30.10.2008, 00:00
Võitleva poeedi jälgedes
Luanda hinnatase on võrreldav Tokyo omaga, teab Angolas valimisi vaatlemas käinud Mele Pesti.
Kui oled nädalakese Lõuna-Angolas suurematest linnadest eemal
reisinud, siis ei üllata enam sugugi võsa vahelt välja astuv
palja ülakehaga mees, kel on käes hiiglaslik matšeete ja
erksavärviline kangas niuete ümber seotud. Naised kannavad
imeilusaid beebisid seljas samuti uhkemustriliste kangaste –
pano’de sees. Muide, sellest, kuidas kangas on ümber keha seotud,
saab kindlaks teha, kas tegu on tüdruku, abiellumisealise nooriku
või juba “tanualusega” – aga tanu asemel on peas
afropatsid ja tihti ka suured kandamid. Naise kodu rikkust ehk kariloomade arvu
näitavad kuldsed rõngad jala ümber ja seda, mis hõimu
mehega tegemist, saab teada naeratust uurides: kas koduste vahenditega
hambaarstid on kõrvaldanud neli esihammast alumisest hambareast
või kusagilt mujalt.
Aga jäägu detailide uurimine
antropoloogidele – tõlk väitis, et tema kodukandis ei ole
neid veel nähtud. Küll aga käisid üle 1000 km kauguselt
Luandast praktikal lingvistikatudengid, kes püüdsid (edutult)
eristada üksteisest saja meetri kaugusel elavaid, kuid eri keeli
rääkivaid hõime.
5. septembril oli aga
kõik-see-mees hoolimata keelest, hambumusest ja lehmade arvust kell 7
hommikul lähima kooli või spetsiaalselt püsti aetud telgi ees
sõbralikult sabas. Algasid üle 16 aasta esimesed üldvalimised.
Tegelikult lausa esimesed rahulikud valimised Angola ajaloos – eelmine
katse 1992 lõppes fiaskoga: maa sattus taas kodusõtta, sest
opositsioon lihtsalt ei tunnistanud tulemusi. Kohe pärast Portugalist
iseseisvumist 1975 alguse saanud sõda jätkus pärast valimisi
veel kümme aastat ja lõppes alles opositsioonipartei legendaarse
juhi Jonas Savimbi tapmisega 2002.
Nii lõppes 2002 – ja
poliitilises mõttes alles nüüd, 5. septembril 2008 –
külma sõja üks suurimaid konflikte maailmas. Ühel pool
rindejoont oli olnud kommunismile rühkiv suurim ja võimsaim partei
MPLA (Angola Vabastusliikumine, algul marksistliku parteina asutatud Movimento
Popular da Libertação de Angola – Toim.), keda toetas
Nõukogude Venemaa, Kuuba ja sandinistlik Nicaragua, ja teisel pool
kommunismi vastu võitlev UNITA, mis nautis USA, Hiina,
Lõuna-Aafrika, Iisraeli ja paljude Aafrika liidrite toetust.
Siin ja praegu on aga selge, et MPLA esimese presidendi Agostinho Neto
(Nõukogude ajal meilgi promotud võitlev poeet, vt Ain Kaalepi
tõlgitud luulekogu “Püha lootus” 1980) püha
üritus elab edasi, Savimbi järgijad on aga nõrgaks
jäänud. Valitsev partei on valijaskonna enamiku jaoks usk, mood ja
ainus mõeldav eluviis. Nii uhkete koloniaalstiilis majade rõdudel
kui ka võsa vahel traditsiooniliste onnide kõrval kuivava pesu
seas ripub alati neli-viis MPLA särki ja presidendi tohutu portreega
panot. Valimiseelsete kuude jooksul avas naftast ja maavaradest rikka
riigi valitsus veel ohtralt koole, supermarketeid jms – ning MPLA
üle 80protsendiline võit ei tulnud enam kellelegi üllatusena.
Ainult et – marksismi nad enam ei harrasta. “Meil on
olnud kaks suurt vaenlast – kolonialism ja kommunism – nad
mõlemad on tänaseks ületatud!” hõiskas MPLA
massikampaania-üritusel üks parteisõdur ilmselt ametlikku
ideoloogiat.
Angolanod on uhke rahvas. Kaugemateski kantides ei tule
keegi valget inimest näpuga katsuma, pigem ei tehta väljagi. Valimisi
korraldades võeti eesmärgiks-hüüdlauseks ei rohkem ega
vähem kui: “Me korraldame nad nii hästi, et oleme eeskujuks
kogu Aafrikale ja ka kogu maa
ilmale!” Seekord veel nii eeskujulikult asi välja ei tulnud:
hiiglaslikul maal tekitasid logistikaprobleemid valimispäeval palju
segadust. Aga inimeste tahe, usk ja tohutu ind riiki üles ehitada
kombinatsioonis kasvava rikkusega paneb seda maad huviga silmas pidama.
Luanda hinnatase on võrreldav Tokyo omaga, hamburgerit
tänavalt naljalt alla 10 dollari ei leia. Diplomaadid sosistasid, et
kusagil mujal maailmas ei maksa USA oma saatkonna eest nii palju
üüri. Aga samas on see füüsiliselt üks väiksemaid
ameeriklaste ametlikke pesasid üldse.
Angola majandus on
maailma üks kõige kiiremini kasvavaid majandusi ja palgad juba
praegu paljudest Euroopa maadest kõrgemad. Septembris näidati
kohalikul telekanalil kohe-kohe valmivat “head uut ilma” –
hüpermoodsat hiigelsuurt elurajooni, funktsionaalsete tornelamutega
ja rohelusega seal vahel, nagu neid Lasnamäesid tänapäeval
projekteeritakse.
Naftat jagub veel mõnda aega ja
väärismetalle on seal ka. Ebavõrdsusest, vaesusest ja
korruptsioonist oleks võimalik pikapeale üle saada, kui riigijuhid
käsitleksid neid probleeme sama energiliselt (loe: fanaatiliselt) nagu
seekord valimiskampaania korraldamist.
Nii et – ärgem
alahinnakem Angolat.
Angola eredaimad mälestused
- Kõige ohtlikum elamus: Kui liiklusummikutesse uppunud pealinnas Luandas 5 km tunnis sõidukiirusega harjunud autojuht satub elus esimest korda pikale tühjale asfaltteele, kihutab 120 km tunnis, märkab umbes 3 km kaugusel vastu tulevat veoautot ja .... pidurdab täie rauaga. Sama kordub enne käänakut. Enne iga käänakut!
- Kõige maitsvam söök: Lihtsalt grillitud ja veidi üle taldriku serva ulatuv kala, igal õhtul eri nimega, aga alati keelt-alla-viiv.
- Kõige meeldivam angolalane: Üks soba ehk külavanem, küla vanim ehk pisut üle 40aastane mees, kes küsimusele, miks kõik tema küla elanikud valetasid, et neil ei ole IDkaarti, ajas suu kõrvuni ja vastas: “Aga ütle üks põhjus, miks nad peaksid arvama, et sellest midagi head tuleks, kui nad jah vastaksid?”
- Kõige ehedam kokkupuude loodusega: Põõsaste vahel ringi kalpsav hiigelsuurte mustade šimpansite perekond, kelle nägemiseks tuli vaid paar korda hõigata – ja juba need ninatargad ronisidki kõige kõrgemate kivide ja kõikuvate põõsalatvade otsa, et uurida, mis jama seal tee peal toimub.
- Kõige suurem kultuurišokk: Et kultuurišokki polegi! Aafriklased küll, aga toimekad ja tähtsad nagu Vabaduse väljaku parklast city’sse kiirustavad tallinlased.