Seda teevad massiivselt idanaabrite kanalid.


Ent samamoodi kujundavad idakanalid muljet eestlaste seas, kes aeg-ajalt suvatsevad neid vaadates hoomata, mis sealpool Peipsit ka muidu toimub.


Mida näitavad siis meile Eestis nähtavad Vene kanalid? Pilt on tegelikult mitmekesisem, kui ehk esmalt tundub. Tõsi, alustada tuleks sellest, et lõviosas vaatavad meie venekeelsed Vene riigi poolt kontrollitava “Esimese kanali” klooni PBKd ehk Pervõi Baltiiski Kanalit.


Pervõi Baltiiski on üle baltikumi leviv kanal, millel peakorter Riias. Vene kanalilt ostetakse sisse saated, omalt poolt lisatakse filmid ja seriaalid ning kohalikud uudised. Nii pannakse kokku võimsalt meelelahutuse poole kreenis programmiga kanal. Nii mõnedki analüütikud on osutanud, et kui Vene kanalites on midagi tugevat, siis on see ikkagi meelelahutus. Ja seda just “Esimese kanalis” ehk siis ka PBKs. Uudised ja analüüs pole selle kanali tugevaim osa.


Kuid on üks aspekt, millele me poliitikutel maksaks mõelda. Nimelt, kui on arvamine, et siinne venekeelne elanikkond elab justkui infosulus ega tea kohalikest asjadest midagi, kuigi võib-olla tahaks, siis kas poleks mõttekas just üle 90 protsendi kohaliku venekeelse vaataja ­eelistusse kuuluvat PBKd kasutada informeerimiseks. Nagu teevad seda näiteks reklaamiandjad. Sel kanalil on siin ju oma uudistetoimetus, kuigi uudistesaade pannakse kokku Riias. On selge, et lausvastupropagandaga ei maksaks vahest üritada, aga ääri-veeri olulistest asjadest saaks selles kanalis ehk päris edukalt rääkida.


Vene riigile kuuluv RTR-Planeta on uudiste ja kommentaaride osas muidugi jõuliselt deržaavameelne. Kui just pole masohhistlikku tõmmet jälgida seda, kui imelikult võib käsitleda näiteks 22. septembri tähistamist Tallinnas, siis pole põhjust selle kanali uudistesaateid vaadata. Aga RTRi tugevus on kultuurisaated, mis paraku sageli on programmis üsna hilisele õhtutunnile paigutatud, kuid on intelligentsele vaatajale sama nauditavad kui mõne Vene klassiku lugemine.


Ren TV ehk siis Ren TV Estonia, kui me räägime kvaliteetsest uudisekanalist, on hea valik.


Terasetootja ja naftakontserni ning sakslaste RTLi kuulumine omanikeringi on sellele telekanalile andnud ajakirjanduslikus mõttes mõnevõrra vabamad käed. Siin näeb vähem Putinit-Medvedjevit ehk võimu, rohkem tegelikku elu. Muide, just selle kanali ajakirjanikke ei lubanud 2007. aasta aprillisündmuste aegu Eesti Moskva saatkonda blokeerinud “našistid” minna Eesti viisa järele. Ju oli põhjust. Suurim häda Ren TVga on see, et vähemalt Eestis näidatavas versioonis on uudistesaade üldjuhul päris öösse nihutatud, mistõttu nõuab tõsist kannatust, et end uudistenäljas niikaua ärkvel hoida.


Jeltsini-aegse Vene telemaastiku tugevaim kanal NTV ehk siis siin nähtav NTV Mir on pärast Putini võimu poolset sekkumist jäänud tunduvalt lahjemaks. Paljud säravad teleajakirjanikud on sealt lahkunud, suur osa teravatest saadetest on programmist kadunud. NTV on tänapäeval tunduvalt riigitruum kui varem. Kuid kas inertsist või võimu soovist näidata, et ka Venemaal on (mõningalgi määral) vaba meediat, on NTV tugevaim osa – head reportaažid elust enesest – täitsa alles.


Mis puudutab venekeelset poliitilist analüüsi, siis pole paremat kanalit kui RTVI. Ameerikast juhitav, pagenduses viibivale kunagisele ajakirjandusmogulile Vladimir Gussinskile kuuluv venekeelne kanal, mille tugevuseks on hea koostöö raadio Ehho Moskvõ ajakirjanikega. Pilt ja tehniline vormistus on ses kanalis tagasihoidlikum kui mujal, kuid, mis peamine, seal esineb vaba väitlust ja võimule alternatiivset mõtet. RTVIs saavad sõna need, kelle nimi on mujal läbi kriipsutatud. Tuleb muidugi mainida, et sel kanalil on Venemaal üsna piiratud levik ning, mis natuke veider, ei leia me seda ka näiteks osaliselt Eesti riigile kuuluva Elioni Digi-TV paketist.


Raevukama hoiakuga PBK ja RTR on seal ju täitsa olemas.


*

Kord Odessas, mõni kuu pärast aprillisündmusi, päris üks odessiidist kaaslane otse – kas see, mida näitas ja rääkis Tallinna sündmustest “Pervõi kanal”, oli tõde? Mitte eriti, vastasin. “Ma teadsin, et see on nii,” ütles mu tuttav. “Ka meist tulevad uudised on kaugel sellest, mis toimub tegelikult.”


Rääkisime siis pikalt-laialt aprillisündmustest. Ma ei tea, mis seisukoha neist asjust võttis hea tuttav Odessast, aga ta vähemasti sai infot kahest allikast. Loodetavasti sai see pilt tema jaoks vähe avaram.


Me jutuajamisest tulenevalt võib teha ühe järelduse – pilt, mida meist näitab Vene tele, pole just ilus. Iga vaataja juurde tasakaalustavat lisainfot lisama me ka parema tahtmise juures ei jõua. Ent mitte kõik kanalid pole Eestist rääkides lootusetult fašismilainel ning Vene olukorra hindamiseks pakub mõni neist siiski suhteliselt ausat materjali.