Razorlight “Slipway Fires”

Moerokk, mille “Parim enne” hakkab vaikselt mööda saama.

Razorlight

“Slipway Fires”

(Mercury)

Hetkel on asjalood siis sellised, et Razorlighti kuulamine pole just kuigi hinnatud tegevus. Nii nagu näiteks Glasvegase armastamine on praegu väga popp. Glasvegas meeldib mulle ka, aga ma ei ütleks, et ma Razorlighti vihkan. Ma saan aru küll, et nende ambitsiooniks on kütta staadione täitvat peavoolu indirokki. Jagada miljonite iPodide megabaite Killersi, Travise ja Coldplayga. Aga see, mis Razorlighti kolmandal plaadil paraku puudu jääb, ongi needsamad “elust suuremad”, pateetilised, ent paratamatult ajukäärudesse sööbivad kibemagusad meloodiad, mida suudad ka pärast mitmendat jooki kaasa lällata. Kintspükstes Johnny Borrelli laulutekstid ei hiilga just erilise tähendusrikkuse ega teravusega, ning fantaasiavaese saundikeeramise tulemusena kõlab enamik plaadist nagu tühjaks imetud Cliff Richard või Elton John. “Go Thompsonist” võib muidugi patuga pooleks väikese Johnny Cashi virvenduse välja tirida, aga ega see suurt päästa. Vist on nii, et ega ma pärast selle kirjatüki valmimist “Slipway’d...” eriti rohkem kuulata ei viitsi ka.

5