03.10.2008, 00:00
Mis on maski taga?
Märt Laarmani näitus “Märdipäev. Näod ja
maskid”. Tallinna galerii Vernissage,
kestab 11. oktoobrini.
Märt Laarmani (1896–1979) graafikaga on paljud kokku
puutunud, seda on mitmel pool reprodutseeritud, Laarman on meile tuttav.
Esimese vabariigi ajal oli Märt Laarman Eesti Kunstnikkude Rühma
asutajaid. Kubistlikku ja konstruktivistlikku kunsti propageerinud ning
harrastanud rühmitus oli eesti kunstis uus ja esmakordne, huvitav ja
vaidlusi tekitav.
Laarmani loometee on olnud pikk,
Vernissage’is väljapandud graafika, maalid ja joonistused on
suuremalt jaolt pärit küll 1960. aastatest, kuid näitus
hõlmab kokkuvõttes kunstniku 55aastast loomeperioodi. 1920ndatel
kunstimaailmas radikaalina teotsenud Laarman jäi ka 50 aastat hiljem
valminud teostes geomeetrilisele stiilile truuks. Tema näod ja maskid on
koloriidilt küll tagasihoidlikud, kuid väga ekspressiivsed ja ilmekad
– ekspressionistlik laad oli Laarmanile omane.
Sageli iseenda
modelliks olnud Laarman joonistub nii enda töödes kui ka
näitusesaalis väljapandud Johannes Greenbergi portreel temast
välja tõsise inimesena, mõtliku ja
endassesüüvinuna.
Sügisesse aega nagu valatult sobiv
“Märdipäeva” nime kandev näitus on oma
üldmuljelt sünge, nukker, sügisene igas mõttes. Kuid
– nagu ka eesti sügises, on ses näituses ka oma helgem pool.
Nimelt minu meelest näituse parim osa – Laarmani
mitmevärvilised akvarell-temperatehnikas teosed (“Nägu”,
02.05.1967 [ülemisel reprol], “Nägu”, 10.10.1965) on
ülejäänud näitusest oma erksuse ja kohati väga
rõõmsate toonidega esiletorkavad ja pilkupüüdvad.
Laarmani kirjutisi lugedes avaldub tundlik ja kriitiline vaatleja ja
mõtleja, kunsti – ja ka muude valdkondade kitsaskohtadele osutaja,
ja sealsamas ka alati enesekriitiline looja. Iseõppijana kaugele
jõudndud graafiku ja raamatuillustraatori käesoleval näitusel
väljapandud tööd annavad tunnistust töökusest,
pidevaist eneseotsinguist, nad on omamoodi autobiograafia, päevikutaoline
tunnistus kunstniku mõtteist ja püüdlusist. 24osaline
kahevärviline linoollõigete sari “Märdipäev”
on selle eredaimaks tulemuseks.
60ndate lõpul valminud kaks
linoollõiget – “Selene” (1968, alumisel reprol) ja
“Nägu linna taustal” (1969) – on põnevad
suurlinna üksinduse ja magalarajooni külmuse kujutised. Kuuvalguses
kõrguvad tornmajad ja sellega kaasnev äng on tolle aja eesti
kunstis süžeena kindlasti märkimisväärne.
Märt Laarmani tööd olid viimati näitusel väljas 12
aastat tagasi – see on piisavalt pikk aeg, et nüüd taas
kunstnikuga tutvust teha. Kevadel Vernissage’is näidatud Ado Vabbe
joonistused saavad Laarmani graafika kujul tugeva järje.