Indigo­hanepojad valmistuvad ­talveks

Kui varem pidid hanepojad selleks, et lume peal kõndida, oota­ma passiivselt abi kingsepalt, siis uus põlvkond indigotibusid tallutab endale jalavarjud ise.

“Me ei hakanudki ootama, kuni lumi tuleb maha ja valgeks läeb maa,” kaagutavad Aravete suurfarmis vaevalt kolme kuu eest ilmale tulnud kaks väikest hanepoega peaaegu perfektses eesti keeles. “Võtsime juba üksteiselt kärmesti jalamõõdu ja õmbleme nüüd käimasid, nii et varbad villis. Viimased talved on küll suhteliselt pehmed olnud, aga parem karta kui kahetseda.

Laudas istuda ja mitte midagi teha oleks täiesti nõme väljavaade. Saabastega käia on lume peal in!”

Indigotibud tunnistavad üksmeelselt, et kingsepast on neil siiski kahju. “Eks tema peab nüüd töötute ridu täiendama või ametit vahetama. Aga mis teha, elu on karm ning ellu jäävad üksnes tugevamad.”

Hanepoegade perenaise Krista Mändvee sõnul iseloomustavad indigohanepoegi väga erilised omadused, millede tundmaõppimine kutsub nii vanemaid kui talitajaid üles muutma oma suhtumist tibudesse ja seda nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil. “Need hanepojad on tõesti erilised ning moodustavad valdava enamuse praegusel ajal sündivatest hanedest kõikjal üle kogu maailma! Nad sünnivad siia ilma “teadmisega”, kes nad on – seega tuleb meil neid juba varakult tõsiselt võtta, rõõmustada neis peituvate eriliste omaduste üle ning õppida, kuid neid ka tarkuse ja armastusega suunata. Näiteks esimene saapaliist läks neil ikka täiega aia taha.”