30.10.2008, 00:00
Ainuke püsiv asi on muutumine
Hilja õhtul pärast Bruno-auhindade jagamist ei ilmuta eliitdisainibüroo tegevjuht Timothy Jacob Jensen väsimust ega tüdimust. Nägu nalja täis, vilgas ja ettevõtlik, on ta nõus oma mõtteid Anneliis Aunapuuga jagama, selle käigus lausa universumi piire kompima küünitades.
Mainin sissejuhatuseks, et Eestis tuntakse büroo Jacob Jensen Design
stiili peamiselt Bang & Olufseni audiovideotehnika järgi – see
on skandinaavia disaini ja futufilmikunsti sulam, millel on lähedased
suhted NASAga.
NASA-seose kohta noogutab TJJ nõusolevalt
– see võrdlus polevatki üle pingutatud. “On ju
üldteada tõsiasi, et teaduse ja tehnika eesliin on
alati olnud militarismi teenistuses (sest selles taskus on riigil
kõige rohkem raha), see omakorda on aga olnud tihedalt seotud
kosmosetehnikaga (või vastupidi). Ja ennesõjaaegse Saksa
tipptehnika ja Ameerika pärastsõja-aegse arengu –
viiekümnendate plast- ja futuoptimismi – vahel on otsene seos.
Võitja saab ju kõik,” kehitab TJJ selle
paratamatuse peale õlgu.
Kas Bang & Olufseni
vormirevolutsiooni katalüsaatoriks oli elektroonika sünd, s.t kui
vabaneti raadiolampidest ja trafodest, muutus kõik? Kuid TJJ raputab
kahtlevalt pead: “Idee teha asi kandiline ja minimalistlik sündis
juba enne mõõtkava-hüpet, tehnoloogia tuli lihtsalt
pärast järele. Kui vaadata tolle aja Euroopa audiovideotootjate
disaini, siis kõik teised tegid tol hetkel vähikäiku,
välja arvatud Philips. Kuid B & O ja minu isa läksid teist teed,
võttes mängu midagi muud. Hinnad olid kõrged, kvaliteet
vilets, kuid siiski suutsid nad Jaapani tööstusega võistelda,
õigemini, elus püsida. Mis oli ime, sest
viie-kuue-seitsmekümnendatel oli audiovideo-aparatuuri tootjaid kohutavalt
palju, ainuüksi Taanis 25.
Koolitus omast
käest
Lapates Jacob Jensen Designi kohta kirjutatud
raamatut, mainib TJJ, et selle autor ei pea nende disaini sugugi
revolutsiooniliseks, sest see olla saanud alguse juba märksa varem, Ulmi
disainikoolist.
Ja mitte Bauhausist?
“Seda
küll, aga just Ulmis pandi alus traditsioonile, leksikonile, loodi keel,
sealt sai pärast sõda alguse futuristlik disain. Bauhaus
lõigati loomulikust arengust ära – Dessau jäi ju itta.
Selle vaimsus kandus aga edasi Ulmi disainikooli (1953), kus tekkis
mõte, kuidas kompenseerida Saksamaa kaotust sõjas –
otsustati maailmale näidata tulevikku. Just seal loodi
prototüübid, millest lähtuvad tänapäeva
elektroonikaseadmete põhialused. Sellel baseerub disainiõpe
tänaseni.”
Ja TJJ demonstreerib nagu rubriigis
“Kaks tilka vett” Ulmi koolitöid kõrvuti samalaadsete
tänapäeva igapäevaobjektidega. Kõige veenvam oli esimese
taskukalkulaatori nupustik, mille analoog on sisuliselt igas e-phone’is,
rääkimata kõigist teistest telefonidest, koodlukkudest,
kalkulaatoritest jne.
Aga TJJ ise ei ole Ulmi kooli kasvandik, sest
esiteks suleti kool aastal 1968 ja teiseks oli isa võtnud poisi
koolitamise enese peale. (No muidugi…)
Kuidas see käis?
“See algas nii. Isa andis mulle söepulga kätte ja ütles,
et esmalt pean õppima vertikaali tunnetama. Seistes suure paberilehe
ees, käskis ta mind hingata – sisse…
(ja hoides
pastakat kahe käega nagu filmipolitseinik relva, hingab TJJ sisse –
käed kerkivad otse üles) … ja välja (käed pastakaga
langevad alla). See oli vertikaal, tsüklilisus, elu.
Teine
ülesanne oli horisontaal – liikumatus, paigalseis, surm – ja
selleks tuli terve kehaga eitada (nagu ta ette näitab, hoides pastakat
sirgete käte vahel). Nii tekkis horisontaaljoon.
Ja kolmandaks
elementaarülesandeks oli ring (käed teevad pastakaga suuri ringe)
– elu ringk&a
mp;a
uml;ik, eluratas, areng, päev ja öö… Alles siis lubas ta
mind paberi juurde.” Võib-olla näib see kuiv, aga nii sai TJJ
filosoofilise tausta, mis ei luba tal piirduda ilusate asjade tegemisega.
Tema jaoks on olulisem “mida teha” kui
“kuidas”, ning ta küünitab aina kaugemalt haarama.
Sirgjoon, loodus, energia
Mõeldes Jensen Designi futuristlikule keelele, proovin kombata TJJ
suhtumist minimalismiväsimusse. Küsin, kuidas tema, minimalismi
ikoonide vahel üles kasvanu, suhtub massiliselt
tagasipöörduvasse dekoori ja lopsakasse kujundisse, mille
eesmärk on lõhkuda “püha ja jagamatut” vormi.
“Kui see on veenev ja kenasti tehtud, siis las ta olla! Veidi
etnilisust – see on ilus, see toob naeratuse näole,” on
karmi-joone-mees tolerantne, “disaini juured on ju miljoneid aastaid
vanad, need on looduses eneses.”
Kuid minimalismi kriitikute
üheks argumendiks on väide, et looduses ju sirgjoont pole? Mees teeb
suured silmad: “Kuidas ei ole? Horisont! Kristallvõre, lumehelves,
puude tüved, päikesekiir… Looduses on palju sirgjooni, sest e
n e r g i a kulgeb sirgelt...
Märksa keerulisem teema on aga
looduse ja kultuuri vaheline r ü t m. Võime end pidada
loomaliigiks, kes imetleb oma võimet loodusmaterjali muuta. Mida rohkem
on algmaterjali sisse maetud aega ja oskusi, seda väärtuslikumaks see
meie silmis muutub. Võta näiteks taimmaterjal: korv on meie meelest
ju märksa hinnalisem kui pajuvitsad. Ja pole sugugi tähtis, kas korv
on kandiline või ümar.”
Aga nemad ise
jäävad ju oma loomingus sirgjoonele truuks? Vastuse asemel otsib TJJ
tõestuseks taskust välja tillukese vidina, Jabra
hands-free-seadme (muidugi Jensen Design).
“Vaata, see
asi on loodusest juba üpris kaugel, aga täiesti kandiline ju polegi.
Sõrmelohud külgedel annavad figuurile naiselikkust,
samas toob kesktelg meelde põrnika... Selle disain on inspireeritud
loodusest, kuid interpreteeritud kultuursel viisil, liiatigi on selle kuju
puhtalt funktsionaalne.”
Peab tunnistama – olemata
pealetükkivalt figuratiivne või suveniirlik, nägijale sel
sõnumeid jätkub. See tilluke vidin pakub veendumust, et ka pehme
maandumine on võimalik. S.t sirgjoonele truuduse murdmine ei pea
tingimata aiapäkapikkudega lõppema.
M i d a
disainida, see on küsimus!
“Tähtis
pole niivõrd eseme kuju, vaid idee.” Näiteks toob TJJ
Walkmani vaimse isa, SONY inseneri Nobutoshi Kihara, kes tahtis pikkade
ärilendude ajal ooperimuusikat kuulata. “Alguses firma ei uskunud,
et ideel müügiedu oleks. No kes võiks veel sellist asja tahta,
kanda oma muusikat endaga kaasas?! Aga nüüd, nagu me teame,
käivad kõik ringi, klapid kõrvas. Idee loeb.”
Ja just ideed hindabki ta disainis ja kunstis kõige enam.
Aga kui küsin, millist eluala ta disainida eelistab, mõtleb ta
hetke ja ütleb pidulikult: “Vastus on – uut ala. Mulle ei
meeldi rutiin, mind tõmbavad uued väljakutsed, inimesed, probleemid
ja lahendused.”
Mis ala neil siis veel proovimata on, kas
mood, pakkusin, riskides torkele üleolevat vastust saada. Kuid vastupidi
– TJJ näol välgatab teolt tabatu ilme, kui ta tunnistab:
“Just eile kirjutasin oma märkmikusse üles, et peaksin
proovima.” Siiski arvan, et ta ei mõelnud haute couture’i
stiilis rikutud efektitsemist, vaid inimfiguuri arhitektoonilist kujundamist
uute kõrgtehnoloogiliste materjalidega
&helli
p; Ehk tuli see inspiratsioon tutvumisest meie Bruno nominentidega ning preemia
andmisest tekstiilile, jõudsin mõelda… kui TJJ hakkab
üles lugema: “Teeme telefone, kuuldeaparaate, tuulegeneraatoreid,
isegi arhitektuuri, autosid – me teeme kõike. Näiteks Volvole
tegime nn väärtuste selitamise (value clarification), millel pole
disainiga tegelikult mingit pistmist. See on firma juurte ja
väärtusorientatsioonide määratlemine, kuidas nad peaks
suhtlema, milline oleks nende lugu. Nagu näiteks Eesti, kes te
üritate paika panna, millised on teie väärtused, milline on teie
kaubamärk… Oleme teinud koguni suhtlusjuhendi (communication
manual) Taani sotsiaaldemokraatlikule parteile.”
Kust
pärinevad sellised teadmised ja oskused? “Tiim on meil väike ja
see on hea, büroos on ainult 15 inimest. Aga kui ülesanne
nõuab teadmisi ja kogemusi, mida meil ei ole, siis kutsume sõbrad
appi.“
Vana tutvus Eestiga
Olles
Eesti disainipreemia žüriis, tutvus ta meie hetketegemistega. Ometi
polnudki see tal esmakontakt – 15 aastat tagasi oli ta siin külas
käinud oma hea tuttava, valgustidisainer Tõnis Vellama juures. Nad
olid õpingute käigus sõbrunenud. “Aga teil on siin
toimunud vapustavad muutused,” mainib ta, viisakas pooluskumatu ilme
näol. “Olete selle protsessi käigus hullupööra
arenenud ja täiesti kohanenud,” möönab ta.
Meie
disaini taset pidas ta rahvusvaheliseks ning meie endi muret selle üle
loomulikuks:
“Inimestele tundub ju alati, et teisel pool tara
on rohi rohelisem. Juhiksin ise küll märksa parema meelega Eesti
disaini kui Hiina, või Ameerika, või Saksa, või
Prantsusmaa oma,” kiidab ta hoopis. Ja paljunäinud mehe
üldistusega lisab ta: “Miskipärast, ja te ei peaks seda
lihtsalt komplimendina võtma, on väikestes kohtades, nagu
näiteks Island – või Eesti –, rohkem näha kunstis
iseseisvat mõtlemist, nalja, kiiksu, mingit väikest ja toredat
ideed. Vähem on nivelleeritud keskpära.”
Ka tootmise
puudumist ei pea ta sugugi traagiliseks – ka tema büroo tegeleb
ainult disainimisega. “Tootku see, kes toota tahab, meie teeme seda, mida
meie oskame.” Tellimuste puudust neil muidugi karta ei ole, tänu TJJ
osavale juhtimisele.
Kumb talle endale rohkem meeldib, kas
disaineri- või mänedžeritöö? “Mulle ei meeldi
sugugi rahaasjad ega lepingud, küll aga armastan protsessi juhtida –
leida vajalikke inimesi ja luua suhteid. Reisida meeldib mulle ka, kuigi
igatsen siis muidugi laste järele. Olin just nädala
Reikjavíkis, käisin Berliinist läbi, siit lähen Moskvasse
ja edasi New Yorki,” tulistab rahvusvaheline mees hinge
tõmbamata.
Jaapanist ja optimumist
Väiksuse eelistelt libiseb jutt Aasia disainitoodangule, kus
väikesed on väga jõulisteks osutunud. “Üks probleem
on see, et jaapani keeles on “looma” ja “kopeerima”
üks ja seesama sõna... Pärast II maailmasõda, kui
ameeriklased koju läksid, jätsid nad oma sõjatehnika
Vaikse ookeani saartele maha. Jaapanlased võtsid selle kasutusele, tegid
asjad paremakski… Kui tekkis autotööstus, hakkasid nad euroopa
autosid kopeerima. Korealased omakorda aga hakkasid jaapanlasi, s.t koopiat
kopeerima, aga kuna sellest ei tulnud midagi head, otsustasid nad Euroopast
tippdisainerid palgata.
Kurb on vaid see, et nii kaotab toode seose
rahvusliku pärandiga. Kõik nivelleerub, kõigil hakkab igav.
Siis hakatakse vägisi sis
se tooma etnilist elementi jne. Näed nüüd, et ainuke asi, mille
peale võib kindel olla, on see, et millegi peale ei saa kindel olla.
Muutus on ainus jääv asi,” jääb ta oma ootamatult
selge mõtte peale mõttesse.
Kuid ometi peituvad
funktsionalistliku vormikeele juured just Jaapanis? “Just. Nende lihtsus,
tuhandeid aastaid vana vormi- ja materjalikäsitlus on täielikus
harmoonias loodusega.
Fantastiline.” Ometi vaatab ta nende
iidsetele kultuuritavadele kriitiliselt: “Samas, vaata, mis juhtub, kui
keegi aastasadu “üksinda kodus” on,” ütleb ta, ise
oma väljatimmitud võrdluse peale muigamatagi, ning laskub
põrandale põlvili, et näidata ette, kuidas jaapanlasest
teetseremooniameister teed pakub. Kummardused, žestid, absurdini lihvitud
teatraalsus… “45 minutit!!! Aga see on ju ainult üks
tass teed! Milline raiskamine! Nagu ka muud tavad, religioon näiteks.
Milline inimressurss on kulutatud katedraalide loomise peale… Aga
milline varandus see on!” jõuab ta otsusele.
Niisiis,
tegeledes inimloomingu kõrgtasemega, peab TJJ vajalikuks selle peale
minevat ressurssi optimeerida – ja selles on tunda ratsionaalset
disainerikätt. Teha nii, et poleks raiskamist, aga et välja tuleks
oivaliselt.
“Tegelikult on loodus parim disainer, seal ei
lähe miski kunagi viltu. Kuid ka seal on kõik pidevas muutumises,
mateeria vahetab oma olekuid. Kuni selleni välja, et nelja miljardi aasta
pärast imeb Päike meie planeedi endasse, me gaasistume ja saame
rõõmsalt üheks… Aga sinna on veel aega.”
Jacob Jensen Design
Taani disainiarmaada üks käilakujudest on büroo Jacob Jensen Design. Selle rajaja, disainer Jacob Jensen (s 1926) on tuntud kui maailma elitaarseima disainiga audiovideofirma Bang & Olufsen stiili looja. Bürood juhib praegu tema poeg Timothy Jacob Jensen (s 1962), tõeline vormiloomedünastia esindaja, sest juba tema vanaisa Alfred oli sadulsepp.
Just viiekümnendatel, mil isa Jensen kodumaal disainiharidust omandas, toimus Taani disaini läbilöök rahvusvahelisel areenil. Temagi läks laia maailma, tutvuma disainieluga Ameerikas.
Taanis tagasi, kujundas ta välja laadi, mis õnnestunult ühendas ajast-ees-olemise-visiooni kommertsi reeglite mõistmisega. JJ suutis luua pretsedendi – ülilihtne muutus hinnatavaks ka audiovisuaalses maailmas.
Aastal 1990 andis ta büroo Jensen Design Group juhtimise üle poeg Timothyle. Jätkates ideepõhist ja elitaarset, kõrgelennulist joont, on büroo sellest peale oma tegevushaaret aina laiendanud.
Timothy Jacob Jensen oli üks esinejaid Tallinna disainifestivalil toimunud seminaril “Disaineri roll rahvusliku kultuuripärandi loomisel”.
Taani disainiarmaada üks käilakujudest on büroo Jacob Jensen Design. Selle rajaja, disainer Jacob Jensen (s 1926) on tuntud kui maailma elitaarseima disainiga audiovideofirma Bang & Olufsen stiili looja. Bürood juhib praegu tema poeg Timothy Jacob Jensen (s 1962), tõeline vormiloomedünastia esindaja, sest juba tema vanaisa Alfred oli sadulsepp.
Just viiekümnendatel, mil isa Jensen kodumaal disainiharidust omandas, toimus Taani disaini läbilöök rahvusvahelisel areenil. Temagi läks laia maailma, tutvuma disainieluga Ameerikas.
Taanis tagasi, kujundas ta välja laadi, mis õnnestunult ühendas ajast-ees-olemise-visiooni kommertsi reeglite mõistmisega. JJ suutis luua pretsedendi – ülilihtne muutus hinnatavaks ka audiovisuaalses maailmas.
Aastal 1990 andis ta büroo Jensen Design Group juhtimise üle poeg Timothyle. Jätkates ideepõhist ja elitaarset, kõrgelennulist joont, on büroo sellest peale oma tegevushaaret aina laiendanud.
Timothy Jacob Jensen oli üks esinejaid Tallinna disainifestivalil toimunud seminaril “Disaineri roll rahvusliku kultuuripärandi loomisel”.