21.11.2008, 00:00
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester
Eesti esimene reekviem ja kummardus selle loojale.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester
Dirigent
Tõnu Kaljuste
Cyrillus Kreek “Requiem” Tõnu
Kõrvits “Kreegi vihik”
(Eesti Filharmoonia Kammerkoor
2008)
Kreek kõrvitsaga, ütled sõbrale oma uuest
elamusest rääkima hakates, aga see ei ole väljavõte
restorani Kaerajaan menüüst. Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja
Tallinna Kammerorkestri uue plaadi leiab riiulist, kui teritada silm
rahvarõivamustrile, mis jookseb vööna albumi serval. Plaadile
on Tõnu Kaljuste karisma valguses salvestatud Cyrillus Kreegi
“Requiem” ja Tõnu Kõrvitsa “Kreegi
vihik”, eesti muusika ajaloo esimene reekviem (1927) ja
tänapäevane kummardus selle loojale.
Kreegi reekviem on
võrratu muusika. Rikkaliku inspiratsiooniga kirjutatud, tõeliselt
hingest tulev, soe, ülev ja trööstiv teos. Kreek oli sada aastat
tagasi üks kõige innukamaid rahvaviiside üleskirjutajaid ning
tema ülimalt isikupärane helikeel tuleb suures osas just andest
kogutud viisid oma teosteks voolida. Mitmes mõttes on Kreegi tegevus
võrreldav sellega, mida praegu teeb Metsatöll. Tõe huvides
tuleb siiski lisada, et Kreek sidus end eelkõige vaimulike
rahvaviisidega ehk rahvapäraste variantidega koraalimeloodiatest. Kreegi
“Requiem” on, muuseas, algselt kirjutatud helilooja enda
eestikeelsetele sõnadele. Sel plaadil kõlab teos Kaljuste soovil
ladinakeelsena.
Kammerkoor näitab Kreeki esitades kahte oma
silmapaistvamatest omadustest – oskust luua õhulist, jumalikkuse
piiril hõljuvat kõla ning vastukaaluks erutavat ülendavat
täiskõla. Orkester on peen ja hurmav, ning parajalt doseeritud
mänguruumi pakkumine orelile annab ettekandele meeletult juurde.
Tõnu Kõrvitsa “Kreegi vihik” toetub Kreegi kogutud
ja kasutatud vaimulikele rahvaviisidele.
Siiras ja enamikus tasasel
meelel peeneid harmooniakurve võttev teos. Tõnu on tuntud kui
heade seadete tegija ja ma ei julge väita, kas tuleb see harjumusest
suhtuda teiste inimeste ideedesse peenetundeliselt või on asi helilooja
iseloomus, aga mulle näib, et ta suhtub teistelt pärit materjali
liigagi delikaatselt. Sellepärast meeldib mulle tema teose neljas osa
“Oh võta, armas Jeesus, vastu mult”, milles on harmooniaga
rohkem “iseloomu näidatud”.