21.11.2008, 00:00
Täiskäik edasi, ees ootab Rootsi!
Veel mõni aasta pärast sõja lõppu põgeneti Eestist Rootsi lausa laevadega.
Ööpimeduses vastu 6. detsembrit 1947 randus Gotlandi saare
lõunaosas Faluddenis tähelepandamatult väike kalatraaler. Oli
nii tihe udu, et Faluddeni tuletornist ei näinud sammu kauguselegi.
Seetõttu märgati tundmatut traalerit alles hommikul. Ei, tegemist
polnud merehädalisega. Laev, mille nimi oli Merituul, tuligi siia. Tema
pardal oli üheksa eestlast, kel sai kõrini elust okupeeritud
Eestis. Vaatamata sõjaväe ja julgeoleku ponnistustele raudset
eesriiet tihendada, põgenemised Eestist jätkusid.
Klaipedast Gotlandile
“Meie põgenemisplaanid
hakkasid valmima juba suvel. Nüüd oli viimane aeg nende teostamiseks,
sest pidime varsti minema remonti. Soodne juhus avanes 4. detsembril. Ilm oli
sompus. Sõitsime hommikul püügile. Olime ärevad ja
teesklesime ainult püüki. Õhtu saabudes jäime merele, oli
lubatud püüki öösel jatkata. Udu suurenes. 5. detsembri
hommikul oli loos heidetud – algas sõit Rootsi suunas,”
rääkis üks põgenikest Stockholmi ajalehele Eesti
Teataja.
Merituul oli puust kere ja rauast kaartega, sakslastelt
saadud sõjatrofee. Koos samasuguste väiketraaleritega, mille nimi
algas samuti sõnaga “Meri”, kuulusid laevad 1946. aastal
Moskva näpunäidete järgi loodud traallaevastikku. Parajasti
püüdsid traalerid oma baasi Klaip?da lähistel turska. Tolgi
hommikul suundus Merituul Memeli lahele.
Nagu neetud hakkas mootor
merel puperdama ja jäi seisma. Liep?jas tankides oli paaki lastud hoopis
vee ja nafta segu, mis ummistas filtrid. Õnneks saadi mootor enne korda,
kui tuul laeva randa liivaluidetele kandis. Peagi oldi juba kaugel avamerel,
keelualal. Igaks juhuks, kui Vene valvelaevad peaksid neid avastama, lasti
traal vette ja hakati turska püüdma. Iga traalimisega liiguti ikka
kaugemale. Kui pimedaks läks, jäi Merituul triivima –
öösel olnuks valvelaevade helgiheitjate tõttu liiga ohtlik
edasi sõita.
Hommikul kell kuus aga pandi täiskäik
peale ja kapten Enno Laesson võttis suuna otse Gotlandile. See oli
närvesööv sõit, sest iga hetk võis mõni
valvelaev nähtavale ilmuda. Õnneks seda ei juhtunud.
“Peaksime varsti jõudma madalikule Gotlandi läheduses. Lood
näitab 70 meetrit vett. Ikka edasi. Siis poole tunni pärast
näitab ta juba 40, veel pool tundi ja juba 25. Nüüd oleme vist
küll pääsenud.”
Veel paar tundi sõitu ja
kaugusest hakkas paistma Faluddeni majaka tuli. Ööpimeduses
jäädi ankrusse, selja taga pikk raske päev. “Kell on pool
üks öösel. On alanud juba uus päev.
Jätame
masina seisma. Kuuleme koerte haukumist maalt, oleme nii lähedal maale.
Magama ei lähe keegi, olgugi, et juba 30 tundi üleval oldud. Laulame
rahvuslikke laule vabade eestlastena,” vahendas Eesti Teataja
põgenike muljeid.
Kaptenil läksid juuksed
valgeks
Kätte oli jõudnud 6. detsembri hommik
1947. “Meeskond vabastab end koormavaist riideist.
Vaatlen
vaikides nende tublide meremeeste tegevust. Kaptenit lähemalt silmitsedes
märkan nagu midagi võõrast. Ehmudes peatub silm ta juustel
– need on üleöö muutunud valgeks! Riskeerimine oli raske.
Pealegi veel, kui sinu vastutusel on kaheksa mehe saatus,” meenutas laeva
kokk, nooruke tütarlaps.
Klaip?da sadamast merele läinud
Merituul oli vabadusse teel olnud 18 tundi.
Hommikuhämaruses
astus tema meeskond Rootsi pinnale. Peagi tuli neile kohalik ametnik vastu,
kolm krooni särasid tal mütsi ees. Kohale
kutsuti võimude esindajad. Merituul toimetati edasi lähimasse
sadamasse ja tema meeskond kõigepealt karantiini, seejärel
põgenike laagrisse.
Teade rahvuskaaslaste julgest
põgenemisest jõudis Stockholmi eestlasteni kiiresti. Juba
mõne päeva pärast kirjutas Eesti Teataja, et pardal olnud
üheksa meest “on vastuvõtnud ametivõimudele seletanud,
et on kalurid ja paluvad Rootsi võimudelt kaitset kui poliitilised
põgenikud. Mehed on paigutatud laagrisse, kuhu kohalikud võimud
tavaliselt paigutavad poliitilisi põgenikke.”
Päev
hiljem kirjutas Teataja, et kalurite jutu järgi elatakse Eestis hirmus
homse ees, sest inimeste jäljetu kadumine on tavaline nähe.
“Põgenenud kalurid kardavad, et nende omaste vastu võetakse
tarvitusele surveabinõusid ning meremeestel keelatakse nüüd
mereleminek.”
Kuid ka julgete ülemeresõitjate
hirmud polnud isegi Rootsis veel lõppenud. Kui neid külastas
Stockholms Tidningen Eestlastele ajakirjanik, küsiti temalt kohe:
“Ega meid ometi tagasi ei saadeta? Võite kindlad olla, et elusalt
me siit tagasi ei lähe, ennem hüppame merde!” Nii noortelt oli
seda kohutav kuulda – Merituule kapten oli vaevalt 22aastane, meeskond 21
ja 19 eluaasta vahel. Siiski, vanim laeval oli 27aastane ingerlane.
Pead lendasid
Nõukogude
võimudel oli seda põgenemist raske alla neelata. Oli ju tegu
ühega neist traaleritest, mis alles hiljuti olid punalaevastiku poolt
pidulikult ENSV Kalatööstuse ministeeriumile üle antud ning
kalapüügiks ümber ehitati. See vennasrahva abi pidi Eesti
kalatoodangu mitmekordseks muutma, lõi propaganda lokku.
24.
detsembril 1947 moodustati EKP Keskkomitee sekretäri Nikolai Karotamme
käsul komisjon, mis hakkas uurima traaleri nr 176 “kadumise
(lahkumine Rootsi)” põhjusi. Komisjonile anti selleks aega
üks nädal. Selgitati välja, et Merituult nähti viimati 5.
detsembri pärastlõunal kell kolm, kui laev oli suuna võtnud
juba Rootsile. 9. detsembril anti käsk otsida laeva kogu rannikult, mis
aga tulemusi ei andnud. Ja siis, 19. detsembril, saadi Rootsi ajalehtedest
teada, et Merituul saabus Gotlandile.
Pärast uurimiskomisjoni
töö lõpetamist kogunes asja arutama EKP Keskkomitee büroo
Karotammega eesotsas. Peamiseks kõneaineks oli kaadrite valik.
“Kes vastutab, ära läks üheksa inimest, kodumaa
reeturit, kes vastutab selle eest? Kuidas võis juhtuda, et
komplekteeritud meeskonnas kommuniste ei olnud, kapten osutus poliitiliselt
kahtlaseks, kes kannab selle eest vastutust?” kurjustas keskkomitee II
sekretär Sergei Sazonov.
Karotamm küsis seejärel, kes
ministeeriumi juhtkonnast kinnitas isikkoosseisu. Kalatööstuse
ministri asetäitja Kask vastas: “Mitte keegi. Niisugust korda ei
ole.” Üks patuoinas oli sellega leitud. Jaanuari lõpul 1948
kuulutas keskkomitee büroo Merituule häbiväärse Rootsi
mineku eest otseselt vastutavaks traallaevastiku ülema Antonovi ja
ministri asetäitja Kase. Neid süüdistati kuritegelikus lohakuses
ja mõlemad mehed võeti kohalt maha. Ministri asetäitja
kaadrite alal Soome sai valju noomituse ning minister K. Raud ise
pääses noomitusega.
Traalerite kapteneid tuli aga hakata
poliitiliselt kasvatama. Büroo tegi ka ettepaneku kaaluda võimalusi
traalerite ületoomiseks Klaip?dast Eesti rannikule. Ometi ei aidanud need
karistused ja meetmed – järgmine pauk ei lasknud end kaua oodata.
Meeskond suleti kajutitesse
30. augusti
hommikul 1948 jäi G
otlandi ranniku lähedal ankrusse traaler nr 161 Merisilm.
Laevalt lasti paat alla ning kapten Eduard Soorsk ning meremehed August
Koppel ja Edgar Pappel sõudsid randa. Merisilma põgenemine
Klaip?dast sai alguse eelmisel päeval, 29. augustil.
“Südaööl olin jõudnud piirkonda, mida nimetatakse
vaarvaatriks, üldiseks laevateeks.
Sellel liinil paistis mulle
silma üle paarikümne laeva, kõik kursiga lõunasse,
Taani väinade poole. Need tulid Põhja-Rootsist, Soome ja Vene
sadamaist. Kuna nende hulgas võis olla palju Vene laevu, siis tuli seal
eriti ettevaatlik olla. Olgugi, et sõitsin pimeda, ilma tuledeta
laevaga, ei tohtinud teisele laevale liiga lähedale minna, et sind oleks
nähtud,” meenutas Soorsk oma ohtlikku teekonda.
Merisilma põgenemine oli Merituule omast palju seikluslikum ja
hulljulgem. Nimelt tuli kolmel põgenikul ülejäänud neli
meeskonnaliiget kajutitesse kinni panna, sest venelasi poleks iial
nõusse saadud. “Relvastatud tulirelvadega, isoleerisid traalibaasi
töötaja Pappel, traalmeister Koppel ja laeva kapten Soorsk relva
ähvardusel ülejäänud meeskonna, viisid rivist välja
mootori, lasksid alla paadi ja sõitsid ära välismaale,”
kirjeldas keskkomitee büroo otsus Merisilma pagemist.
Gotlandi
pind jalge all, läksid Soorsk ja tema kaaslased esimesse ettejuhtuvasse
tallu. Kohale kutsuti politseinik, kes suhtus meestesse väga
sõbralikult. Soorsk ütles politseinikule ka seda, et laevas istuvad
venelased luku taga. Selle peale oli mundrimees vaid käega
löönud – “Ah, ryssä!”. Need neli
meeskonnaliiget said peagi oma armastatud kodumaale tagasi, Merisilm toimetati
Vene piirivalvelaevade poolt Klaip?dasse.
Septembris 1948 arutas
traaleri põgenemist keskkomitee büroo ja jälle lendasid pead.
Vastutavaks kuulutati kalatööstuse minister Raud ning
tema asetäitjad Andrejev ja Soome, kes polnud teinud Merituule pagemisest
piisavaid järeldusi. Selgus, et traallaevastiku töötajate
elutingimused on kehvad ning nende palgamaksmisega sageli viivitatakse.
Rääkimata nõrgast parteilisest kasvatusest. Soome
võeti kohalt maha ja asendati venelase Goremõkiniga. Raud ja
Andrejev said aga viimase hoiatuse – kui nad laevastikus korda majja ei
löö, võetakse nemadki kohalt maha.
Saarlased “sattusid” Rootsi
Novembris 1949
läksid kaduma järjekordsed kalurid, saarlased Ossia Ting, Lembit Ting
ja Helmut Hiiuväin. “Läinud 17. novembril 1949
päästma paadi nr 11 kalureid, sattusid Rootsi,” kirjeldas
juhtunut napisõnaliselt keskkomitee büroo protokoll. Juhuslikkust
oli tolles minekus küll, igatahes ei olnud see võrreldav Merituule
ja Merisilma põgenemisega. Sama võib välja lugeda ka Eesti
Teatajas ilmunud uudisest “Merelt leiti paat kolme saarlasega”.
Saarlased olid oma väikese paadiga jõudnud üldisele
laevateele ning merehätta jäänud. “Üks Rootsi
kaubalaev, mis oli teel Hollandist Rootsi sadamasse, leidis laevateelt triiviva
kalapaadi kolme Saaremaa kaluriga. Laev võttis merehädalised
pardale. Mehed seletasid, et neid saadetud Saaremaa rannast välja otsima
kaotsijäänud teist kaluripaati. Otsimisel lõppenud aga bensiin
ja tekkinud rikked mootoris,” kirjutas Teataja. Laev viis saarlased
Rootsi ja andis nad ametivõimudele üle.
Kompartei siiski
ei käsitlenud seda kui juhust, vaid kui Rootsi põgenemist.
Süüdi nagu varemgi oli kalatööstuse ministeerium, kes ei
teinud Merituule ja Merisilma pagemises
t vajalikke järeldusi. Veelgi hullem, selgus, et merele oli lastud
isikuid, kes “omavad lähedasi sugulasi välismaal,
klassivaenulikke ja poliitiliselt mitteusaldusväärseid
elemente”. Helmut Hiiuväinas olid koguni kõik need patud
esindatud – ta oli teeninud Saksa sõjaväes, tema vanemad olid
aktiivsed sakslaste käsilased ja – nad olid 1944. aastal Rootsi
põgenenud.
Suuremate ja väiksemate süüdlaste
väljaselgitamise käigus kostis ka kaunis naljakalt kõlavaid
etteheiteid. “Kalureid ei kasvatata armastuse ja ustavuse vaimus
sotsialistliku kodumaa ja nõukogude riigikorra vastu, rahvavaenlaste
vihkamise ja revolutsioonilise klassilise valvsuse pideva tõstmise
vaimus.”
Karistused ei jäänud seegi kord tulemata
ja neid jagati rohkelt. Vähem kui aasta kalatööstuse ministri
asetäitjana ametis olnud Goremõkinile tehti noomitus. Ka ministri
asetäitja Tomberg sai noomituse, kuna ei informeerinud parteid kalurite
kaotsiminekust õigeaegselt.
Julgeolekuministrile Boris
Kummile tehti ülesandeks määrata Saaremaa julgeoleku
ülemale distsiplinaarkaristus Hiiuväina merele lubamise pärast.
Sama asja eest sai karistada ka kohalik piirivalveülem. Oma kohalt lendas
Kuressaare kalakombinaadi direktor Künnapuu ja veel mitu väiksemat
venda.
Julgeolekule anti käsk kalurite tausta veelgi
hoolikamalt kontrollida, et enam poleks merele asja neil, kel lähedased
sugulased välismaal või kes on poliitiliselt kahtlased. Kumm sai
käsu karmistada ka passirežiimi, et piiritsooni ei pääseks
üldse inimesed, kel lähisugulased Soomes või Rootsis.
Loomulikult tuli edaspidi üha suuremat tähelepanu pöörata
poliitilisele kasvatustööle kalurite hulgas.
Otsustati
astuda ka üks konkreetne samm põgenemiste takistamiseks.
Nõukogude Liidu julgeolekuministrilt Viktor Abakumovilt paluti
siinset piirivalvet tugevdada kiirete laevadega.
Kõik need
meetmed küll raskendasid Eestist üle mere vabasse maailma
põgenemist, kuid piire lukku panna ei suudetud. Ikka ja jälle
pääses keegi ka sellest tihedast võrgust läbi.
Kirjutamisel on kasutatud Riigiarhiivi materjale.