Kolonel, kes deklameerib Goethet

Kaitseminsiter Aaviksoo tahab endale kantsleriks kõrget sõjaväelast. Ent sel mehel on ka sotsiaalteadlase ning parketilõvi potentsiaali.

Kaitseministeeriumi võimalik uus kantsler Riho Terras (41) kehastab taasiseseisvunud Eesti sõjaväe ajalugu. Võib-olla mõnel moel isegi Kaitseväe kogu ajalugu aegade algusest peale.

Terrase puhul on keeruline öelda, kas ta on rohkem tsivilist või militaar. Admiralid Pitka ja Kõuts olid kaubalaevastiku kaptenid, admiralideks tõusid nad asjaolude sunnil. Kuperjanov oli õpetaja, kellest võrsus sõjaväelane alles Esimese maailmasõja lahingutes. Nii sõjaeelse kui ka praeguse Kaitseväe ohvitserkond on päritolult äärmiselt kirju: on teenitud tsaari- ja nõukogude armees, on õpitud Vilnas, Tondil ja Tartus, on omandatud sõjalist haridust Soomes, Taanis, Saksas, Ameerikas.

Terras läbis sundteenistuse N Liidu sõjalaevastiku madrusena, käis läbi kõik Eesti Kaitseväe staabid, oli Berliinis kaitseatašee. Üks viimaseid teenistuskohti oli kõrbekuum ­Bagdad. Terrase sõjaline karjäär on kirju nagu Eesti rahva lähiminevik. Samas on temas säilinud mingit raskesti kirjeldatavat 19. sajandi hõngu.

Esmalt alustaks sellest, kuidas Terras õppis Tartu ülikoolis ajalugu. See oli paarkümmend aastat tagasi.

Ajad olid siis huvitavad. Üliõpilaskonna üks osa oli haaratud põliste ühingute ja seltside taastamisest. Jutt on organisatsioonidest, mille kommunistid 1940. aastal keelasid.

Taastamine käis väga pühendunult. Liigagi, võiks tagantjärele öelda. Näiteks kui EW-aegsed korporatsioonid Sakala ja Ugala ei saanud omavahel hästi läbi, siis pidid ka taastatud organisatsioonid vana kiusu üles võtma. Kui EW ajal (tegelikult on see juba baltisaksa pärand) pidi ühingu noorliige valima, kas ta pühendub õppimisele või raiskab oma elust teatud aja ühingu teenimisele, siis noorliige valis ühingu. Nii oli kombeks, nii nõudis tava. Üliõpilane Terras oli üks järjekindlamaid traditsioonist kinnipidajaid. Kuni selleni, et kandis isegi ühikas poolkohustusliku väljaveninud kampsuni asemel ülikonda. Kahtlustan, et Kaitse­liitu astus ta samuti tema ühingu kombe kohaselt. Mulle ei meenu, et ta oleks õlle juures väga pajatanud punalaevastiku lugusid. Ehkki Eesti mehed võisid oma sõjaväest rääkida lõputult.

1991. aasta augustiputši meenutavad sel ajal ajaloolaste ühikas olnud inimesed erinevalt. Ühikas oli suveks tühi, välja arvatud praktikat teinud tegelased. Terrase kursusel oli arhiivipraktika. Ta ise on Posti­mehes 2006. aastal ilmunud loos meenutanud ärkamist 19. augusti hommikul kellraadio peale, mis edastas uudiseid Moskvas alanud putšist, ning imestust, kas see on unes või ilmsi. Järgmisel hommikul suundus salk Tartu üliõpilasi Tallinna.

Terras nende hulgas. Vägede juht oli Johannes Kert, eesmärk pealinna tele- ja raadiomaja kaitsmine.

Millest Terras Postimehele ei rääkinud, oli öö vastu Tallinna missiooni. Sel ajal, kui siinkirjutaja mõlgutas ühika teisel korrusel muremõtteid, tantsiti neljandal korrusel öö läbi tangot. Muidugi Terrase toas, nagu asjaosalised tütarlapsed hiljem rääkisid. Otse ballilt barrikaadile – see on Terrase moodi.

Sama aasta oktoobris tehti Terrasele ettepanek minna kahekuulistele ohvitserikursustele. Nii tema sõjaväeline karjäär algaski. Kaks kuud on vähe – isegi Esimese maailmasõja aegses Vene tsaariarmees, kus oli karjuv puudus rühmaülematest (nad said rünnakut juhtides esimeste hulgas surma), kestsid lipnike kursused pool aastat. 1991. aasta lõpus oli Eestis ohvitseridest veel suurem puudus kui suure sõja ajal. Pool aastat väljaõppeks oli luksus.

1993. aastal käis Terras Rootsis ühekuulistel järeleaitamiskursustel. Ja ikkagi oli seda vähe, häbematult vähe.

Järgmisel aastal juhtus midagi ootamatut. Terras kandideeris Münchenis asuvasse Bundeswehri ülikooli ning saigi sisse. Ajalooteaduskonna saksa keele õppejõud Frau Turk oli Terrasega olnud püstihädas. Ilmselt polnud üliõpilasel Terrasel saksa keele õppimiseks motivatsiooni. Kui see tekkis, sai ta keele kiirelt kätte. ­Münchenis oli alguses siiski kuradima raske, sest Bundeswehri ülikoolis õpitakse intensiivsemalt kui tavalises ülikoolis. Õppeaasta on jaotatud kolmeks trimestriks, mis tähendab, et materjali peab aastas omandama umbes 50 protsenti rohkem kui tavalises ülikoolis. Terras tegi ära bakalaureuse ja 1998. aastal juba ka magistri.

Aga nüüd tähelepanu – Bundeswehri ülikool ei ole sõjalise kallakuga õppeasutus. 1973. aastal loodud kooli mõtteks on anda ohvitseridele tsiviilharidus. Peamiselt tehniline, kuid Terras õppis riigi- ja sotsiaalteaduskonnas. Sisuliselt jätkas sama teed, mis Tartu ülikoolis pooleli jäi. Paralleelselt tsiviilharidusega läbis ta kompanii­ülema kursuse.

Ent ikkagi, summa summarum – kui kapten Terras edutati 1998. aastal Tallinna Üksiku Vahipataljoni ülemaks, oli tema tsiviilharidus pikkuselt, mahult ja tõenäoliselt ka kvaliteedilt mitu korda üle tema militaarharidusest.

Terrasel oli kombeks üllatada vestluskaaslasi Goethe ja Heine deklameerimisega. Saksa keeles loomulikult, mõistagi peast. Tema alluvates, Soome sõjakooli karmidest oludest tulnud nn soomepoistes (nemad said põhjanaabrite kasarmutes ning polügoonidel vett ja vilet kaks kuni neli aastat) tekitas see vastakaid tundeid. Ent Terrase publik oli ilmselt kusagil mujal – kuvand Eesti kaadrisõjaväelasest, kes lootusetu mühkamina räägib vaid lihtlausetega, oli sel ajal juba õilmitsemas. Nii ajakirjanduses kui kaitseministeeriumis. Kapten, ja siis juba major Terras murendas seda kuvandit sihikindlalt.

Kuna tema militaarharidus vajas täiendamist, läbis Terras 1999. aastal Šveitsis pataljoniülema kursused. Olles samal ajal Vahipataljoni ülem. Ja nii see läkski aina edasi – algul amet, siis vastav haridus takkajärele. Suur hulk Eesti majoreid ja kolonelleitnante on käinud sarnast teed, kus ametikoha saamise järel tuli alles hakata omandama kohale vastavat haridust. Noore riigi noore sõjaväe sündroom.

Terrase elus tuli taas pööre 2001. aastal, kui Saksamaa kutsus ta uuesti enda rüppe. Seekord Eesti kaitseatašee funktsioonis. Tollal majori paguneid kandnud Terras ülendati diplomaatilise funktsiooni täitmiseks kolonelleitnandiks. Kaitseatašee koht eeldab pagunitel rohkem tärne kui üks. Ladina keeles öeldakse sellisel põhjusel ülendamise kohta honoris causa. Ülendamise varjukülg on endise madalama auastme tagastamine kodumaale naasmise korral. Mis on psühholoogiliselt keeruline moment, nagu iga mees (ja ehk ka mõni naine) teab.

Aastaid hiljem, kui nüüd juba kolonelleitnant Terras (ilma honoris causa’ta) komandeeriti Iraaki, ülendati ta umbes sarnasel põhjusel täiskoloneliks. Ta kandis Bagdadis teenides aukraadi tunnusena USA koloneli tähistavat kotkast. See kergendas tööd (kolonel tohib kohale kutsuda kopteri) ja vastas tema ametikohale. Ametikoht oli kõrge – NATO treeningmissiooni staabiülema asetäitja. See on seni kõrgei m amet, mida üks Eesti ohvitser on välismissioonil täitnud.

Terras aitas treenida Iraagi enda uut armeed. Täpsustus siiski – tagas treeningu korraldamise, sest tema pädevuses olid personal, logistika ja finantsid. See on pigem administratiivne töö.

Iraagis tegutseva NATO missiooni ülesanne on luua uuele Iraagi armeele toimivad juhtimisstruktuurid. Terras ei täristanud soomusmasina pardalt kuulipildujat ega õpetanud ka teisi seda tegema. Terrase lemmikrelv on üldsegi jahipüss. Tema jahilkäimised on seotud “parunitelt ja vonnidelt” õpitud vanade traditsioonide viljelemisega. Kaitseatašeed ei mängi golfi, nad käivad jahil.

Võib öelda, et Terrase senine teenistuskäik on kulgenud piki militaar- ning tsiviilelu põkkumisjoont. Järjekindlalt. Seda isegi detailides: olles Kaitseliidu peastaabi ülem, töötas ta samal ajal Reaalkoolis riigikaitseõpetajana. Ilmselt nii sõjaväelase kui ka sotsiaalteaduste magistri rollis.

Tundub, et Terrase kogu senine elukäik valmistas teda ette päevaks, kui talle tehakse ettepanek hakata kaitseministeeriumi kantsleriks. Kes on vaieldamatult tsivilist, ent kelle töö eeldab riigikaitse kõikide aspektide tundmist – olgu see kasarm, kabinet, staap, saatkond, kool või rahvusvaheline missioon, käigu töö inglise, vene või saksa keeles; käigu see parketil või laskevälja killustikul.

Kolonelleitnant Riho Terras (41)

• Õppinud Tartu ülikoolis ajalugu, Münchenis Bundeswehri ülikoolis sotsiaal- ja riigiteadust.

• Olnud Kaitseväes kompanii- ja pataljoniülem, Kaitseliidus peastaabi ülem.

• Täitnud Berliinis ja Varssavis Eesti kaitseatašee kohustusi.

• Kaitseväe peastaabis olnud analüüsi- ja planeerimisosakonna ülem ning peastaabi ülema asetäitja operatiivalal.

• Teeninud Bagdadis NATO treeningmissiooni staabiülema asetäitjana.

• Hobiks jaht ning jahisaagi küpsetamine.

• Vabal ajal loeb ajalooalast kirjandust, eriline huvi varakristluse ajalugu.