14.11.2008, 00:00
Pingete maandamine, Deutscher Stil
Euroopa Liidu sõltuvus Venemaast kasvab järjest ning selle üheks põhjuseks on mitteametlik Vene-Saksa pakt, kinnitab Europarlamendi saadik Katrin Saks.
Möödunud aasta jaanuaris võtsid Euroopa Liidu eesistumise
üle sakslased, kelle esimeseks sooviks toona oli läbi suruda uut
idapoliitikat, täpsemalt öeldes – “liita Venemaa
pöördumatult euroliidu külge”. “Eesmärk peab
olema muuta poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised sidemed Euroopa Liidu
ja Venemaa – mis on Euroopa ankur laiemas maailmas – vahel
pöördumatuks,” kirjutati Saksa välisministeeriumi
dokumendis. Soome eesistumine enne Saksamaad olevat loonud
“võimaluste akna”, kuna mõlemad riigid pooldavad
tihedaid suhteid Venemaaga. “Täielik Euroopa rahurežiim ning
tähtsate julgeoleku ja poliitiliste probleemide lahendamine Balkanist
Lähis-Idani on saavutatav ainult koos Venemaaga ja mitte ilma
temata,” kirjutasid Saksa välisametnikud. Saksa välisminister
Frank-Walter Steinmeier ütles, et Euroopa Liit peab tegema oma naabritele
“ahvatlevaid ja usutavaid pakkumisi”.
Selles valguses on
äärmiselt huvitav jälgida liidukantsler Angela Merkeli
tänaseid ütlusi. Vene agressioon Gruusias tõstis küll
korraks hääletooni, aga tegelikult pole retoorikas midagi muutunud.
Kohtumisel Venemaa riigipea Dmitri Medvedjeviga oli Merkel endiselt
seisukohal, et Gruusia ega Ukraina pole NATO liikmelisuse tegevuskava
(MAP) jaoks veel piisavalt valmis.
Berliini meelest polnud
“aeg küps” ka enne Gruusia sõda toimunud Bukaresti NATO
tippkohtumise ajaks, põhjendusega, et alliansi liikmeks ei tohi saada
riigid, mis on seotud regionaalsete konfliktidega. Nüüd on konflikt
veelgi suurem ja vaatamata Lääne kinnitustele Gruusia
territoriaalsest terviklikkusest on läinud nii separatistlikud
territooriumid kui kutse NATOsse. Tõsi, selles küsimuses lubas
Saksamaa uuesti sõna võtta detsembris toimuval NATO
välisministrite kohtumisel. Aga Moskva olevat Saksamaale
“mõista andnud”, et on valmis lubama Saksa
ettevõtjaid osalema mitmetes Vene energeetika võtmeprojektides.
Kantsleriga reisis Venemaal kaasas pool Saksa valitsuskabinetist, aga ka
kõrgetasemeline majandusdelegatsioon.
Vaatamata
kinnitustele, et Gruusia sündmused on tinginud olukorra muutuse ja suhteid
ei saa iseloomustada sõnadega business as usual, on tegelikkus teine.
Euroopa Komisjoni Moskva esinduse hinnangul on poliitikute retoorika küll
karm, reaalsed suhted aga hoopis soojemad.
Majanduskoostöö areneb iga päevaga ja igas valdkonnas.
Küsimus pole ainult energeetikas.
Näiteks Euroopa Liidu
kaubatarned Venemaale olid 2007. aastal 89 miljardit eurot ning investeeringud
ulatusid 17 miljardi euroni. Kaubavahetus on kolmekordistunud viimase seitsme
aastaga, aga investeeringud viimase nelja aasta jooksul. Kuigi kogu Euroopa
Liidu ekspordist Venemaale moodustab Saksa kaup kolmandiku, ei saa
rääkida ainult Saksamaa huvidest, mis suhteid dikteerivad.
Kui seni on Suurbritannia jätnud endast mulje kui karmist Venemaa
kriitikust, siis majandussuhted räägivad teist keelt. Nii
näiteks korraldas 2006. aasta juulis Rosneft aktsiate esmase avaliku
emissiooni (IPO), millega viidi Vene ja Londoni börsile ligi 15 protsenti
Rosnefti aktsiatest. Energiafirmad ostsid 2,6 miljardi USD väärtuses
Rosnefti aktsiaid. Kõik see toimus NGOde, Yukose endiste omanike ja
üksikute finantsistide, nagu George Soros, kriitikatulva all, kes ei
mõistnud, kuidas saab Londoni börsil olla noteeritud firma, mis
tekkis sisuliselt Yukose varade sundriigistamise tagajärjel ja mis oma
tegevuses on kõike muud kui läbipaistev ja usaldusväärne.
Põlvilt tõusnud Venemaa nõuab respekti ja teeb
seda jõuga.
R&
;aum
l;ägitakse, et Venemaa olla välja töötanud abinõude
paketi, mis peaks maandama pingeid peamiste partneritega, keda nüüd
hoolsasti väisatakse või külla kutsutakse. Vene Duumas
kinnitati, et nii palju külalisi pole seal ammu käinud. Oma
kõnes Saksamaa delegatsioonile ütles president Medvedjev, et
Saksa-Vene konstruktiivsed suhted annavad oma panuse kogu Põhja-Atlandi
regiooni stabiilsusele. Venemaa räägib uuest maailmakorrast, kus
temal oleks roll ühe otsustajana.
Mida peaksime meie selles
situatsioonis tegema? Jätkuvalt kodus kõva kära ning
rääkima Venemaa karistamisest, mis, oleme ausad, avaldab muljet vaid
kodupublikule? Me võime küll boikottida Eurovisiooni või
vene sinepit, aga me ei saa dikteerida, kas Venemaa kuulub G8sse või ei.
Muidugi võiksime protesti märgiks radiaatori kinni keerata –
pooled Eesti inimesed saavad kodusooja Vene maagaasist –, aga ilmselt
oleks mõistlikum leida enne alternatiivsed energiaallikad. Ehk
öelda hoopis ausalt, et väärtuste kõrval on ka meil oma
huvid, ning lõpetada need jutud, mis meie partnereid ajavad haigutama
veel enne, kui oma kõnevooru õieti alustada jõuame.
Igal juhul on selge, et lõhenenuna Venemaa-meelseks ja
-vastaseks leeriks ei suudaks Euroopa Liit aidata kaasa ühelegi arengule
ega konflikti lõpetamisele. Meenutagem, et Gruusiale lisaks on neid
konflikte mitmeid ja selles valguses on Eesti-Vene piirilepete puudumise
küsimus samuti külmutatud konflikt, kuniks see taas riikidevahelisse
päevakavasse võetakse. Just seetõttu arvan, et meil tuleks
suhtuda Venemaaga seonduvatesse küsimustesse kriitilise konstruktiivsusega
ning ühtlasi peame teineteisest sõltuvust ära kasutama nimelt
meie kasuks või halvima ärahoidmiseks. Peame ära kasutama
seda, et meil on koht laua taga ja õigus kätt tõsta.
Näiteks kui majandusalane koostöö ja kaubavahetus
eksisteerib, tuleb meil antud raamistikus samuti edasi jõuda.
Tasakaalutu venevastasus isoleerib meid Euroopa partnerite seas ning aitab
Eestil kujuneda Küprose- või Läti-sarnaseks üheainsa
konkreetse probleemiga riigiks, millega teised meid automaatselt seostavad.
Ma arvan, et tuleb õigesti tajuda oma jõudu. Näiteks
mõjutati Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee saadikuid
hääletama selle poolt, et peatada Venemaa liikmete volitused. Kuid
318 saadikust suudeti selle ettepaneku poolt hääletama veenda vaid
20. Mõte oli õige, aga tunnetamata oma jõudu
(õigemini jõuetust) seati ohtu ülla ettevõtmise
usutavus.
Ometi on just Euroopa Nõukogu ja teised
rahvusvahelised organisatsioonid kohad, kus tuleb jõuliselt tegutseda
imperialistlike tendentside, inimõiguste rikkumiste või
sõnavabaduse piiramise vastu. Venemaa on olnud vastu, et
inimõiguste teema tõstatada Euroopa Liidu – Venemaa
koostööläbirääkimistel, aga just see on koht, kus me
saame neid küsimusi tõstatada kõige kõrgemal tasemel.
Oluline on ka igal tasemel rahvadiplomaatia ehk siis suhete arendamine
kultuurikontaktidest parlamendipoliitikuteni. Autoritaarset ühiskonda
õõnestab kõige rohkem avatus ja vahetus.
Eesti
parlamendipoliitikud üritavad valijat peibutada sellega, justkui nende
teatud käitumine – boikott, karistamine või muu analoogne
– suudaks tõesti mõjutada Euroopa Liidu sõltuvust
Venemaast ja Venemaa sõltuvust Euroopa rahast. Ei suuda. Ma olen pigem
seda meelt, et asjadest tuleb ausalt rääkida ja öelda: see
sõltuvus on olemas ammu j
a palju enne meie liitumist euroliiduga. Need (energeetika)suhted
sõlmiti Saksamaa ja Venemaa vahel juba Schmidti ja Kohli aegsete
valitsustega. Need suhted olid olemas mitmetel Nõukogude vasallriikidel,
ka Soomel ja Austrial, juba paarkümmend aastat tagasi.Ka Brežnevi-aegset
naftat veeti suurtes kogustes ühest liidust teise, vastutasuks
müüdi venelastele teravilja jne.
Seega lõpetagem
inimeste petmine seisukohtadega, justkui poleks olemas sõltuvust ning
justkui suudaksime seda takistada. Täna võime täheldada vaid
sõltuvuse suurenemist. Seetõttu poleks tasuv Venemaad boikottida
või karistada, mis viiks meid ainult Euroliidus isolatsiooni.
Tunnistagem sõltuvust, tunnistagem selle suurenemist, aga tunnistagem ka
seda, et suurim takistus meie unistuste maailmale, mis näeks Venemaad nagu
meie, on täna kehtiv mitteametlik Vene-Saksa pakt.