Rock’n’roll’i hotellipidaja

Ants Johanson hiilis garaažiruumi, kus harjutas ja mõtles elu üle järele kohe 30 tegutsemisaasta tähistamisega alustav Rock-Hotel.

Rock-Hotel on eesti rütmimuusikageenide parimaid kombinatsioone, eesti mitme aastakümne tipp-pillimehed. Ei ole nad kippunud kauge kunsti elevandiluust torni, vaid tööd kartmata mänginud tantsusaalides, rahvamajades, kõlakodades, restoranides, kontserdilavadel ja stuudiotes.

Sügisõhtu on juba kaunis jahe ja pime. Prooviruumis Mirka garaaži katusekambris on ühes nurgas elektroonilised trummid, mida Harri endale käe- ja jalapäraseks sätib, toob pulkadega selle plastmassvidinaid toksides helisid esile ja märgib ise sinna juurde veidi uskumatul ilmel: “See, kes need trummid on teinud, peab küll trummimängu vihkama.”

Aga nad ise – ligi pool sajandit bändimehe heitlikku elu elanuna, viimased 30 aastat enamikul nädalalõppudest abielus Rock-Hoteliga – mil moel on nemad suutnud plussmärgiga meele säilitada ja rajal püsida?

Nad on kohal – Mirka, Iff, Harts, Tiit, Kappel, kõige keskel Ülari Kirsipuu. Ka Anneli Kadakas, praegune teine ansambli trummar. Pillivõimud, paar mikrofoni, mõned kõlarid ja ilma pikema jututa lähebki rock’n’roll käima.

Kui kuuekümnendate aastate esimesel poolel algas Eesti NSVs kitarriansamblite võidukäik, oli nende muusika valitsejate ebasoosingus. Ühelt poolt lääne päritolu, tähendab, ideoloogiaga sobimatuse tõttu, aga ka lihtsalt kui otsustajate põlvkonna jaoks võõras, vali ja ähvardav, samas noortele seda enam ahvatlev ja nõutud. Ning kultuurimajadele ja kontserdiasutustele kasulik. Ning sealtkaudu ka paremini kontrollitav. 1965. aastal alustanud ansambel Optimistid, kus Mirka, Tiit ja Harri (ja eriti viimaste vend Toomas) – 3/5 tänasest Rock-Hotelist – mängisid, oli üks ansamblitest, kes seda põnevat, uut, raskesti kättesaadavat rock’n’roll- ja biitmuusikat kodustasid, endid professionaalseteks pillimeesteks töötasid ja sellega ka leiba teenima hakkasid. Nad käisid edaspidised aastad erinevaid muusikaradu, kuni 1970ndate teises pooles Mirka juures koos käivas n-ö rock’i-sektis hakati vabamate ja kogenumatena kunagi ilma vallutanud rock’n’roll’i uuesti läbi elama.

Ivo: “Me olime kõik umbes kolmeküm­nesed ja mingi tõmme see ikkagi oli, et me hakkasime käima Heigo Mirka juures lihtsalt kuulamas seda vana rock’n’roll’i repertuaari. Saime ka aru, et... on ju lihtne mõelda, et mis see on, kolm duuri ja tuleb ära, aga ta ei ole niisama lihtne midagi. Mõistsime, et me oleks võimelised seda mängima, nagu peaks. Aga teine asi on see, et meie ei ole selle muusikaga siiski üles kasvanud ja selles keskkonnas sündinud, nii et meist ameerika punti ikka ei saa. Aga meile endile see muusika meeldib.”

Ei saa öelda, et ansambel oleks sündinud poisilikust bänditegemistuhinast, pigem siiski stiilinäitena, ETV saate “Muinaslood muusikas” jaoks, sattudes ometi maailmas toimuva rock’n’roll’i taastulemise laine algusesse.

Ivo: “See telesaade oli esimene esinemine Rock-Hoteli nime all ja vastuvõtt oli soe ja see ehk ajendaski meid edasi tegema. Ja see seltskond ja see muusika – see ajas mind tollal täitsa pöördesse, ma mäletan seda. Ning ma kuulan rock’n’roll’i praegugi täiesti heameelega.”

Rock’n’roll on tantsumuusika ja Rock-Hotel on tantsubänd. Eelkõige. Selles said kokku Kõrvitsate dünastia musi­kaalsus, Linnade loomupärane andekus ja soojus, Kappeli ülevoolav talent, algkoosseisus ka Põldroo täpne näpujooks, ja seda on vedanud minu arvates parimaid siinseid bändimootoreid & ;nda sh; Mirka basskitarr ja Hartsi trummid. Kui kunagi 80ndate alguses esimest korda nende peole sattusin, olin ma täiesti lummatud just selle bändi hästituksuvast “põhjast”, milleta tantsuplatsil kunagi õiget keerist ei saa tekkida.

Ivo ees noodipuldil on paber mitme­saja loo nimega. Nende lugude valikust peab sündima Rock-Hoteli sünnipäevakontserdi kava: “Muidugi oleks hea, kui saaks pingid seina äärde lükata, aga teisalt – ega me ei oota, et rahvas seal pöördesse läheks ja laamendama hakkaks ja tingimata püsti kargaks, sest ei maksa unustada, et seal on väga palju ilusate soengutega, sinaka ­varjundiga tupeeritud juustega daame, kes olid 20­aastased siis kui meiegi. Aga ma ­loodan, et saame rahvale ka mõne üllatuse pakkuda.”

Nagu igas peres, on ka igas bändis oma vaimsus. Selle ansambli tegelasi ühendab lisaks muusikale ka huvi ja respekt teiste töö suhtes, tohutu lugemus ja väga olulise asjana nende huumoritaju.

“Ma tean küll, kuidas seda kontserti ära rikkuda. Hakkame tõsist džässi panema,” kostab klaveri tagant. Kappelil tuleb veel täna mängule jõuda, seetõttu peab tema lood enne läbi tegema. Mirka ja Ave Alavainu sõnadele kirjutatud “Kohtumistund” on üks selle bändi mitte ehk kõige tüüpilisemaid, küll aga pihtaminevamaid lugusid.

Ivo: “Ma ei oleks julgenud küll aastail 81–82 öelda, kui kaua me vastu peame – see oli ikkagi selline nišivärk ja kui me ei oleks oma erimeelsusi ja naginaid suutnud kuidagi sõbralikult ära lahendada, siis me oleks võinud ka laiali minna, pärast selle rock’n’roll’i laine liivavajumist. Aga me jäime ja praegu teeme edasi. See ei ole meile ainult töö. Muidugi – mõnikord oled sa sellest nii tüdinud, kui on kehva akustikaga saal, kui mingil põhjusel ei teki seda ühist energiat. Aga on ka neid kohti ja neid mänge olnud küll ja küll ja viimasel ajal vaata et isegi rohkem, kus asi nagu istub. Ja just omavahel istub.”

Vahepeal on saabunud Margus Jürisson, kes Kappelist vakantseks jäänud klaveritoolile istub, siis tuleb ka Kaire Vilgats.

“Saaks sinna mingi ulgumise taha,” aasib Mirka, kes basskitarriga on end plaadimängija juurde sättinud, et vajadusel salvestuselt detaile meelde tuletada. Kui Kaire Vilgats vaikselt mainib, et tal sõnad veel peas pole, kostab konga tagant Hartsi repliik: “Ega sõnad pole dogma, vaid feeling.”

Mõne aja pärast astub sisse ka Dagmar Oja. Nüüd võetakse ette täielik gospelbluus, mu üllatuseks Taivo Linna ja Enno Mäelti “Küsimus”.

Tiit: “Kas sellel rock’il ka tänapäeval mingi roll on? See on teatud põlvkonna muusika, mis jääb selle põlvkonna muusikaks, ja nad naudivad seda elu lõpuni. Samamoodi, nagu mina seda teen.

Ilma selleta ma ei saa.”

Ivo: “Ptüi-ptüi-ptüi, kui vanajumal taevapilve pealt annab, siis me mängime nii kaua, kuni meil tervist on ja kuni jalad kannavad ja suu matsub. Sest, ma olen mõelnud, enam ei viitsi ju hakata nullist mingit bändi tegema. Ei ole seda vaimustust enam. Sest nii suurt vaimustust, kui oli Rock-Hoteli proovides algusaastatel, kui sa oled võimeline iga päev tundide kaupa proove tegema, ma sooviks seda igale pillimehele.”

Missugune ikkagi saab olema selle kontserdi kava, jääb minule selgusetuks.

Rock-Hotel esitleb (täna) 9. oktoobril Viru Keskuse kaupluses Rahva Raamat mälestusteraamatut “Aeg meid muutnud on? – Rock-Hotel 30”. Sünnipäeva puhul ilmuva bändi ajaloost rääkiva raamatu koostaja on Mihkel Truman.

Rock-Hoteli tänaseks peaaegu välja müüdud juubeliturnee algab 14. oktoobril Pärnus, teatris Endla, ning liigub edasi: 15.10 Rakvere teater, 16.10 Viljandi Pärimusmuusika Ait, 17.10 Paide kultuurikeskus, 18.10 Võru kultuurimaja Kannel, 19.10 Tartu teater Vanemuise väike maja, 20.10 Vene Teater Tallinnas