USA luure värbas operatsioonis "'Kirjaklamber"' Eesti teadlase
Kas te olete kuulunud natsiparteisse? Ei. Erich Sarapuu
täitis Saksamaal ühendriikide sõjaväevalitsuse
ankeeti. Ta vajutas paberile ka oma sõrmejäljed. Oli suvi
1946.
Kuu aega hiljem astus
28aastane Sarapuu New Yorgi sadamas Ühendriikide pinnale. Tema
kutsuja ning tulevane tööandja oli USA
sõjaministeerium.
Ameeriklastel polnud
aimugi, et Sarapuu valetas. Erinevalt ankeedis kirjapandust teenis ta 1941-1942
lühikest aega Saksa armees, sealhulgas sõjaväeluure Abwehr
erirühmas.
Jänkid kogusid teadlasi
Sarapuu värbamine oli osa Ameerika
sõjaväeluure operatsioonist "Paperclip"
(Kirjaklamber), mis toimus president Harry Trumani käsul. Eesmärk oli
leida üles kõige nutikamad Saksa teadlased ning kutsuda nad USAsse
tööle. Kuulsaim ülejooksik oli raketikonstruktor
Wernher von Braun, kellest sai USA kosmoseprogrammi juht.
Sarapuu oli õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis ja
lõpetanud 1945 Saksamaal Freibergi mäetööstuse akadeemia.
Temasugune noor, pühendunud teadlane sobis ameeriklastele
suurepäraselt. Sõjaministeerium suunas ta Missouri
mäeakadeemiasse teadustööd tegema. Lisapalka
maksis Sinclairi söekompanii, mis kuulus Ameerika suurimate
hulka.
Sarapuu lugu
selgub tema julgeolekukontrolli toimikust, mida hoitakse USA
rahvusarhiivis. Toimikusse on kogutud isegi tema poolt sõpradele
saadetud kirju ja foto, kus ta poseerib koos abikaasa Erna ja pooleaastase
poja Peetriga.
Detektiiv uuris eestlaste pereelu
Saksamaal nuhkis ameeriklasteülesandel Sarapuude
järele detektiiv Olaf Richter. Teda huvitasid
nii poliitilised vaated kui ka eraelu.
Lesknaine Adele Täht kiitis Sarapuud kui abivalmit meest:
"Ta valmistas minu poja erakordselt kiiresti ette gümnaasiumi
vastuvõtukatseteks." Inseneri poliitilistest vaadatest teadis
Täht, et tegemist on "suure antikommunistiga".
Sindelfingeni Eesti kooli juhataja Parfeni
Valgemäe rääkis Sarapuust ülivõrdes: "Kui
tema esimene poeg sündis, poleks ma suutnud õnnelikumat ja
hoolitsevamat isa ette kujutada."
Serblasest
perekonnatuttav Dusan Pavlovic iseloomustas Sarapuude abielu kui harmoonilist.
See põhinevat pigem tunnetel ja armastusel kui
vaimsetel ja kultuurilistel ühishuvidel.
Nuhkide nappus takistas jälitamist
Juulis 1948 pani kolonel W. L. Fagg punkti Sarapuu kohta
koostatud julgeolekukontrolli raportile: "Olemasolevate andmete
põhjal pole ta sõjakurjategija ega veendunud nats ning ei kujuta
tõenäoliselt ohtu Ühendriikide julgeolekule."
Peagi hakkas Sarapuuga tegelema Föderaalne
Juurdlusbüroo FBI. Salaagendid küsitlesid kümneid inimesi:
naabreid, kolleege, poemüüjaid ja isegi talle neljarattalise
müünud autokaupmeest. Enamik uskus, et Sarapuudest saaksid
suurepärased USA kodanikud. Leidus ka sapiseid hinnanguid.
Proua Grace Houghtaling oli eestlastele korterit
rentinud. Kuigi pere pidas ennast puhtalt üleval, ütles ta
üürilepingu üles. Naist häiris, et Sarapuud
"räägivad ainult saksa keeles".
Tööandja Dean Wilson kurtis, et Sarapuu asus
söekompaniisse 200dollarilise kuupalgaga.
Peagi küsis ta
50 dollarit juurde. Wilsoni meelest oleks eestlane pidanud enne
palgatõusu soovimist vähemalt aasta otsa ootama.
"Arrogantne sakslane"
Üliõpilane Eugene Steel rääkis, et
talle Sarapuu ei meeldi. Steel nimetas teda
"tüüpiliselt individualistlikuks ja arrogantseks
sakslaseks".
FBI kaevas välja isegi fakti, et enne Saksamaalt lahkumist tasus proua Sarapuu paar arvet kehtetute riigimarkadega. Tema mees maksis sel moel tekkinud võlad vastuvaidlematult kinni.
Sellised pisiasjad ei seadnud
Sarapuu usaldusväärsust kuidagi kahtluse alla. Ainsana jäi
umbusklikuks sõjaväeluure kapten L. W. Albright. Kuigi Sarapuu
pidi pikemad reisid võimudega kooskõlastama, oli ta korra
sõitnud ette teatamata üle osariigi piiri Minnesotasse.
Sarapuu pidi andma oma kirjad
sõjaväeluurele läbilugemiseks. "Ta kirjutas eesti keeles,
mis on segu slovaki ja saksa keelest, ning ühes tundmatus keeles,"
hädaldas Albright. "Üks tema kirjadest saadeti Californiasse
sõjaväe keeltekooli tõlkimiseks, kuid midagi kahtlast sealt
ei leitud."
Albright soovis panna Sarapuule
kolmeks kuuks saba taha, et veenduda, mis mees ta õieti on. Kapteni
meelehärmiks ei jätkunud nii põhjalikuks
jälitamiseks nuhke.
FBI eriagent saab koostöölubaduse
1951. aastal võttis FBI Sarapuu uuesti luubi
alla. Ameeriklased kartsid, et venelased võivad Saksamaalt toodud
insenere ümber värvata.
FBI otsustas, et
Sarapuuga võtab ühendust kogenud eriagent Benjamin W. Borne, kes
käitub eestlasega viisakalt.
Borne palus
Sarapuul lugeda ette kõik oma välismaal elavad sugulased. Sarapuu
pihtis, et pole oma Eestisse jäänud ema Helenega pärast
1946. aastat suhelnud. Poeg kartis, et Ameerikast kirja saamine
võiks emale pahandusi kaasa tuua.
Sarapuu
lubas koheselt teatada FBI-le, kui ta kuuleb midagi kommunistlikest
spioonidest. Eriagendile jäi eestlasest hea mulje.
"Ta näitas üles sügavat põlgust
nõukogude korra suhtes," raporteeris Borne. "Ta aitaks suurima
heameelega nullida meil kommunistlike rakukeste mõju."
Rohkem Sarapuu lojaalsuses ei kaheldud. Ta suri mõne aasta eest Ühendriikides mitme mäetööstusealase patendi omanikuna.