Eine parima sõbraga

Nii nagu soomusronge, pole ka seda väeliiki meil enam. Ratsavägi on jäänud ajalukku. Enne Teist maailmasõda oli aga Eesti armees ratsarügement (aastani 1922 ratsapolk), mis loodi juba 1918. Pärast Vabadussõda asus üksus Tartusse, kus oli kuni lõpuni 1940. aastal. Rügemendil oli Tartus ka oma sisemaneež, kus see foto on kolmekümnendatel tehtud. Ratsarügemendil, kus anti hea ratsasõiduoskus, oli kaugelt laiem tähtsus kui puhtsõjaline. Siin sündis Eesti ratsasport, siin peeti 1921. aastal Eesti esimesed ratsutamisvõistlused.

Hobusele on laud kaetud. Sõdurihuumor? Mitte ainult. Hobune on tark loom, usaldusväärne sõber inimesele, kes temasse suhtub kui võrdsesse. Hobusega võib luurele minna, tema alt ei vea.

Inimesest ei tea seda iial ette. Olgu öeldud, et 1940. aastal kavatseti ratsarügement ümber formeerida just luurerügemendiks.

Ratsaväelase väljaõpe rügemendis algas hobuse tundmaõppimisega. “Igal sõduril oli oma hobune, kelle eest ta hoolitses. Sõdur pidi tundma hobust nii kehaliselt kui ka hingeliselt, oskama teda õigesti kohelda, toita ja tema eest hoolitseda,” iseloomustab seda ajaloolane Mairi Laanetu.

Need sõnad sobivad hästi ka siin avaldatud foto allkirjaks.