10.10.2008, 00:00
Raadi film, Toomiku film
Ave Randviir märkas Marko Raadi portreedokumentaalis Jaan Toomikust nii looja- kui materjalipoolset süttimist.
Eesti kunstnike videolindil ajalukku raiumisega on lood see- ja teistsugused.
Kui näiteks statistikat vaadata, võib öelda, et kõik on
täitsa hästi – selles on põhisüüdlased
kunstnike liit ja kultuurkapital, mis on regulaarselt kunstnike portreefilme
tellinud 1999. aastast alates, ja neid sellest ajast saadik, umbest kaks
tükki aastas, ka režissööridelt kätte saanud.
Mingitel põhjustel on aga kunstnikuportreede “žanr”
jäänud põhiliselt üksikute pühendunud tegijate (nt
Rein Raamat, Igor Ruus jt) mängumaaks, kus väljast tulijad
käivad harva kätt proovimas. Tagajärjeks see, et uusi filme
tuleb (õnneks), ja tulevad nad oma tuntud tubliduses, aga midagi
sellist, mis sellest toodangust oma headuse või halbusega eristuks ja
seeläbi tavalisest enam kõneainet pakuks, pole ses vallas
mõnda aega sündinud.
Arvata võib, et
portreefilmid kunstnikest pole ei meil ega mujal dokumentalistidele
tänuväärseim põld kündmiseks. Kui portreteeritav
pole just kõige laiema avalikkuse poolt tunnustatud rahvakunstnik
või tõeliselt ekstravagantne ja sensatsiooniline isiksus,
jääb tema vastu huvi tundvate inimeste hulk ehk filmi vaatajaskond
garanteeritult alla dokumentaalfilmidele, mis tegelevad üldhuvitavamate
teemadega, nagu sõda, holokaust, McDonalds’i kahjulikkus
või koolivägivald. Kaamera käes, teise loojanatuuri
intiimtsooni tungimine on aga juba iseenesest väga delikaatne ja
ettearvamatute tagajärgedega ettevõtmine – arvestada
võib võimalusega, et film jääb üldse tegemata,
või siis vihkavad režissöör ja “materjal”
lõpptulemusena üksteist kirglikult.
“Toomiku filmi” tugevaks vundamendiks ongi esiteks see, et
režissööri ja “materjali” vahel paistab olevat toimunud
võrdsel tasemel, mõlemat osapoolt inspireeriv dialoog.
“Paistab olevat” sellepärast, et Marko Raati on “Toomiku
filmis” näha ja kuulda minimaalselt. Erinevalt näiteks Jaan
Toomiku enda videotöödest (“Peeter ja Mart”
2001–2002, “Liina” 2003), kus kohal on ka küsija, esitab
Toomik Raadi filmis kas monolooge või jälgitakse teda tema
loomulikus elukeskonnas, sõprade keskel, väheke eemalt.
“Materjali vastupanu”, mida Raat on maininud, pole lindile
pääsenud või on jäänud montaažiruumi seinte vahele,
igatahes ei paista see kinosaalis istudes kusagilt välja.
Olulise lisamõõtme annab filmile kindlasti laiem,
ajaülesem konflikt, mille ümber lugu on ehitatud ning mis pole filmi
õnnestumise seisukohalt sugugi väheolulisem kui Jaan Toomiku
karismaatiline persoon. “Toomiku film” ei näita meile
ainuüksi ühte konkreetset indiviidi, kes on sündinud aastal
1961, teinud need ja need tööd ning esinenud nendega seal ja seal
(kuigi ka see, kunstnikust terviklikuma pildi loomiseks väga vajalik,
arhiivikaadrite ning Toomiku videote ja maalidega osa on filmi sujuvalt
integreeritud), vaid ka Kunstnikku, kes leiab ennast seismas teelahkmel
või lausa loomingulisest kriisist.
Kuigi skulptorist
sõber Jüri Ojaver naljatab filmis, et hoopis tema, mitte Toomik,
pidavat hästi vastama Kunstniku stereotüübile (vähemalt
välimuse poolest ja vähemalt õlletöösturite
ettekujutuses), räägivad Toomiku enesekriitika, motivatsioonipuudus,
kahtlused ja küsimused kunstnikuks ja loojaks olemise raskustest ja
dilemmadest, mida võib nimetada ka stereotüüpseteks, kuna nad
on oma ainukordsel kujul
ajatud ja igavesed. Pakuks, et just selle, filmi filosoofilise skeleti
kindlamaks kooshoidmiseks on sellest teosest välja jäetud liinid, mis
mõnes tulevases, biograafilisemas “Toomiku filmis”
võivad olla isegi väga tähtsal kohal – Toomiku
perekond ja tema töö Eesti Kunstiakadeemias.
“Toomiku film” on üks võimalus teha
Toomikust filmi. Nagu võib mõista filmi läbivast
kujundlikust stseenist, kus Jaan peeglisse piieldes põnevuseseguse
pelgusega sinna ilmuvat meest ootab (võib-olla on see tema, aga
võibolla ei ole ka). Ei ole kindel, kelle silmad ja kas üldse, on
suutelised nägema objektiivset tõde. Nimikangelase avatus ja tema
tõed puudutavad aga selle filmi vaatajaid kindlasti.