05.12.2008, 00:00
Mereloomad loevad magnetkaarti
Pisikesed merikilpkonnapojad ja lõhemaimud jätavad sünnipaiga magnetkoodi hästi meelde, et vanemas eas pärast hiidpikki rännakuid Maa magnetvälja toel koju tagasi navigeerida.
Rühm USA teadlasi väidab, et on lahendanud biolooge aastakümneid
vaevanud mõistatuse: kuidas küll suudavad mõned mereloomad
ka pärast mitu aastat vältavaid ja tuhandete kilomeetrite pikkusi
retki oma kodukoha eksimatult üles leida.
Kenneth Lohmann ja
tema kolleegid Põhja-Carolina ülikoolist kirjutavad ajakirjas
Proceedings of the National Academy of Sciences, et need loomad orienteeruvad
Maa magnetvälja lokaalsete iseärasuste põhjal.
Lõhekalad ja merikilpkonnad talletavad noores eas mällu kodupaiga
magnetilise kaardi. Maakera magnetväli nimelt erineb paiguti, kuid need
erinevused on samas üsna reeglipärased.
“Mõnedes maailmamerede piirkondades tekitavad magnetiseeritud
mineraale sisaldavad kivimid kohalikke magnetilisi anomaaliaid,”
räägib Lohmann. Varem on kahtlustatud, et need anomaaliad
võiksid magnetiliselt tundlikke loomaliike segadusse ajada, aga
nüüd siis selgub, et neist võib kohamärkidena hoopis kasu
olla.
Teadlastele on ammu teada, et Maa magnetväli varieerub
ning et igal merel on justkui oma magnetiline kood. Kuid ei olnud selge, kas
mereloomad oskavad ja suudavad neid koode lugeda.
Lõhede
imetlusväärset kojunaasmisvõimet on varem seletatud nende
lõpuste hea lõhnatajuga, aga viimasel ajal on hakatud aru saama,
et lõhna abil võivad kalad orienteeruda ikkagi vaid suhteliselt
lähedalt. Veel on pakutud, et lõhe tunnetab hästi vee
liikumise iseärasusi, mille tekitavad lained ja hoovused,
kui nii teineteiselt kui ka rannikust ja merepõhjast vastastikku
mõjutusi saavad.
Värskematest uurimistöödest,
sealhulgas Lohmanni omadest, on hakanud selguma, et mereelukad kasutavad
kõiki kolme meetodit, kuid kaugnavigatsioonil on tähtsaim just
magnetväljataju.
Lohmanni ja teiste teadlaste uuringud on varem
näidanud, et kilpkonnapoegadel võib peas olla koguni
kaasasündinud magnetväljakaart, mille alusel nad võtavad ette
oma esimese pikema teekonna üle Atlandi ookeani.
Lõhed
ja merikilpkonnad on loomariigi ühed muljetavaldavamad mererändurid.
Kui kaugele neid rännutee ka ei viiks, alati oskavad nad järglaste
saamise ajaks koju tagasi jõuda. Miks nad nii pikki rännakuid ette
võtavad ja miks nad just täpselt sünnikohta tagasi kipuvad, ei
ole veel selge.
Arvatavasti kasutavad samasugust
navigeerimistehnikat peale lõhede ja kilpkonnade teisedki paljuliikuvad
mereloomad, näiteks haid ja vaalad.