Kahe miljoni kroonine jaht Limpopo provintsis

Kümme inimest maailmas saab aastas võimaluse küttida üliha­ruldast musta ninasarvikut. Üks, kes selle eksklusiivse lõbu eest ligi kaks miljonit krooni välja käis, on salapärane Eesti kodanik.

Kui keskkonnaministeeriumi looduskaitsespetsialist Kadri Alasi mullu novembris ühelt vene nimega mehelt avalduse sai, ei uskunud ta algul oma silmi. Taotluse lõpuni lugenud, võttis ta ühendust kolleegidega Lõuna-Aafri­kas, kes kinnitasid, et kõik peab paika. Siiski helistas Alasi Šveitsi rahvusvahelise ohustatud liikidega kauplemise konventsiooni (CITES) peakorterisse, kus Eesti ametniku küsimus tekitas paraja elevuse.

Üllatus on mõistetav. Alles 2004. aastast lubatakse Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Namiibias pärast 30aastast pausi uuesti küttida piiratud koguses musta ninasarvikut. Mõlema riigi aastakvoot on viis looma (vanad ja ohtlikud ninasarvikupullid). Otsus põhjustas suurt ažiotaaži, sest kui välja arvata loomaaiad, on selles piirkonnas alles maailma viimased 3600 musta ninasarvikut.

Vastavalt on rikkad jahientusiastid valmis maksma selle lõbu eest hingehinda ja ootama oma võimalust aastaid. Seda üllatavam on, et mõnekümne inimese hulgas, kes pärast keelu lõppu loa soetasid ja haruldase paksunahalise kodumaale tõid, on ka üks Eesti kodanik. Tema valduses on ainus selle liigi jahitrofee Eestis, teadaolevalt pole neid ka Skandinaavias.

Võimalus musta ninasarvikut lasta on nii haruldane, et piirkonna safarikorraldajad ei pane seda üldjuhul isegi hinnakirja. Hind lepitakse kokku igal juhul eraldi. “Alla 150 000 dollari musta ninasarvikut lasta ei saa,” teatab Ekspressile elukutseline kütt ja jahikorraldaja Marius Kotze.

Koos maksude, transpordi ja trofee prepareerimisega ületab sellise jahireisi hind vabalt kahe miljoni krooni piiri.

Just tema firma Rhinoland Safaris kasvatas oma reservaadis Botswana ja Zimbabwega piirnevas Limpopo provintsis üles Eesti küti kuulist langenud musta ninasarviku. “Meie karja 19 mustast ninasarvikust oli see esimene, kes tapeti jahi käigus, ning selle luba tuli oodata kaks aastat,” nendib lõuna-aafriklane, kes paljundab oma farmis jahiturismi jaoks ulukeid.

Kotze sõnul pole must ninasarvik üles­ärritatuna ohtlik mitte ainult inimesele, vaid ka liigikaaslasele. Tema karjast on juba viis looma hukkunud omavahelise pusklemise tõttu. “Me jahime ainult agressiivseid isaseid. Keegi ei taha selliseid loomi elusalt,” nendib safariärimees, kelle sõnul läheb kogu jahi tulu tagasi aretusse.

Et säärane jahiturism on taskukohane vähestele, siis kaasneb sellega mõistagi ka viie tärni hoolitsus. Mitte ainult ei lõõgastu ninasarvikukütt jahipäevast luksuslikus toas ja basseini ääres, vaid vajaduse korral toob turisti rahvusvaheliselt lennuväljalt kohale siseriiklik õhutšarter. Safaril saadab teda tubli seltskond – litsentseeritud jääger (tavaliselt valgenahaline), autojuht, jäljekütt ja abilised, kes tapetud looma tükeldavad.

Kotze sõnul ei müünud tema musta ninasarviku jahiluba oksjonil, vaid võimaluse sai ootejärjekorras esimene. Arvestades rahvusvahelise jahibisnise vastuolulist mainet ja rikaste klientide soove, on lõuna-aafriklane diskreetne. Ehkki võiks arvata, et tema farmi esimese ja seni viimase musta ninasarviku laskjad on hästi meeles, ei pressi jahikorraldajalt välja muud, kui et tegu oli Eestist pärit, vene keelt kõnelnud inimestega.

Küti isiku kindlaks tegemine osutub tõeliseks detektiivitööks. Keskkonnaministeerium, kes mullu musta ninasarviku naha ja sarvede legaalseks sissetoomiseks loa andis, on info väljastamisega ettevaatlik. Pärast andmekaitseinspektsiooniga konsulteerimist ja Ekspressi esitatud teabenõuet väljastatakse lõpuks täpselt kolm lehekülge ninasarvi ku impordiga seotud dokumente, kus on isikuandmed kinni kaetud.

Sealt hargnev ahel teeb asja veel salapärasemaks. Neid pabereid keskkonnaministeeriumi avaliku dokumendiregistriga kõrvutades ilmneb, et tegemist on avalikkusele tundmatu ­Vassili ­Sibirtseviga, keda pole ka Eesti Jahimeeste Seltsi 10 000 liikme hulgas. Ilma suurema kärata on jõukad Eesti jahimehed juba aastaid Aafrikas käinud (kuuldavasti on LAVis ka ühele Eesti ärimehele kuuluv jahirantšo), aga see nimi on neilegi võõras.

Samuti pole Sibirtsevi nimel Eestis kinnisvara ega osalusi ettevõtetes, millest võiks tulla raha sääraseks meelelahutuseks.

Ainus infokild avalikest allikatest on, et sellenimelisele 40aastasele mehele otsustati 2004. aastal anda naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsus. Juhuslikult tegi valitsuses vastava ettepaneku tollane siseminister ja tuntud jahientusiast ­Margus Leivo. “See on üllatus ja uskumatu,” kommenteerib Leivo musta ninasarviku laskmist Eesti küti poolt, aga mehe nimi ei ütle talle midagi.

Kui juba nii rariteetne trofee ­soetati, võib eeldada, et kütt tahab seda väärikalt eksponeerida. Paraku ei tea ka parimad topisemeistrid asjast midagi. “­Ninasarvikuid on üldse paar tükki siia toodud ja need olid ka tavalised valged ninasarvikud,” teab Aafrika ulukite alal erikoolituse saanud taksidermist Ott Koppa. Spetsialistid ei välista, et topis võidi tellida Soomest või Venemaalt.

Must ninasarvik kasvab kuni 170 senti­meetri kõrguseks, üle 3 meetri pikkuseks ja kaalub tublisti üle tonni. Enamasti võtavad jahimehed trofeena kaasa naha, mis on viis sentimeetrit paks, ja ühe või kaks sarve. Kadri Alasi sõnul tõmbas musta ninasarviku imporditaotluse puhul tähelepanu ka see, et lisaks küsis sama mees luba tuua tiigrinahk. See kiskja teadupärast Aafrika faunasse ei kuulu. “Selgus, et see oli tehistingimustes sündinud ja kasvanud  tiiger, kes suri kopsupõletikku,” teab Alasi.

“Mulle meeldib jääda tagasihoidlikuks,” nendib Sibirtsev, kui Ekspress ta lõpuks tabab. Enda sõnul on ta idapiiri taga tegutsev ettevõtja, kelle naine ja lapsed elavad Eestis, mistõttu mees viibib suure osa aastast siin. Oma jahimehestaaži hindab ta 10 aasta pikkuseks, enamik sellest Aafrikas ja Kaug-Idas. Rahast Sibirtsev rääkida ei soovi. “Mul on ameeriklasest sõber, kes ostis aastate eest järjekorras litsentsi, aga mullu keelati musta ninasarviku trofee USAsse toomine ära, siis ta müüs mulle selle litsentsi soodsamalt,” selgitab Eestis resideeruv sarvikukütt. Paksunahaline, kes tema püssi ette sattus, on väidetavasti maailmas järjekorras neljateistkümnes, kellelt jahimehed elu võtnud.

Ninasarvikut ohustab meditsiin

• Looduskaitsespetsialist Kadri Alasi kinnitab, et põhjus, miks väljasuremisohus looma (Diceros bicornis) üldse küttida lubatakse, on sellest saadav tulu, mis omakorda aitab populatsiooni taastada. “Tegemist oli täiesti legaalse ja rahvusvaheliselt aktsepteeritava teoga, millega see jahimees ei ohusta kuidagi selle liigi edasist saatust,” kommenteerib Alasi. “Vähemalt teoorias aitab see suuresti kaasa sealsete riikide looduskaitsele, mis on ka põhjus, miks kvoote üldse jagatakse, et oleks võimalik teenida legaalset raha, mida siis erinevatesse liigikaitse projektidesse suunata.”

• Ühena vähestest spetsialistidest Eestis, kes tegeleb ohustatud liikidega peetava äri järelevalvega, kinnitab Alasi, et ninasarvikute peamine ohustaja on hoopis hiina meditsiin, kus selle looma sarv on üks nõutumaid ja kallimaid tooraineid. Näiteks on see potentsiravimi koostisosa ja ainult selle nimel tapetakse tihti terve loom. Just seetõttu on üks kaitsemeetod ninasarvikute sarvede mahasaagimine, et loomi salaküttidele ebahuvitavaks muuta.