgi konsul. Ütles, et ta teab üle 20 inimese, eestlase, kes on kinni kukkunud lõunariikides, Venezuela, Peruu, Ecuador. Kõik, saad aru. Vähemalt kakskend eestlast. Ja kõik on noored, 19, 20, 23, sihukesed, noh.”


Inno: “Mmh, ma tean jah. Aga mul on vaja võimalikult kähku. Ma ei tea, kas või taon molli nendel, et nad ära tooksid selle sealt, raisk. Ma täna käisin nendega rääkimas. Nad ei olnd nõus, raisk, ma ei tea, kuidas neid meelitada või, ma ei tea. Ma pakkusin algul viiskend tonni, pärast seda seitsekend viis tonni, siis pakkusin sada tonni, noh.”


Toimikus on üle saja lehekülje jagu Inno Nurmiku ja tema kamraadide ­vaheliste telefonikõnede pealtkuulamise käigus saadud tõendusmaterjali. Kõige karmimad ongi kahe venna vestlused.


Noorem vend Steven istus vestluste toimumise ajal 2007. aasta esimesel poolel Venezuelas El Rodeo vanglas. Ta peeti kinni rohkem kui kilo kokaiiniga Caracase lennujaamas. Tänavu aasta alguses laekus lähedastele teade – Steven suri vanglas. Tema surma asjaolud ei ole seni täpselt teada.


See lugu räägib Inno Nurmiku viimasest “teemast” ehk narkotehingust. Septembris otsustas Inno Nurmik, et on paras aeg tõmmata üle kõrvade oma kauaaegse ülemuse, Amsterdamis elava Lambu tõmmu nahk. Seni seisnes eestlaste töö selles, et kokaiinikapslid neelati näiteks Amsterdamis alla ja sõideti nendega mõnda teise riiki – tavalised sihtkohad olid London ja Tenerife. Seal “munes” kuller kapslid välja, pesi puhtaks ja andis kokkulepitud kohas edasi. Kuller teenis ohtliku töö eest keskmiselt 20 eurot iga neelatud kapsli kohta.


Nüüd otsustati leivaisa kokaiin endale võtta ja sellega Eestisse põgeneda. See ülesanne sisaldas riski, aga meeletut tulu (umbes miljon puhtalt kätte), nõudis kulutusi üksnes Amsterdamist Tallinna põgenemiseks ning – mis kõige keerulisem – inimesi, kellele kraam Eestis maha müüa.


Millega mehed aga ei arvestanud, oli see, et Keskkriminaalpolitsei salvestas iga nende vestluse.


Nii salvestati näiteks Inno Nurmiku ja tema elukaaslase SMS-vahetus 4. oktoobrist.


Kell 15.20 saabub mehele SMS: “Minu arust olexime me õnnelikumad kui jätaxid selle ameti ja ei lähex kuhugi. Aga mis minu arvamus siin loeb...”


Mees vastab mõne minuti pärast: “Loeb kallis. Aga sa tead miuke raha pede ma olen. Se ju raudselt viimane teema. Seda sa usud ju? Ja sa tead ju et pärast seda ma enam asja ei aja sest ple võimalik. Palun toeta viimast korda.”


Möödub 10 päeva ja mees, kes oli lubanud teha o ma “viimase teema”, võetakse vahi alla. Koos temaga peab keskkriminaalpolitsei 14. oktoobri pärastlõunal Maardu Säästumarketi parkimisplatsil kinni Jaanus Pani, Mati ­Tammekännu ja Argo ­Mäenurme. Läbiotsimisel annab Pani uurijatele välja 350 grammi juba Eestisse toodud kokaiini ning näitab kaardil metsatukka Amsterdamis, kus ta peitis maa sisse veel üle 800 grammi kokaiini.


Nurmik oli tehingu väljamõtleja, Mäenurm rahastaja, Pani ja Tammekänd kullerid.


Ülekuulamistel tunnistasid Nurmik, Pani ja Tammekänd ennast süüdi. Rääkisid üksikasjalikult, kuidas töötasid rohkem kui aasta kõhuvedajatena paljudes riikides. Ilma eriliste vahejuhtumiteta, kui välja arvata fakt, et kord sattus Tammekänd Mali pealinna Bamako lennuväljal pisemat sorti lennuõnnetusse, mille tulemusena läks kaduma tema pagas – reisikott vähemalt kolme kilo kokaiiniga...


Oktoobri alguses teeb Inno Nurmik Jaanus Panile ettepaneku sõita Hollandisse kokaiini näppama. Katkend meeste vestlusest.


Nurmik: “Mul oleks seitsmesajaga (700 krooni gramm – J. F.) ostja olemas. Ütles, et 2,5 kilo poleks probleem, tooge aint kohale.”


Pani: “A see tuleks siis Eestis ära peita või seal?”


Nurmik: “Seal, siia ei too midagi, hull oled peast ve? Üks vend läks ja sai üheksa aastat selle eest, eile uudistes rääkis. Võime niimoodi teha, et peidame selle seal ära kuhugi, kus me mõlemad teame, ja võtame esimese raksuga 5–10 tükki kaasa, see on mingisugune 40–80 tuhat. Jätad endale lennupileti raha ja siis käid seal ja tood 5–10 kaupa ja müüd ja stabiilselt tiksub sulle peale.”


Pani: “Lõppude lõpuks on ikka vaja Eestisse tuua ju?”


Nurmik: “Jah, aga selle jaoks võime kellegi teise tellida, näiteks otsida mõne odava venna, näiteks suvalise tondi, nahhui, kes toob, näiteks. Viskame talle mingi väikse klotsi peale ja ei pea ise üldse puutuma.”


Nurmik saadab kokaiini järele Pani ja Tammekännu. Tehakse sõjaplaan, et kui mustade meeste kokaiin on käes, ei sõida mehed Tenerifele nagu kokku lepitud, vaid kiiresti Eestisse tagasi.


Nurmikul tuleb mõte, et kui Pani ja Tammekänd Eestisse jõuavad, oleks kaval kokaiinist ilma jäänud ja ehmatusest alles toibuvale Lambule kohe uus pauk panna. “Saadame kohe uued poisid, sest ta hakkab nagunii tahtma poisse, et see raha ruttu tagasi teha, mis kaotsi läks. Saadaks uued poisid ja paneks talle kohe uue puraka otsa.”


Saanud Pani nõusse, helistas Nurmik oma onupojale, varem kinni istunud ja jutu järgi kokaiini ostmisest huvitatud isikuid tundvale Mäenurmele, kes lubab leida 15 000 krooni tagasisõidupiletite tarbeks. Samuti ostjad varastatud kokaiinile.


Nurmik Mäenurmele: “Kuradi sihuke asi, et töötasin täna hea süsteemi välja. Need vennad teevad nüüd niimoodi, et tuleb otse siia, mitte ei jää sinna see asi, noh.”


– “Mmm. No ise sa tead, millega sa riskid, noh.”


– “Siin ei olegi millegagi riskida. Kui võib perse minna, võib lihtsalt kaks venda puhkusele minna ja 15 tonni, sellest oleme lihtsalt ilma, noh. Midagi muud siin ei saagi juhtuda, noh.”


Nurmik helistab Hollandisse ja teatab boss Lambule, et Pani ja Tammekänd on valmis teele asuma. Nagu selle äri puhul tavaks, ostab “küllakutsuja” piletid. Lambu saadab SMSiga lennupileti broneeringudetailid ja 10. oktoobril kell 15.25 lendavad Pani ja T ammekänd Amsterdami. “Kõik on väga hea, kõik on timmis,” raporteerib Pani hilisõhtul Nurmikule. Mehed lepivad kokku, et kui kaup kõhus, põgenetakse Eesti suunas, aga kui Lambu helistab, valetatakse talle, et neid võeti Tenerifel kinni.


Möödub kolm päeva. 13. oktoobril õhtul kella kuue paiku helistab Nurmik Panile. Too ei ole kuigi jutukas ja ütleb: “Süsteem läks natuke käest ära. Eestis räägin.”


Mõni tund hiljem on Pani juba Tallinnas. Helistab Nurmikule ja küsib, kas Lambu on teda juba otsinud. Arutatakse uuesti üle, mida ülemusele valetada, kui see peaks helistama. Kokaiini kohta ütleb Pani: “Meil ainult natukene on. Meil on seal veel. Vot. Sõitsime ära. Ühe korra peab veel käima. Ei läinud alla, kurat. Paks proovis, üldse ei läinud alla.”


- “T**a küll, mingi neli kümpi on vähemalt või?” küsib Nurmik


- “Ei ole. Kolm kümpi tuleb kokku, raisk.”


Kolm kümpi tähendab, et loodetud sajast kapslist suutsid kaks pabinas kullerit alla kugistada vaid kolmkümmend. Ülejäänud peideti Amsterdamis Ganzenhoefi metroojaama lähistele metsatukka maa sisse.


Kohe pärast seda helistab Nurmik Mäenurme­le, kes oli lubanud leida kokaiinile ostjad. “Kõik võtame ära,” lubab Mäenurm. Lepitakse kokku, et Pani ja Nurmik viivad Märnurmele kaks kapslit tasuta “degusteerimiseks”. Pani poetab alla neelatud 28 kokaiinikapslist (igas 11–12 grammi meelemürki) 24 maost välja, peseb puhtaks ja peidab läptopikotti. Neist kaks tükki omakorda Nicorette karbikesse ja 14. oktoobril saab nelik Maardu Säästumarketi ees parklas kokku. Kohtutakse juba politseinike silme all – Pani annab Mäenurmele kaks kapslit ja... hetk hiljem on kõigil käed raudus. Viimased neli kapslit väljuvad Pani kõhust juba vahi all viibimise ajal arstide järelevalve all. 70 Amsterdami peidetud kapslit kaevavad Keskkriminaalpolitsei ametnikud koostöös Hollandi võimudega haljasalalt välja mõni päev hiljem.


Läbiotsimisel võtab politsei muuhulgas ära Inno Nurmiku kalendermärkmiku. Sealt leiame andmeid mitme ohtliku teekonna ette võtnud eestlase kohta. Näiteks selle päeva kohta, kui Inno noorem vend vahistati, leiame päevikust: “21. jaanuar. Vend tänasest kadunud.” Eelmise päeva kohal on aga märge: “20. jaanuar. Lambu helistas, et uusi töölisi oleks vaja Hollandisse.”


“13. veebruar. Vennal oli mingi kohus Vene­zuelas. Kuni 3 aastat vist.”


Möödub tosin päeva ja Venezuelast ­saabub SMS: “Neelaja 3000 dol 1000 sulle iga poisi pealt ja kotiga 7000 dol ja sulle 2000 dol ja anna homme kindlalt nimed eks tavai uks kotiga ulejaanud neelama.”


Kes sõnumi saatis, pole teada. See on kas Inno vend Steven või keegi tema vanglakaaslastest.


Märtsi algul laekub mitu SMSi Tarvo V­olmrelt, kes jagab korraldusi ohvitseriliku hoiakuga. “Aga vaja homme ulehomme Reigo (Toomla – J. F.).või Aigar (Tillman – J. F.) lendu tuleksid uks nendest kuna osa raha sellest vennale see must ei maksa tema sisenemistasu 1000 euri anna kohe teada kas saab uks nendest tulla perusse saada sms.”


Sisenemistasu all on ilmselt mõeldud kokaiini­ärisse sisenemise tasu. Möödub vaid mõni päev ja Inno vend ongi “sees”.


SMS vennalt 11. märtsil: “a ara ule kahe kuti saada. jouan vangi siis s aada kui olen vang saame sitax rohkem raha vahelt teha kovasti. praaga aint 2 tahan. ja sina ara joo kogu aeg mine ausale toole kah uhest vangist piisab.”


Kaheksa minutit hiljem: “Palju uhe kuti pealt raha saad? ja kellele kutid lahevad tarvo, dan? kelle sobrad kutid on? ja ausalt ara rohkem saada kui 2 olen vanglas helistan sle ise ja saadad kutid me saame siis kovasti rohkem raha.”


Jutt käib sellest, et Inno venda hoiti esialgu eeluurimisvanglas. Märtsi keskel viidi ta “suurde” vanglasse. Tarvo ja Dan, kellest SMSis juttu, on aga 2006. aasta oktoobris Caracase lennujaamas, kõht kokaiinikapslitest punnis, kinni püütud Tarvo Volmre ja Danel Pool, kellest on Ekspressis korduvalt juttu olnud.


Muu hulgas saame märkmikust teada terve rea Eesti kullerite nimesid. Loodame, et Inno ei fantaseerinud.


“14. märts. Henry Räim ja Viktor Truu Madridi Lambu alla tööle. On nõus Eestisse ka tooma.”


“18. märts. Henry ja Viktor kadunud 2000 euriga. Mati ja Rainar Hollandisse.”


“11. aprill. Mati ja Rainar tulid Eestisse. Sain kõik rahad ka kätte. Matilt 250 ja Rainarilt 250 .”


“15. aprill. Reigo ja Jaanus jäid Venezuelas vahele. Reix 100 ja Jaanus 32. Julm.”


“18. aprill. Paks ja Rainar Hollandisse ja mlemalt 300? kuu aja eest.”


Märkmikust selgub ka, et Inno Nurmik käis tööasjus Amsterdamis üle kümne korra, Tenerifel kaheksa korda, Londonis üle kahekümne korra, Brüsselis seitse korda. Tõeline eurosaadik.


Pärast viie kuu pikkust vahi all viibimist teatab grupi liider Nurmik ülekuulamisel: “Olen leidnud enda jaoks jumala. Nõustun kokkuleppemenetlusega. Palun kergemat karistust.”


Kohus on formaalne. Kõik neli tunnistavad ennast täielikult süüdi. Pärast mõningast kauplemist nõustuvad nad riigiprokurör Andres Ülviste nõutud karistustega – Nurmikule kaheksa ja pool, Panile kuus ja pool, Mäenurmele viis aastat ja kolm kuud ning Tammekännule neli vangla-aastat.

* - nimi muudetud
Eesti-Hollandi kokaiiniahel  

Must mees Amsterdamis – Lambu. Tellis Eestist kullereid, õpetas ise või oma kaasosaliste kaudu neile kapslite neelamist ja varustas nad kokaiiniga. Saatis teele tavaliselt Londonisse või Tenerifele, kus järgmine must mees kõhust väljutatud kauba kullerilt vastu võttis. Eestlasi oli vaja ohtlike tollikontrollide läbimiseks, ei muuks.  

Eesti grupeering 

Inno Nurmik, aju ja ülesannete jagaja. Kullerid – Mati Tammekänd ja Jaanus Pani. Tegelikult oli Inno Nurmik vahendanud Hollandisse kümneid kullereid, ent nendest meie järgmistes lugudes. Rahastaja ning kliendivõrgustiku eest vastutav isik – Argo Mäenurm.