10.10.2008, 00:00
Kerli Kõiv kõrgel California õhus
See sügis võib Kerli Kõivule tuua USAs tõelise läbimurde. 19. oktoobril esineb ta õudus- ja ulmefilmide auhinna Scream Awards jagamisel. Alates novembrist kõlab Eesti tüdruku hääl uue James Bondi videomängu “Quantum of Solace” nimiloos. Miks ta Ameerikast ära tahab?
Bruce Roberts ja Greg Martz jõuavad Los Angelese Santa Monica linnajaos
asuvasse büroohoonesse täpselt kella kümneks hommikul. Suurde
beebiroosasse särki ja tumedatesse päikseprillidesse peitunud Bruce
on laulja, kuid teda tundub ümbritsevat vaevumärgatav nukruse
aura.
Järele mõeldes ei ole mul ühtki tema plaati,
mis said välja antud aastatel 1978, 1980 ja 1995. Tuntud on Bruce
hoopis kui laululooja, kelle kirjutatud on näiteks Cliff
Richardi “We Should Be Together” ja Dolly Partoni hitt
“You’re the Only One”. Ta on ka Kerli Kõivu üks
mänedžeridest.
Greg on Bruce’ist noorem ja kõhnem
terava käepigistusega mees, kes juhib lootustandvate artistide
mänedžmendifirmat Chalkboard Music. Artiste on Chalkboardil
hetkel neli ja Kerli on üks neist.
Viiendal korrusel,
plaadifirma Island Def Jam ruumides, tulistab viitsepresident Amy
Hartman oma tugitoolist välja ühe küsimusemürsu teise
järel: “Kas keegi tahab kohvi?”, “Kas ajakirja People
intervjuuaeg sai ringi muudetud?”, “Kas kellelgi on vaja
vett?”.
Alates 2006. aastast on tema firmal Kerliga
plaadileping. Toa teises otsas troonib ninarõngaga Tig
Pena, kelle ülesanne on orkestreerida Kerli peatset etteastet enam
kui 150 riigi telekanalites näidataval Scream Awardsi tseremoonial,
kus Elva tüdruk astub üles kõrvu Samuel L. Jacksoni,
Guillermo Del Toro, Kevin Smithi, Rob Zombie, The Osbournesi ja Liv
Tyleriga. Vahepeal räägib Pena kõigile
soovijatele oma hiljutisest reisist fantastilisse Estoniasse: “...ja siis
oli seal see suur sammastega ööklubi Hollywood, mis meenutas
Vana-Roomat, ja seal oli nii palju jaburalt ilusaid naisi... Oh, see oli
imeline...”
Ent veidike vaatavad nad kõik
juba ka kella.
“Kas Kerli juba liigub?”
nõuab Amy oma laua tagant.
“Kerli juba liigub,”
kinnitab Greg.
• • •
See ei ole meie esimene
kohtumine. Kuus aastat tagasi intervjueerisin toona 15aastast Kerli
Kõivu Stiina jaoks. Nimelt oli Kerli äsja võitnud Riias
“Fizz Superstar 2002” konkursi, saanud auhinnaks plaadilepingu
muusikakompaniiga Universal ning pannud endale oma elu esimese ninarõnga
– piisavalt tähtsündmusi, et äratada huvi juhtivas Eesti
tüdrukuteajakirjas.
Otsisin nüüd selle loo
üles: Kerli on üleni roosa nagu väike laborihiir – juuksed
roosad, tossud roosad ja suvepäikse käes eredalt sätendav
pükskostüüm samuti mannavahukarva. Roosa on Kerli
lemmikvärv. “Vahepeal varases puberteedis oli selleks
mõistagi must nagu kõigil,” teatab ta.
21aastaselt on puberteet ilmselt tagasi, sest kui Kerli, pooleliitrine
jääteetops käes, oma stilisti ja sõbranna Eme seltsis
uksest sisse astub, kannab ta vaid musta. Mustad on sukad ja kõrge
kontsaga platvormkingad, must on miniseelik ja lehviroos paremal meelekohal.
Isegi laupa kaunistavad kolm väikest meigipliiatsiga tehtud musta
täppi, mida Kerli nimetab kuumärkideks (moon marks) – ainult
silmalaud on kollakassinist karva.
Ebamaine olend lendleb toas
ringi ja embab tervituseks kõiki kohaletulnuid, surudes end korraks
tugevalt ka minu vastu. See ongi esimene mulje Kerlist – ta kallistab
inimesi ootamatult siiralt, ootamatult lähedaselt.
“Me
loobume tulest, ristidest, mustast ja gootist ja võtame selle asemele
hoopis talve, lume, roosa, sinise ning surnud puud, võib-olla paar
kaske,” paristab Tig Pena. Tema ees laual on kümneid joonise
id, alustades Scream Awardsi lavakujundusest ja lõpetades hiiglasliku
kellukaga, mis kujutab endast Kerli esinemiskleiti.
“We
Kerlify it; me teeme sellest täieliku Kerli-asja ja näeme välja
hoopis teistmoodi kui teised! Pange tähele, et lumega on lood riskantsed,
sest see šõu toimub väljas ja ma ei taha, et keegi
pettuks, kui tulemus on sitt, aga see on samas odav 800dollariline risk. Me
võtame šampoonimullidel baseeruva lume, sest ma ei taha enam
kunagi kasutada seda vaha, mis meil oli Masoni puhul; it’s a bitch to
clean up!”
Tig Pena esineb nii ekspressiivselt, et talle
vahelesegamine näib võimatu, kuid Kerli teeb seda siiski:
nõtkelt ja sõbralikult, samas innukalt ja enesekindlalt.
“Ma tahan kanda valget ja ainult valget,” teatab ta armsal
koolitüdruku toonil. “Teeme nii, et kõik on valge, veidike
winter-wonderlandish!”
Kerli kontrollijaroll kõiges,
mis puudutab tema välimust, imagot ja sõnumit, saab selgeks juba
esimesel veerandtunnil. Ta juhib oma brändi sama täpselt, nagu tema
laulude sõnad on pandud rääkima temast endast selles
kummalises Kerli-maailmas, kus “armastus on surnud”, kuid kus on
ometi alles võimalus lunastuseks; maailmas, kus lendab
ringi “lagritsakärbseid” ja väikesi hirmsate
mütsidega tüdrukuid; maailmas, mida piiravad
“šokolaaditaevas” ja
“jäätisemäed”.
See on maailm, kus ei
trükita raudselt mingit raha, kuid kuuldes, et puude lavale toomine maksab
tuhat dollarit, torutab Kerli kohe huuli: “See on kallis. See on ju...
just a fucking tree!”
Ja ta vaidleb detailide üle. Kui
Pena on lõpetanud ülevaate Kerli lavalisest liikumisest: “Ja
siis sa lähed tagasi kasti, mille sees sa tulid”,
tuleb tüdruk uskumatult kiirelt välja tehnilise
nägemusega oma kleidi konstruktsiooni osas.
“Nii ei
ole võimalik,” väidab Pena, kes ilmselt tahab, et kõik
käiks tema plaani järgi, kuid Kerli väidab vastupidist:
“On küll võimalik! Me kerime selle mulle kaenla alla
üles ja õigel hetkel langeb see tagasi alla!”
Ja
ta võidab selle lahingu, pillates siis, et “I need to pee”,
ning lahkudes nõtkelt kabinetist, mustal sukal üksik pikk valge
juuksekarv.
See on kolmas tähelepanek: Kerlil on positsioon
rääkida nii, nagu ta tahab, ja mitte nii, nagu Ameerikas enamasti
kombeks.
• • •
Kell on 11.20. Veereme Bruce
Robertsi mustas ja külmkapi temperatuuriga autos Century City linnajaos
asuva talendiagentuuri CAA poole.
Hiiglaslikus peegelakendega
kuubikmajas peakontorit pidav Creative Artists Agency töötab
tuhandete lauljate, sportlaste ja näitlejatega alustades Victoria
Beckhamist ja lõpetades Justin Timberlake’iga. Kusagil nende
nimekirja keskel on ka Kerli Kõiv.
Uues
nõupidamisteruumis (aknast paistavad kõrghooned, päike ja
männid) kerib Kerli end koos kontsadega valgele nahktugitoolile istuma.
See toimub väga enesestmõistavalt, otsekui oleks kassipoeg
diivanile hüpanud. Pühib silmanurgast sõrmega lauvärvi ja
ütleb, et keegi tooks talle ühe Red Bulli.
Ja ma ei suuda
jätta tähele panemata tema vastuolu. Ühel hetkel on
ta mõtlik, sügavalt kuhugi oma sisemaailma kadunud, kuid
võib juba järgmisel sekundil jutustada elavalt sellest, kuidas
eelmisel ööl salapärased tumedad varjud (keda prožektori abil
jälitas madalal tiire tegev politseihelikopter) tema tagaaias ringi
jooksid. Ja kuidas te
mal ja majanaaber Emel polnud enesekaitseks võtta midagi peale kahvli,
pudeliavaja ja ühe suure risti.
“Seal on
täielik geto,” teatab Kerli.
“See ei ole
geto!” ütleb mänedžer Greg õudusega, mõeldes
ilmselt peamiselt sellele, et talendiagentuurile ei pruugi kõlada eriti
hästi, kui nende staar getos elab. “See on Lake View Terrace,
selline alternatiivne linnaosa, ninarõngad ja nii edasi, teate
küll.”
Kuid Kerli jääb enesele geto osas
kindlaks, sest tema kodu ümber olevat ainult mehhiklased ja poodides
maksvat kõik maksimaalselt kaks dollarit.
Mitte et ta
kaebaks, sest “ma olen siin kodutu olnud viimased neli kuud, kuna ma
läksin lahku sellest kutist, kellega ma elasin, ja kõik mu asjad
olid kontoris hoiul vahepeal”.
Siis räägitakse
asjast. Üks põhiteema on Kerli positsioneerimine Ameerikas
(Euroopas pole sellega probleeme: “They just fucking get it!” teab
Kerli).
Teine teema on internet, onlain-sponsorid ja kodulehele
riputatavad videod. “Inimesed ei taha, et kvaliteet oleks super; nad
tahavad, et videod oleks filmitud võimalikult kräpi mobiiliga ja
just siis, kui ma olen eriti kehvas tujus!”
Põgusalt on
jutuks ka võimalus paigutada veebikaamerad laulja elamisse. “Ma
olen tegelikult nagu supererak,” ohkab Kerli, “but whatever it
takes.”
Kohtumise lõpus on õhkkond muutunud juba
väga sundimatuks ning Kerli (Veevalaja) muljetab CAA Londoni
kontorist kohale lennanud inglasega (Kalad, aga ei tea seda) horoskoopide
teemal:
“Jah, sellised need on, need Amburi-naised;
täpselt nagu mu ema! Sa lööd neil käed ja jalad maha
ja jätad nad kuue lapsega üksi ja nad saavad ikka
hakkama!”
• • •
Kella 13 ja 14 vahel ei
ole päevakavas midagi. Kohe absoluutselt mitte midagi: vaba aeg.
“Me võiksime minna sööma Rodeo Drive’ile,”
pakub Kerli, “seal näevad kõik välja nagu kassid
tänu plastilisele kirurgiale.” Aga mänedžer Greg, kelle
veresuhkur rallib ilmselt allamäge, vajab Mehhiko kiirtoitu.
Peatume ühe Baja Freshi ees ning Greg toob endale käte
värinal midagi burritolaadset ning ühiskondlikuks tarbimiseks
kausitäie maisikrõpse ja guacamole’t. Viie minuti jooksul
üritab mees samaaegselt kahvliga toitu suust sisse kühveldada ja
mobiiliga rääkida ning Kerli usaldab kuidagi väga
möödaminnes, et tegelikult tahab ta kolida LA-st ära.
Jah, minema.
Tõenäoliselt Euroopasse, Šveitsi,
võib-olla juba aastavahetusel. Tema majanaabrid ei tea seda veel,
bänd ei tea seda veel, väga vähesed teavad.
“Draamat tuleb kõvasti,” ennustab Kerli, “aga
ma lihtsalt võtan oma kolm paari teksaseid ja... here we go!”
“Muutus on alati hirmutav ja erutav, aga ma ei saa elada ilma
muutusteta. Ma olen LA-st saanud kõik, mis ma olen tahtnud. Mul on
sellest vaat siiamaani.” Ta näitab armsalt
naeratades, kuhu maani täpselt.
Ameerika mänedžerid
ilmselt jäävad. Ilmselt lennatakse vajadusel edasi-tagasi ja
töötatakse rohkem telefoni ja Skype’i teel.
Lõuna lõpuks pole Kerli söönud midagi peale kahe
maisikrõpsu.
• • •
Kui uuesti autosse
läheme, on Gregil varuks hea uudis. “Envy ajakiri tahab, et sa
läheksid Texasesse. Nad saadavad sulle eralennuki järele!”
teatab ta.
Kuna enamik Kerli seniseid reise on toimun
ud turistiklassis, põhjustab see info rõõmsat
elevust.
Ka järgmine päevakorrapunkt on ajakirjandusega
seotud – see on kohtumine People Magazine’iga, mis on ingliskeelne
Kroonika, ainult et suurem. Kümneid kordi suurem, peaaegu sada korda
suurem. Ajakirja trükiarv USAs on 3,75 miljonit.
Täpselt
14.00 siseneme väikesesse ruumi kontserni Time Inc maja
ülakorrusel, kus laua taga istub üheksa naistoimetajat ja kidur,
blondeeritud juustega mees. Kaks seltskonnaajakirjanikku kühveldavad
endale karbist suhu kiirtoitu ja üks puhub suust välja suuri
nätsumulle. Nad on kutsunud Kerli kohale selleks, et end tema
küsimuses briifida, ja tunnevad end väga mugavalt ja
enesekindlalt.
Kerli alustab jutuga, mida ta intervjuudes ikka
räägib. Kuidas tema agent kunagi ahastas, et tüdruk on kaotanud
“ainsa suure šansi, mis talle elus antud”. See juhtus
pärast liiga enesekindlat esinemist tähtsate muusikaärimeeste
ees, ja kuidas see enesekindlus osutus hoopis läbimurde kaasatoojaks.
Kuidas muusikaäri tahab noori naislauljaid lükata teatud
kindlatesse karpidesse (“Ons Kerli ‘Spears’,
‘Simpson’ või
‘Aguilera’?” näitlikustas ajakirjanik Brenda Marie
King aprillis) ja kuidas Kerli on otsustanud mitte lasta sel juhtuda.
“Millisesse karpi sind siis panna on tahetud?” pärib
üks toimetajatest ahnelt ja Kerli vastab kohe: “Kui oled blond ja
Ida-Euroopast, siis tuleks muidugi autoaknaid pesta bikiinide
väel.”
See vallandab naerupahvaku, eheda ja järsu.
Jää, mida siiani õhus tunda oli, variseb otsekui Rossi liustik
– vähemasti selle kõige pealmine kiht.
Tõsi, mitte kõik, mis Kerli ütleb, pole nätsumulle
puhuvatele naisajakirjanikele arusaadav.
Mõistujutt
seemnest, mis “idaneb ja ei tea, et väljas on päike, kuid
kasvab üles sellegipoolest”, teenib reaktsiooniks vaid kärsitu
ühmatuse.
Ent kui YouTube’ist on ära vaadatud
üks Kerli video ja palutud tal rääkida midagi eesti keeles
(“Ma esinen karjujate auhinna jagamisel!”), on ajakirjanikud tal
üsnagi ümber sõrme keeratud. Jagatakse promo-CDsid ja
kallistusi ning mänedžer Greg toodab nurgas taustanaeru, mis kestab iga
kord umbes kaks sekundit.
Rõõmsa
lahkuminekusädina käigus pakivad naistoimetajad Kerlile ja Gregile
teemoonaks kaasa ka veidike värsket klatši: et Clay Aiken on
gei ja et Sharon Stone on hulluks läinud.
Liftis, teel alla,
seisab Kerli endast umbes poole pikemate täiskasvanute vahel ja vaatab oma
kinganinade juurde maha. Tema näol on kummaline naeratus. Veidi
väsinud, veidi vaevatud, peaaegu olematu, mõistatuslik.
• • •
Me sõidame aeglaselt läbi Beverly
Hillsi. Palmid ja päikesepaiste on meie ümber ja ees ning kuidagi
tuleb jutuks see, mismoodi Greg ja Bruce Kerli leidsid. Mismoodi Bruce kuulis
esimest korda salvestust Kerli häälega ja milline vapustus see talle
oli: “Ma peaaegu tegin autoavarii –
tõsiselt!”
Kahel pool mööduvad 15 miljonit dollarit
maksavad häärberid, suured ja valged nagu suhkrutordid.
Millal Kerli nii palju plaate müüb, et siin elada, küsin
ma Gregilt. “See on väga hea küsimus,” hüüatab
Kerli ja mänedžer vastab, rääkimise käigus end üsnagi
üles küttes ja mu õlga näpuga torkima hakates, et
ainuüksi plaadimüügiga ei teeni enam keegi sellist raha.
Ei
teeni enam kunagi, sest lugude varastamine ja internetis tasuta levitamine on
plaadiäri ära rikkunud. Raha tulevat tänapäeval mujalt, kas
või T-särkide müügist. Mispeale tulevad jutuks
360-lepingud, mis tähendavad olukorda, kus agentuur võtab endale
alati osa raha sõltumata viisist, kuidas artist selle teenib. Kerli
meenutab, et tema jõudis oma kokkulepped ära teha õigel
ajal, enne 360-lepingute tulekut.
Jõuame Chalkboard
Productionsi kontorisse, kus Kerli iga paari nädala tagant oma
fännidega kohtumas käib. Ta suhtleb nendega
-lehel, valge Maci kaudu ja
alati täpselt tunni. “Ma olen teda vahel proovinud varem
lõpetama saada,” sosistab Chalkboardi töötaja Molly,
“aga see on võimatu.”
Ruum tehakse hämaraks
ja Kerli kummardub monitorile lähemale, kõrval suur roheline
jäätee, kes teab mitmes juba sel päeval. “Hi,
guys...” sosistab ta mikrofoni leebel ja vaiksel häälel,
otsekui oleks tal ees karbitäis vastsündinud hamstreid, ning
kasutajatenumber tema veebilehel hakkab end kiiresti üles kerima.
Ekraanile plõksatavad küsimused, soovid, palved ja
ülestunnistused.
Moonchild96: “New York soon?”
Vineboy33: “Will you ever come to Ohio?”
PrincessCiara267:
“I want to meet you so bad Kerli!!!”
Iwona: “Mina
armastan Sind :D”
• • •
On juba pime, kui
me jõuame Kerli majani, mis asub kõrgel mäeveerul. On pime,
kuid see pole sügav, tõeline ja karge pimedus nagu sügises
Eestis. LA pimedus on pehme ja naiselik; salalik nagu tume, veidi kulunud
samet.
All orupimeduses sätendab miljoneid väikseid tulukesi
kuni mägedepimeduseni, mis tuleb kümmekond kilomeetrit eemal ja
läheb siis üle taevapimeduseks – kuid ka see pole
tõeline.
Kerli avab tohutu raudvärava tihedas rohelises
hekis. Majatagusel verandal istuvad paari külma õllepudeli ja
tuhatoosi seltsis juba tuttav meikar Eme ja paar noort, keda ma ei tunne.
Kerli patsutab suurt rohekate silmadega koera, kes pole tema oma. Kerli enda
koer Zero on pärast lahkukolimist endise boyfriend’i juures.
Idamaine lamp Kerli magamistoas ei taha millegipärast põlema
minna. Ma pildistan sellegipoolest: Kerlit istumas baldahhiinvoodil,
Kerlit marokopärases vannitoas, Kerlit tema kapi juures (on see altar?),
mida täidavad maagilised kivid, üks tume taevast langenud sulg ja
teised asjad, ilma milleta ta “elada ei saa”.
“Pole
midagi,” ütleb Kerli, kui ütlen, et mul on piinlik
klõpsida neid kroonika-kodu-erilikke fotosid, eriti kuna ma tegelikult
pildistada ei oska. “Inimestele meeldib selline kräpp.”
Ja see on juba kolmas kummaline moment sel päeval, samast seeriast
hetkega, mil Kerli möödaminnes pillas, et talle ei meeldi inimesed,
kuigi ta neid armastab.
“I love them, but i don’t like
them.” Samast seeriast hetkega, kui nägin tema parema käe
siseküljel seda kuulsat sinakat tätoveeringut kirjaga Amicus Humani
Generis – “Inimrassi sõber”.
Me läheme
trepile. Kerli tundub nüüd juba päris väsinud.
“Head aega,” ütlen.
Ta vastab poolautomaatselt:
“Good bye.”
Mis tehtud:
- Sündis 7. veebruaril 1987. Seitse on numeroloogiasse uskuva Kerli spirituaalsust tähistav eluteenumber.
- Lõpetas Elva gümnaasiumis 9 klassi. On õppinud viis aastat klaverit.
- Võitis aastal 2001 “Tähtede laulu” konkursi ja 2002 Baltimaade “Fizz Superstari” konkursi.
- Andis aastal 2007 USAs välja oma singli “Love is Dead”.
- Kerli video oli AOL Musicu kodulehel kolm nädalat järjest kõige vaadatum.
- Singel “Love is Dead” jätkab ilmumist Euroopa eri riikides.
- 23miljonilise auditooriumiga XBox Live on valinud Kerli novembris 2008 parimaks uueks artistiks.
- Kerli lugu “Bulletproof” kõlab detsembris 2008 väljatulevas filmis “Punisher”.