07.11.2008, 00:00
Strateeg, kes tegi Obama
Barack Obama presidendikampaania juht on mustanahaliste poliitikute nõustamises vana kala.
Ameerika Ühendriikide uue presidendi selja taga seisab vasakpoolne juudi
intellektuaal David Axelrod – Barack Obama valimiskampaania juht ning
nõustaja. Ühendriikides pole see esimene kord, kui
mustanahalistel poliitikutel ning vasakpoolsetel juutidel on ühine asi
ajada. 53aastane Axelrod kasvas üles ajastul, kui rassilise
võrdõiguslikkuse eest võidelnud Martin Luther King teatas,
et tal on üks unistus. Mäletame, mis see oli. See oli rassiline
võrdsus. Seda unistust aitasid ellu viia kodanikuõiguste
aktivistid, kellest pooled olid juudi päritolu.
Obama
oskas inimesi üles kütta, pakkudes neile muutuse lootust, sellal kui
Hillary Clinton, kes oleks vallanud tegelikku riigijuhtimist, ei andnud neile
seda. Nii kõlab kriitikute hinnang.
Mäletatavasti
hakkasid Clinton ja Obama – demokraatliku partei presidendikandidaadid
mõlemad – mingil hetkel nii tõsiselt üksteise vastu
võitlema, et vabariikliku partei kandidaadil John McCainil polnud vaja
teha muud, kui vaid käsi kahjurõõmsalt kokku
hõõruda.
New Hampshire osariigis hoiatas Clinton
tänavu aasta algul avalikus kõnes oma kuulajaskonda selle
eest, et pärast Obama võitu tuleb valijaskonnal hakata
“petlikke lootusi” (false hopes) maha matma.
Järgmisel päeval tegi Obama, kes pidas samas osariigis
kihutuskõnesid, geniaalse käigu. Ta küsis oma kõne
lõpus, mis tähendab “petlikud lootused” ja kuidas
on Ameerika kõndinud progressi teel.
“Kas vaatas John
F. Kennedy kuuketast ja ütles: ah, liiga kaugel, olgem realistid, ei sinna
saa?” küsis Obama kuulajaskonnalt. “Kas dr King seisis
Lincolni memoriaali astmetel, silmitses seda tohutut rahvahulka enda ees ja
ütles, et vabandust, poisid, petlikud lootused, see unistuse värk on
petlik lootus, ei me saa võrdõiguslikkust?” Obama porises
Clintonit matkides veel kord “false hopes” ja teda kuulama
kogunenud rahvamass hakkas möirgama.
Poliitik peab oskama
unistada. Täpsemalt – poliitikul peab olema nõustaja, kes
oskab teda unistama panna. Obama geniaalne käik New Hampshire’s oli
tegelikult Axelrodi käik. See mees kirjutas Obamale kõnesid, tema
lõi vast valitud presidendile kuvandi.
David Axelrod on
ülimalt huvitav isiksus. Nagu ka Obama ise. Mõlemal mehel on
erilised suhted isaga. Obama kirjutab oma eluloos, et mehed püüavad
kas vastata oma isade lootustele või siis nad püüavad
vältida nende tehtud vigasid. Barack (poisiea hüüdnimega
Barry) kasvas üles perekonna juurest lahkunud isast unistades. Ta kirjutas
sellest bestselleriks tõusnud raamatu “Dreams from My
Father”.
Baracki nõustaja David varjas
kolmkümmend aastat avalikkuse eest, et tema isa tegi enesetapu. Tema
sulest ilmus 2006. aastal ajalehes Chicago Tribune artikkel “The Truth
About my Father’s Death”. Axelrod oli siis juba kuulsuse tipule
jõudnud, sest üks tema klient oli just võitnud Kongressi
valimised. David otsustas perekondliku luukere kapist välja tuua.
Davidi isa oli psühholoog, kelle töö oli inimeste
aitamine, ent iseennast ta aidata ei suutnud.
Kuna seda
võis hinnata nõrkuseks, tegi David kõik endast
oleneva, et asi jääks varjule. Nii nagu Obama anne inimesed
ära võluda pärineb isalt, nii ka Axelrodi anne inimesi
juhtida. Kui mees pärib isalt tugevad küljed, siis võib-olla
ka nõrgad?
Axelrodi isa Joseph oli pärit Ukrainast. Vene
kodusõja päevil võttis üheksa-aastane J
oseph ühe juudi orbude salga juhtimise enda õlule, viies nad
läbi pogrommidest haaratud maa Odessa sadamasse. Lool oli õnnelik
lõpp, sest Joseph leidis sadamalinnas üles kaotsiläinud
vanemad, kellega koos emigreerus Ameerikasse.
Käbi ei kuku
kännust kaugele. Viieaastane David sattus 1960. aastal New Yorgis elades
koos oma hoidjaga jalutades kuulama John F. Kennedy kihutuskõnet. Hoidja
tõstis poisi postkasti otsa, et see saaks jälgida kuulsa poliitiku
esinemist. David vaatas, suu ammuli, kuidas üksainus inimene suudab
haarata tuhandete tähelepanu ning nende emotsioone suunata.
Nähtu jättis poisile kustumatu mulje. Sellega oli tulevane
rahvamasside manipulaator ning suunaja sündinud.
Axelrodile kuuluv manipuleerimiskontor ASK
Public Strategies asub Chicagos. Kuigi Axelrod sündis New Yorgis, on just
Chicago tema eluloos otsustava tähtsusega. Ta õppis sealses
ülikoolis, seal töötas ta ka pikka aega ajakirjanikuna. Axelrodi
töö oli 1983. aastal kajastada linnapea valimisi. See oli USA
poliitikas üks murdehetki, sest valituks osutus mustanahaline poliitik
Harold Washington. Esmakordne juhtum Ühendriikide ajaloos. Neli aastat
hiljem, kui Washington alustas võitlust tagasivalimise eest, oli Axelrod
taas asjaga seotud. Ent seekord juba mitte kui sündmuse kajastaja, vaid
kui selle stsenarist. Andekas ajakirjanik oli vahepeal asutanud
konsultatsioonifirma ASK Public Strategies, mille teenuseid Washington ostis.
See õigustas end – Washington saavutas Axelrodi abil
tagasivalimise.
Ja see oli alles algus. Axelrod spetsialiseerus
mustanahaliste poliitikute kampaaniate juhtimisele. Detroit, Cleveland,
Houston, Philadelphia ning Ühendriikide pealinn Washington said Axelrodi
abiga afrodest linnapead. Tema järgmine saavutus oli anda 2006. aastal
Massachusettsi osariigile mustanahaline kuberner.
Järgmine samm
ülespoole sai olla vaid Valge Maja. Ning meheks, keda sinna upitada, sobis
ideaalselt Barack Obama.
Ka tema elus etendab
Chicago erilist rolli. Pärast Harvardi juurastuudiumi lõpetamist
jättis Obama tulusad tööpakkumised tähelepanuta, hakates
selle asemel Ühendriikide suuruselt kolmandas linnas
sotsiaaltöötajaks. Noor Barack tegutses Chicago kõige
karmimates kvartalites.
Unistaja Martin Luther King ütles
kunagi, et kui tahetakse tõeliselt teada saada, mis asi on
rassiline vihkamine, mindagu Mississippi äärest Chicagosse. Nii
Axelrod kui ka Obama said selles linnas tuleristsed. Läinud
sajandi lõpus olevat linnas käinud varjatud, ent väga
vihane rassiline kodusõda. Beirut on the Lake, “Beirut
järve kaldal” nimetasid linna ajakirjanikud. Pole vist juhus,
et noor neegerpoliitik ning noor neegerpoliitikute nõustaja said seal
viisteist aastat tagasi tuttavaks. Axelrod saanud uue tuttava potentsiaalist
kohe aru.
Poliitika olevat räpane tegevus. Nii ka
poliitikute aitamine.
Mainitud Hillary Clinton, kelle
karjääri Axelrod aitas purustada (kui nad harjutasid koos Obamaga
televäitlustel esinemist, võttis Axelrod Hillary rolli enda peale),
pole suure kampaaniameistri elus mingi juhuslik persoon.
Üks
Axelrodi tütardest kannatab epilepsia all. Davidi abikaasa Susan
lõi fondi Citizens United for Research in Epilepsy (CURE),
mida asus ka ise juhtima. Kuna tema mehel oli poliitikutest tuttavaid,
siis suutis ta kaasata mõnedki neist fondi jaoks raha koguma.
Kõige tõhusamalt aitas fondi ei keegi teine kui Hillary Clinton.
1999. aasta jaanuari alguses, kui Senatis hakati arutama tema presidendist
abikaasa tagandamist (s
kandaal praktikandiga), oli Hillaryl kalendrisse kirjutatud CURE fondi
annetuste kogumise kõne. Hoolimata kogu jamast Washingtonis pidas
tollane esileedi oma lubadust ning lendas Chicagosse, kus ta külastas
haiglat ning ignoreerides reporterite küsimusi Valge Maja skandaali kohta,
pühendus täielikult haigete laste probleemile. Hiljem korraldas
Riiklik Tervise Instituut (National Institutes of Health) Hillary algatusel
epilepsiakonverentsi. Susan Axelrod on öelnud, et Hillary Clintoni abi
selle haigusega võitlemisel oli ülioluline. Kaheksa aastat hiljem
aitas Susani mees David kunagist heategijat maa sisse tampida. Ärge
võtke isiklikult... see on ainult poliitika.