Seda, et meie identiteedi seisukohast olulist “laulsime end
vabaks” laadis omamütoloogiat võiks peale
Läänemere-äärse väikeriigi kodanike ja
väliseestlaste huvitavaks pidada ka näiteks islamitelevisioon Al
Jazeera, oskasid vähesed aimata. Mäletame ju hästi, kuidas Elmo
Nüganeni lavastatud patriootilist ajaloodraamat “Nimed
marmortahvlil”, mis kodus kassarekordeid purustas, ei kippunud vaatama
isegi põhjanaabrid soomlased.
Kuidas võib minna Artur
Talviku toodetud ja Asko Kase käe all elustunud
“Detsembrikuumusel”, mille sisuks 1924. aasta lõpu
ärevad ööd, kui värskelt kätte võidetud vabadus
tõsiselt ohus, saame näha.
Film jõuab kinodesse
16. oktoobril.
Alustades algusest: kas sa võtsid nii
vastutusrikka ülesande lavastada EV juubelifilm vastu rahuliku
südamega või oli vaja sind meelitada ja veenda?
Ma lugesin “Detsembrikuumuse” esialgset treatment’i
poolteist aastat tagasi ja ma võtsin selle vastu kohe ning täiesti
kindla südamega. Just olid toimunud nn aprillisündmused Tallinnas,
minu akna all oli kõik sodiks pekstud ja tahes-tahtmata tekkis seos
1924. aasta sündmustega. Peab kohe ära mainima, et tol ajal polnud
tegemist mitte niivõrd rahvustevahelise probleemiga kui maailmavaatelise
konfliktiga. Vastasseis oli kommunistliku ja kapitalistliku ideoloogia vahel.
Kaotajaid ja elu hammasrataste vahele jääjaid on
mõlemas süsteemis. Aga fakt on see, et nii otsest kui kaudset
vabadust ja seega õnnelikke inimesi on kapitalismi puhul
võrreldamatult rohkem.
Sa ei saanud ka
võtetele “mütsiga lööma” minna, sest sellest
filmist peaks saama sinu lõpufilm, mille iga sekundit pead komisjoni ees
kaitsma?
“Detsembrikuumus” ei ole minu
lõpufilm. Ma loodan väga, et siit saab kõik alguse. Kui sa
pead silmas õpinguid Balti Filmi- ja Meediakoolis, siis neist ma pidin
kahjuks filmi nimel loobuma.
Film oleks lõputööna
kindlasti kirja läinud, aga kõik kõrvalained oleksid
kõvasti kannatada saanud.
Kahe pooliku asemel valisin
täieliku pühendumise filmile ja arvan, et see tasus ära.
Õppisin palju alates loo ümberkirjutamisest stsenaristidega (Lauri
Vahtre ja Mihkel Ulman, toim ), proovidest ja võtetest kuni filmi
helindamiseni Hollywoodis. Ja kindlasti on kinopublik palju teravama kirvega
kui koolis eksamikomisjon.
Kui vabad käed sul olid,
viimaks ellu oma nägemust, mis sul pärast stsenaariumi lugemist
tekkis?
Filmi tegemine on otsuste langetamine. On otsused,
mis töötavad, ja on otsused, mis ei tööta. Ei olnud
ühtki kõrgemat jõudu, kes oleks mulle filmi tegemisel midagi
ette kirjutanud. Küll aga oli mustmiljon otsust, mis lisaks iseendale oli
vaja ära põhjendada ka veel näitlejate, operaatori,
produtsendi, kunstniku jne jaoks. Ning seda kõike arusaadava ja
töötava filmiloo nimel.
Filmi tegemine on ajas muutuv ja
arenev protsess. Minu nägemuse osad mõnevõrra muutusid filmi
tehes ja seda loova koostöö tulemusena. Ma ei teinud filmi iseendast
iseendale. Me tegime filmi kaugest sündmusest kolmele inimesele.
Esiteks inimesele, kellele meeldib Eesti ja kes tahab, et see pisike koht
maailmas alles jääks. Teiseks inimesele, kes ei saa aru, milleks seda
vaba maalappi nimega Eesti vaja on. Ning kolmandaks on see film inimesele, keda
huvitab ajalugu.
Sinu filmograafiast leiame ohtrate
otsinguliste lühifilmide kõrval ka “Discovery dokumentaalsust
tarantinoliku märuliga vürtsitava “Hundi agoonia””
ehk Urmas Sõõrumaa tellitud Falcki juubelifilmi. Võtad sa
niisuguste tellimustööde tegemist stoilise rahuga? Minu küsimus
on, mida sa enda omaks nimetad.
Ma pean enda omaks
kõike, mida ma olen teinud. Muud varianti pole. Ma olen teinud reklaame,
olen teinud tellimusfilme ja teen neid ka edaspidi, kui ma nendes midagi enese
jaoks äratuntavat ning huvitavat leian.
Kõik, mis tuleb
väljast, ei ole halb. Ja kõik, mis tuleb seest, ei pruugi ka alati
hea olla. Ütlesin ei ühele suurele Eesti mängufilmile, millel
festivalidelgi hästi läks. Ma lihtsalt ei leidnud sellel lool tol
hetkel seost endaga. Seega, ükskõik kui hästi või
halvasti ma mõnda asja olen suutnud väljapoole põhjendada,
minu tehtu on ikka minu oma.
Mismoodi sa iseloomustaksid
Eesti filmi kui niisugust mõne suure festivali
pressikonverentsil?
Eesti on kui maailma kelder, väike
ja hämar. Aga sealt leiab asju, mis on tihti vanemad ja
väärtuslikumad kui katusel toimuval rahvaste laadal. Sama lugu on
Eesti filmiga. See on väike ja hämar, aga kui korra keldrist
välja saab, siis on originaalne ja võrdne kõigega
maailmas.
Tegelikult ma arvan, et kõige rohkem vajab Eesti
film positiivset fooni kodumaal. Tänu “Sügisballi” ja
“Klassi” edule on see veidi paranenud, aga minu arvates ikka
lonkab. Milleks lükata naabrile igal võimalusel pulk p...e?
Kui sa ülemisel korrusel ajalehti potti topid, siis hakkab alt
naabril ummistama. Kui sama tegevust jätkad, siis hakkab lõpuks
endal ka üle ajama. S... tõuseb üle põlvede ja ma ei
tea inimest, kellele see meeldiks. Positiivne foon toob kasu kõigile.
Kui ühest räägitakse head, siis on ka teisel paremad
šansid, vähem mõttetut stressi ja rohkem energiat olulisele
pühenduda. Positiivset fooni peaksid looma kõik: tegijad, kriitikud
ja isegi vaatajad. See on mõnikord raske, aga ma usun, et
vältimatu, sest me kõik oleme ühes paadis.
Milline oli kogu “Detsembrikuumuse” valmimise juures kõige
raskem periood ja mis tulevikku vaadates kõige harivam osa? Kus/kas sa
tundsid, et kooliõpetus on olnud ebapiisav?
Kõikides faasides alates stsenaariumi kirjutamisest kuni valmis pildi
ja heli kokkupanemiseni ilmnes ühe suure võiduga kolm veel suuremat
probleemi. Füüsiliselt oli kõige kurnavam võtteperiood,
mis kestis peaaegu kaks ja pool kuud. Mitmesaja-aastase tolmuga kopitavatest
keldritest miinus kahekümne kraadise pakaseni vaksali võtetel.
Nende äärmiselt ebamugavate tingimuste juures pidi nupp igal hetkel
sadat tera nokkima. Aga igal asjal elus on vähemalt kaks külge.
Tänu meeskonnaliikmeid murdnud külmale auravad näitlejate suud
ekraanil peaaegu igas kaadris ja see on väga ehe.
Et
kooliharidusest ei piisa, seda ei tundnud ma kordagi (Asko Kase lõpetas
2004. aastal Pedas telerežii ja õppis edasi Boris Frumini käe all
BFMis, toim). Vastupidi. Pigem tuli puudu isiklikust kogemusest ja
mõnikord leiutasin jalgrattale vända, kuigi see oli juba olemas. Ma
arvan, et kooli ülesanne ei olegi tohutu kogemuse andmine. Kogemus koguneb
elu jo
oksul. Kooli ülesanne on luua kriitikameel õigete kogemuste
selekteerimiseks.
Ükski riik, olgu ajad kui halvad
tahes, ei hoia oma hiilguse pealt kokku. Nagu näeme –
hüsteeriliste kärbete ajal kerkib võidumonument ikka.
Juubeliaasta ürituse osana valmis äsja ka suure eelarvega teleseriaal
ja juubelifilmgi läks kallimaks kui plaanitud... Kas sul südame peal
midagi kripeldab ka?
Minu koolitee algas Nõukogude
võimu ajal ja jätkus Eesti Vabariigi ajal. See oli
üleminekuaeg ja ma ei mäleta, et sellest riigipöördekatsest
kunagi pikemalt koolis räägitud oleks. Ühest küljest on
sellest kahju. Teisest küljest avastasin ma tolleaegseid dokumente,
ülestunnistusi ja mälestusi lugedes tohutult põneva maailma.
On õõvastav mõelda, et kui käputäis
kommuniste 80 aastat tagasi oleks oma eesmärgi saavutanud, siis me
täna Eesti Vabariigis ei elaks ja eesti keelt ei räägiks.
Jah, me teame kõik väga hästi, millist kaost üks
monument võib kaasa tuua. Kindlasti on inimesed õnnelikud ka ilma
monumendita. Monumendi kurb saatus seisneb selles, et see muutub oluliseks
ainult kriisihetkedel. Kõik soovivad, et teed oleksid siledad ja lapsed
saaksid koolis tasuta präänikut ja kodus oleks suur televiisor. Aga
keegi ei tea, mis tulevik toob. Täna tundub kõik allamäge
minevat. Ja võib-olla juba homme on meil seda monumenti siiski vaja, et
meelde tuletada, kes me oleme ja kust me tuleme.
Sulev
Keedus ütles kunagi, et mängufilmi kriis algab siis, kui teda
väärtustatakse esmajoones kaubana – siis, kui filmi
mõttekust prognoositakse ainult eeldatava kassatulu põhjal. Mis
sa sellest arvad?
Olen täiesti nõus.
“Vaja on rohkem mängu ja ekstaasi, vaja on loomingulist
vabadust ja riskijulgust. Andke hulludele kaamerad kätte ja laske nad
tänavatele lahti, kained ja tublid pole end õigustanud,”
ütles “Sügisballi” režissöör Veiko
Õunpuu, kritiseerides riskivabade projektide eelistamist. Võib ju
öelda, et “Detsembrikuumus” oli suhteliselt riskivaba projekt.
Milline oleks Eesti oludes sinu jaoks riskantne lugu, millega sa
kõhklemata kaasa läheksid?
Ma ei arva, et
“Detsembrikuumus” oleks olnud riskivaba projekt. Selle filmiga on
algusest peale kaasas käinud eelarvamused. Kellele? Milleks? Propaganda?
Kahjuks teatakse sellest sündmusest väga vähe. Samas
on see üks vähestest kordadest Eesti ajaloos, kus meil on läinud
hästi, nii hästi, et võib-olla tänu sellele me täna
oleme üldse olemas.
Tegemist ei ole dokumentalistikaga. Aga ma
usun, et isegi forsseeritud väljamõeldised meie filmis ei
ürita luua õigustamatut fiktiivset müüti. Film on
väljamõeldise ja fakti segu. Ma ei tea ainustki mängufilmi,
mis vastaks üks-ühele reaalsuse faktidele.
Õunpuu
mõttekäiguga olen samuti nõus, aga küsiksin, et kus
need hullud on, kellele kaamerad kätte anda? Eesti on nii väike, et
siin on kõik projektid riskantsed. Minu jaoks ei sõltu kaasaminek
riskantsusest. Kaasaminek sõltub ideest.
Mis sul
praegu taskus on? Sõna otseses mõttes ja – millisest
filmist sa praegu mõtled?
Taskud on mul praegu
sõna otseses mõttes tühjad. Lõpetan filmi, aga ei
tea, mis täpselt edasi saab. Loodan muidugi, et filmil läheb
hästi ja selle tulemusena ka minul veidi paremini. Aeg näitab. Aga
vaatamata segast
ele aegadele mõtlen ka järgmiste filmide peale.
Favoriite on kaks. Mängufilm “Miki-Hiire mõrv” ja
dokumentaalfilm “Onanissimo”. Vahelduse mõttes pakub
“Onanissimo” suuremat huvi. See räägib ühest
väga põnevast ja leidlikust luuletajast, kelle elu on korralikult
hammasrataste vahele tõmmanud. Mängufilm “Miki-Hiire
mõrv” aga räägib majanduse allakäigu ajal koondatud
kinnisvaramaaklerist, kes üritab vee peale jäänud rikka eliidi
kinnises supermarketis tööd saada. Selleks peab ta leidma mooduse,
kuidas Miki-Hiire maskotis piskut teeniv endine kolleeg kõrvaldada. See
on lugu ühiskonna reeglitest, mis kriisisituatsioonis võivad
muutuda metsikuks.
Jõudsid just tagasi Hollywoodist,
kus “Detsembrikuumusele” heli tehti. Kas USAs on teistmoodi
töökultuur? Kas kuuldused Hollywoodi optimismist, mis segatud ahnuse
ja hirmuga, vastavad tõele?
Optimism on Hollywoodis
ja Ameerikas üldse üks peamisi tunnusjooni. Tagasihoidlikul ja
skeptilisel eestlasel võib see esialgu jalad alt lüüa. Minuga
läks äärepealt samamoodi. Awesome! Huge! Great! Positiivseid
hüüdeid kuuleb igal sammul. Aga see on nende kultuuri osa.
Sellepärast neid tembeldada on sama vale kui eestlasele neid
hüüdeid külge pookida.
Tegelikult on see
ülevoolav optimism Hollywoodis liikumapanev mootor. Maitse üle
võib lõputult vaielda, aga tänu optimismile on nad
kõige suurem filmimaa. Neid kiruvad ja jumaldavad kõik.
Ahnuse ega hirmuga mina seal kokku ei puutunud. Vastupidi. Need inimesed
tegid meile pooltasuta tööd ja nad olid filmi nimel valmis surema.
Meie filmi helikujundaja Solange Schwalbe, hüüdnimega Solange
of Hollywood, võitis päev enne minu LAsse saabumist
“John Adamsi” eest Emmy. Ta oleks võinud sülitada mingi
suvalise Eesti filmi peale. Aga talle läks see korda ja kõike, mis
neile Ameerikas korda läheb, teevad nad suure innuga.
Ma tean,
kuidas meil ületunde tehakse ja ennast ohverdatakse. Aga see, mida ma seal
kogesin ja nägin, annab kõigele silmad ette. Ausalt. Film on nende
jaoks kõige otsesemas mõttes elu ja surma küsimus.
Sellepärast nad ongi nii pagana head. Sellepärast nad ongi Hollywood.
Ja kõik minu eelarvamused vajusid põrmu.
Sven
Grünberg, “Detsembrikuumuse” helilooja, rääkis just
muusikasaates “Mi”, kuidas Eestis ei saa ei režissöörid,
veel vähem kriitikud aru, mis roll on muusikal filmis. Kas sa võid
öelda, et sina saad aru?
Hehee. Jah, Grünberg on
seda mulle selgitanud.
Arvatakse, et film kui kõige
kollektiivsem kunst on jõhkralt raske, just nende lõputute
kompromisside pärast. Kuidas sulle?
Režiikunst on
loobumise kunst. Raske on ta seetõttu, et tuleb ületada iseennast,
tuleb järele anda iseendale. Aga seda kõike terviku ja tulemuse
nimel. Ainus, mis filmis maksab, on lõpptulemus. Lõpptulemus
sõltub otsustest. Ei ole täiuslikku inimest täiuslike
otsustega, aga on põhjalikult kaalutud otsused. Film on nagu laev. Laeva
juhib kapten. Aga kui kütteruumis söeviskajat pole, siis laev
ei liigu.
Improviseeritud kangelaslikkus
;Ajalugu:;1924. aasta detsembrimäss oli täis juhuste dramaatikat. Kõigepealt oli;see muidugi lootusetu ja ebaprofessionaalne ettevõtmine, mis tugines;peaorganisaatori, ÜK(b)P KK poliitbüroo liikme Grigori Zinovjevi;hinnangule, et Eesti põeb revolutsioonilist kriisi. Kavas oli rünnata;väikese monoliitse rühmaga ja võim kiiresti üle võtta. Mässujuht Jaan;Anvelt oli kavandanud rünnakutes osalema 2000 meest, tänavatele läks;tegelikult kõigest 169. Eesti sõjaväest õnnestus värvata vaid viis;reeturit.
;Kummaline oli aga asjaolu, et kuigi mässuplaan ja rünnatavad objektid;olid Eesti sõjaväeluurele teada ning veel 30. novembril arutati, kas;mitte korraldada Kristiine heinamaal – kus mässajad tõepoolest;kogunesid – haarangut, ei võetud konkreetseid vastuabinõusid ometi;tarvitusele. Kardeti, et neid võidakse tõlgendada parempoolse;võimuhaaramisena. Ja paistab, et ega mässu puhkemist ikka hästi usutud.
;Nii vallutasid ülestõusnud täiesti kaitseta Balti jaama, Postimaja,;Riigikogu hoone ja Lasnamäe lennujaama. Toompeal oma maja pööningule;peitu pugenud riigivanem Friedrich Akelit ei leitud õnneks üles.
;Need kergelt vallutatud objektid vabastas Eesti sõjavägi üsna;improviseeritud kombel. Näiteks ründas telefonikeskjaama hoonet;seltskond Eesti ohvitsere eesotsas kindral Ernst Põdderiga, kes;pidutsenud hilisööni restoranis Linden. Põdder näidanud siiski üles;erilist osavust – tormanud esimesena Postimajja ja lasknud teda trepil;varitseva mässaja üle vasaku õla maha. Riigikogu hoone ja Balti jaama;tagasivallutamine oli aga mässust ulatusliku artikli kirjutanud Pekka;Erelti hinnangul lausa käpardlik. Balti jaamas sai surma;kolonelleitnant Helmut Rossländer, kes otsustas isiklikult vaatama;minna, kas mässajad ikka jaamas istuvad.
;Jaan Anvelt olevat tapnud Telliskivi tänavat mööda tööle ruttava kaptenmajor Karl Sterni.
;Toompea vallutamisel sattus leitnant Johannes Ambose juhitud löögirühm;mässajate tule alla ja istus niikaua varjunult, kuni kohale saabunud;soomusauto mässajad lossist minema kihutas. Uljas, aga amatöörlik oli;asi mõlemalt poolt.
;Ajaloolane Ago Pajur on oletanud koguni, et armee juhtkonnas oli;kommunistide äraostetud isik. Kõige tõenäolisemalt kindral Johan Unt,;kelle käskkirjale vastavalt tuli mässajate vastu planeeritud aktsioone;hakata täitma alles alates kell 16. See viivitus oli arusaamatu.
;Kindral Unt sai mässu põhilise mahasurujana vabadusristi. Aastal 1930;langes ta aga mõrva ohvriks, mille tegijat ega motiive ei õnnestunud;selgitada. Jaan Anvelt sai oma palga 1937, kui langes koos paljude;teiste Eesti kommunistidest mässuosaliste ja -kavandajatega Stalini;suurpuhastuse ohvriks.
;Vaata lähemalt Pekka Erelt “Verine esmaspäev” (Eesti Ekspress, 25.11.2004)
;
;Filmilugu: ;On 1924. aasta 29. november. Eesti Vabariik on süvenenud oma;igapäevaellu. Noor abielupaar Tanel (Sergo Vares) ja;Anna Rõuk (Liisi Koikson) üritavad toime tulla Eesti sõjaväelase ning;sidekeskuse töötaja kasina sissetulekuga. Naine on rahulolematu –;paarigi terveid sukki pole enam jalga panna. Ja õhtul on ohvitseride;ball, mille peamiseks kõneaineks kujunevad taas kord edasi lükatud;palgapäev ning kuuldused kavandatavast riigipöördest.
;Samal ajal, kui Eesti kõrgem ohvitserkond lõbutseb, rivistatakse piiri;taga mehi, eri paikades üle Tallinna varjavad end mässulised ning;lihtrahva hulgas töötavad agitaatorid. Ja Kominterni juht Zinovjev;(Jevgeni Knjazjev) on saabunud Leningradi, et ürituse niiditõmbajatele;alustamiseks signaal anda.
;Eesti Vabariigi juhtkond ei ole ähvardavast mässust siiski täielikus;teadmatuses – Tallinna garnisoni ülema kindral Undi (Priit Pedajas);kirjutuslaua kohal rippuv linna kaart on konspiratiivkortereid;tähistavatest punastest knopkadest kirjuks muutunud, kuid millegipärast;mees ei tegutse. Hoolimata pidevalt laekuvatest teadetest miitingute;kohta viivitab ta otsustava sammu astumisega.
;Ainus, kes tahab tegutseda, on legendaarne kindral Põdder (Tõnu Kark),;kuid riigivanem Akel ei võta tema hoiatusi kuuldagi ning kindral Unt;sõnaselgelt keelab tal olukorda sekkuda. Purjuspäi puistab Põdder Tanel;Rõugule, kes teda ballilt koju konvoeerib, südant, soovitades noormehel;sõjaväest lahkuda ning hoopis enne sõda omandatud arhitektiametis kätt;proovida. Tanel, kindrali nõuandest julgustatuna, annabki järele Anna;veenmisele ning otsustab koos naisega Eestist üldse lahkuda.
;Paari ärasõiduhommikul, 1. detsembril, kogunevad Balti jaama õppustele;sõitvad ohvitserid. Kuid vaevalt on Tanel jõudnud enne rongile minekut;endiste ametivendadega hüvasti jätta, kui algab mäss. Tanel langeb;lõksu ning oma mehele järgnenud Anna kohe tema järel. Anna satub;pantvangi kommunistide liidri kätte, kellega teda seob ühine minevik,;ning Tanel peab võitlema nii vabariigi kui ka oma naise päästmise nimel.
Vaata lähemalt http://www.detsembrikuumus.ruut.com/ Kalju Lepik
;Aasta 1924
;1. detsember 1924. Hahetus.
;Teoksil Tallinnas lippude vahetus.
;Töörahva kommuuni tunast,
;sini-must-valge vastu punast
;pakub käputäis vetelaguseid
;käratsevaid piiritaguseid.
;Kaasa ei lähe tööline tark.
;Balti vaksalis mõrvati põhjalane
;teedeminister Kark.
;Kogust “Kadunud külad” (1985)