Bernd Freytag von Loringhoven, François d’Alançon “Hitleri viimased päevad 23. juuli 1944 – 29. aprill 1945”

Prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Lepikult. Varrak, 2008. 143 lk.

Bernd Freytag von Loringhoven, François d’Alançon

“Hitleri viimased päevad 23. juuli 1944 – 29. aprill 1945”

Prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Lepikult. Varrak, 2008. 143 lk.

Kuressaares mõisniku peres sündinud, aga Saksamaal üles kasvanud Bernd Freytag von Loringhoven (1914–2007) oli pealkirjas viidatud ajal maaväe kindralstaabi ülema adjutant ja puutus peaaegu iga päev füüreriga kokku. Paraku ei sisalda tema 60 aastat hiljem prantsuse ajakirjaniku d’Alançoni abiga kirja pandud mälestused Hitleri kohta nii palju teavet kui hiljuti eesti keeles ilmunud sekretär Traudl Junge omad. Freytag suudab aga iseloomustada Hitlerit väejuhina – suurepärase mäluga, aga ebaolulistesse detailidesse klammerduv optimist ja fanaatik (sõna “fanaatiline” armastanud ta eriti pruukida) – ühesõnaga, informeeritud amatöör, kes segas pidevalt oma väejuhtidel mõistlikke otsuseid vastu võtta. Hitleri detailiarmastuse kujukamaid näiteid, et veel 24 tundi enne enesetappu andis ta Freytagile ja selle kaaslastele korralduse, et nad peaksid punkrist põgenemiseks – et jätkata võitlust mujal – kasutama tingimata elektrimootoriga paati.

Raamatust saab ülevaate Hitleri kindraleist – Jodl (kes küll Nürnbergis üles poodi) ja Guderian olid ausad targad sõjamehed, Keitel aga füüreri lakei(tel). Hitlerile atentaadi korraldajate seas olid põhiliselt vanade aadliperede esindajad, sealhulgas ka üks Freytagi sugulane – autori iseloomustuses kõik tublid mehed. Mitmed neist lasti maha, mitmed sattusid Dachau koonduslaagrisse. Mõnega viimastest sai autor pärast Bundeswehri loomist koos teenistust jätkata, aastast 1956 kindrali auastmes.

Jälle üks kivike füüreriaanas, tõendus, et Saksa armees jooksis professionaalsete sõjaväelaste ja natside vahel selge eraldusjoon. Kiiduväärsed on erialatoimetaja Toomas Hiio kommentaarid.