“Heureka”
Eesti keele Sihtasutus, 2008. 79
lk.
Maarja Kangro raamatut tahan ma lugemiseks soovitada, aga
mööndusega, et see näib olevat ikka rohkem luule neile, kes
luulet loevad. Ei leia siit õpetust, kuidas tuleb elada, ega
õiget armastust. Kuigi kohati puututakse päevateemat, on see
pseudo. Pronkssõdurist on juttu küll, aga ei saa aru, kuidas peaks
suhtuma. Õnne suhtes – aga mis on inimesele tähtsam –
ollakse siin lausa skeptiline. Nojah, mis teha. Juba klassik ütles:
õnn tuli meie õuele ... siis tuli lahkuda.
Kuigi adub
teatavat mässumeelsust, on see just selline väikekodanlik
mässumeelsus, mida armastavad need, kes luulet loevad, või siis
need, kes luulet kirjutavad. Kes on süüdi, jääb lahtiseks.
Maarja Kangrol on silma maailma absurdsuse ja
ükskõiksuse peale. Ta isegi tundub vahel õige kuri, kuid
maailma näib ta leidvat pigem naeru- kui pahakspanemisväärse.
Maarja Kangro tundub loomuldasa keeruline luuletaja. Selles
mõttes, et liiga lihtsad (lineaarsed) luuletused ei tule tal minu
arvates välja. Pigem näib ta tajuvat alati paremini maailma
keerulisust kui selle lihtsust. Ning vähe sellest – ta näib
tajuvat pigem kõigi asjade keerulisust kui nende lihtsust. Nii et mu
meelest ei maksa tal lootagi, et ta saab lihtsalt midagi lihtsalt ära
öelda. Nii lihtne ta ei suuda olla, ikka tahaks midagi lisada.
Kui jagada luuletajaid nii, et on neid, kes kirjutavad, mida nad teavad, ja
neid, kes saavad kirjutades teada, siis Maarja Kangro näib rohkem kuuluvat
nende teiste hulka. Ta küll näib kirjutavat ka sellest, mida ta teab,
aga seal ei ole seda võlu. Pigem maksab tal usaldada oma pilku kui
(tervet) mõistust. Sellest saavad niisugused luuletused, kus on
imelikumaid ja ennenägematumaid asju, veidraid väikesi paradokse, mis
aga muutuvad üpris enesestmõistetavaks. Neil, kes luulet loevad,
peaks olema kahju neid luuletusi lugemata jätta.
Tekstinäiteks
selle raamatu ainus pealkirjata luuletus: “Ukrainlannast põetaja /
seisab Itaalia Alpide väikelinnas [–] Äkki hakkab ehmatavalt /
valjusti lööma kirikukell. / Väike valge koer / hakkab haukuma /
ägedalt ja kõõksudes, / õhus aimdub rabandust. /
Kirik ei jäta järele, /koer samuti mitte ...” (lk 25).
