Ta ei karda manipuleerida oma kehaga ega sellele
haiget teha.
Vaba tüdruk on selles mõttes ka
Christel.
Täna laseb ta Stenil end rindade vahelt augustada,
sinna ajutiselt metallkonksu asetada ning siis end esimest korda selle abil
rippu lasta.
Stenil on kaasas nuuskpiiritus (“juhuks, kui ta
pildi taskusse viskab”), Cutasept instrumentide ja naha
puhastamiseks; teraskonks, mis läbi naha läheb – see on enne
läbi kuumutatud ja puhastatud; konksu kinnitamiseks tavaline karabiin;
suuremad spetsnõelad augustamiseks (“sellega ma lükkan konksu
nahast läbi, sest konks on nüri”); pael ja kummikindad ning
majapidamispaber naha puhastamiseks.
Muud polegi. Ega siin mingit
erilist operatsiooni ei toimu.
Tuleb tavaline auk lihtsalt.
Sten, kui kaua sa sellega tegelenud oled?
Pulling’u ehk tirimisega umbes kuu-kaks. Vähe tegelikult. Ma
olen seda pikemalt uurinud, aga pole võimalust olnud vahepeal sellega
tegeleda ja pole vajalikke instrumente olnud.
Esimese augu tegin ma
endale aga juba 14–15aastaselt.
Mida pulling
täpsemalt tähendab?
Pulling on ühe
või mitme nahast läbi torgatud konksuga inimeste või
objektide tirimine. Saab tirida kas üksteist või näiteks
autosid, või siis mingeid mänge teha. Näiteks limbot
– kaks inimest on üksteise küljes kinni, nöör on
pingul ja kolmas läheb alt läbi.
Ja selleks
otstarbeks pannakse siis konks inimese nahast läbi. Kuhu konksud
tavaliselt kinnitatakse?
Pulling’u puhul tavaliselt
seljale, rinnale, küünarnukkidesse. Või lihtsalt sinna, kuhu
tahad. Vahet ei ole.
Suspension ehk hõljumine on
konkreetselt õhus rippumine nii, et sa ei ole maaga kontaktis. Siis
kinnitatakse konksud naha külge, nii et sa võid rippuda kas
jalgupidi või kuidas soovi on.
Kui palju konkse on
hõljumise puhul inimese keha küljes?
Algajatele
soovitatakse tavaliselt neli kuni kaheksa.
Edasijõudnud on
vahel ainult ühe konksuga. Oleneb kinnituskohtadest ja sellest, kuidas
keha vastu peab...
Christel, sa ei ole varem endale lasknud
konksu külge panna, miks sa otsustasid proovida?
See on nagu enese proovile panemine. Et kuidas sa valuga toime tuled, kuidas
sa end välja lülitad. Sa oled nagu hoopis teises maailmas...
Ja võib-olla saad mingeid emotsioone selle käigus, kogeda
valu, ja pärast on vabastav tunne, mõnus närvikõdi.
Kõik tuleb mõtlemisest. See ei pruugigi nii valus olla,
vaid meeldiv.
Valu tajumine on sinu jaoks midagi
meeldivat?
Christel: Jah. Ma olen end augustanud,
tätoveerinud, kunagi pubekaaegadel haava teinud...
Christelil on needid mõlemas nibus, nabas, keeles ja Christina ehk
siis intiim-piercing.
Kõrvades on tal tunnelid, mille ta
venitas ise ripsmetušiga.
Sten: Mõnedele inimestele
meeldibki näiteks pulling’u puhul see protseduur ise, mitte
eesmärk neeti saada.
Paljud lasevad endale lihtsalt
auke teha kõrva, ninasse ja nii edasi...?
Sten:
Augustamine on lihtsalt massidesse läinud. Arvatavasti läheb see ka
massidesse. Varsti kuskil Viru keskuse ees kõik ripuvad. Ma ei imestaks,
kui nii läheks.
Okei, üks asi on see, et sa lased
augu teha, aga mida annab juurde see tõmbamise või rippumise
efekt? &a
mp;n
bsp;
Sten: Lisamõnu. See ei ole midagi
rebestavat ega piinavat. Ongi selline...
Christel: Mitmekesisem.
Kaua sa ikka augustad?
Sten: Mõnus, lihtsalt ripud
konksu küljes ja... See ei ole valus tegelikult. Kõik kindlasti
arvavad, et me oleme mingid masohhistid, aga ei ole.--------- See on lihtsalt
selline huvipakkuv asi.
Kas see on ka seotud seksuaalsuse
ja fetišimängudega?
Christel:
Kindlasti.
Sten: Oleneb inimesest.
Sten, miks sa
otsustasid inimesi konksu otsa riputama hakata?
Kui ma
avastasin selle ja vaatasin internetis piltidelt inimeste
rõõmsaid nägusid, ja et kõigil seda tehes nii
lõbus oli, tahtsin ka proovida. Tundus huvitav.
Eestis on väga palju neid, kes tahavad
proovima hakata. Ja ma tean, et osa on teinud hõljumist ka.
Meil on plaanis tuttavatega veel konkse tellida ja ise ka seda tegema hakata.
Tellime spetsraamid, instrumendid, paneme sõprusringkonna kokku ja siis
riputame üksteist.
Kes need inimesed on, kes lasevad
end riputada või tirida?
Enamiku tunneb
välimuse järgi ära. Nad on ikkagi erinevad, avarama
mõttemaailmaga inimesed, kes otsivad uusi elamusi.
Kuna see
käib suhteliselt käsikäes tätoveeringute ja augustamistega,
on need inimesed enam-vähem ühe huviga.
Kehariputamise huvilised korraldavad vist aeg-ajalt isegi mingeid
ülemaailmseid kohtumisi?
Jah, tehakse festivale ja
spetstrupid, kes teevad enesepiinamist ja kõikvõimalikku
läbistamist-augustamist-rippumist, korraldavad šõusid.
Eestisse peaks ka veebruari alguses tulema üks trupp, mis teeb
friigitsirkust, kus valu ja tsirkus käivad käsikäes. Seal peaks
saama lasta end ka raha eest riputada.
Kas sa tead, kuidas see traditsioon alguse sai?
Indialastelt ja indiaanlastelt. Neil oli see ikka tõsisem värk,
üksteist ei riputatud lõbu pärast, see oli rituaal.
Indiaanlased riputasid end näiteks konksuga püha puu külge ja
rippusid nii kaua, kuni nahk puruks läks.
Kuidas sa
tagad nüüd selle, kui sa Christelit riputama hakkad, et tema nahk ei
rebeneks?
Erisuurustele konksudele on antud kindlad massid,
mida nad kanda võivad. Ja kohad, kuhu neid kinnitada võib, on ka
erinevad.
Siin selle pulling’u konks saab niivõrd
vähe raskust, et see ei lähe kindlasti katki.
Kui aga
suspension’it teha, tuleb kindlasti panna õige arv konkse
õigetest kohtadest läbi. Kui üks rebestub, siis arvatavasti
lähevad teised ka ja pärast on kõik puruks.
Kodus seda suvalise konksuga järele teha ei soovitaks, eks?
Sten: Ei-ei-ei. See on ebasteriilne. Valed instrumendid... Ega inimesed
ei tea, kust täpselt konks läbi ajada.
Pärast on
nahk katki ja haigused, šokk...
Kui inimene tahab seda
proovida, peab ta siiski minema professionaali juurde.
* *
*
Sten kinnitab tugeva paela lakke. Selle küljes on metallist
karabiin.
Paneb kätte mustad kummikindad.
Desinfitseerib
vahendid ja istuva Christeli rinnaesise, kuhu teeb pastapliiatsiga
täpid.
Võtab jämeda nõela ja surub selle kindla
käega tüdruku nahast sisse.
Christel naeratab.
Kohe nõela järel saadab tüdruku kehasse jämeda metalse
konksu. Sellise, millesarnastega püütakse ilmselt haikalasid.
Nõel kukub põrandale, konks on läbi naha.
Christel lihtsalt naeratab.
Pealtvaatajatele tundub, et neil on
valusam kui tal.
“Kas oli väga valus?” –
“Mkm. Nagu ei olekski naha sees konksu. Absoluutselt ei tunne.”
Christel tõuseb püsti, tema rindkere on rippuva karabiini
juures. Sten kinnitab selle konksu külge ning Christel laseb end kergelt
rippu.
“Kas on valus?” – “Ei,
absoluutselt mitte. Ma ütleks, et konksu läbi lükkamine oli
veidi hullem kui praegu see rippumine. On lihtsalt tunne, nagu keegi
tõmbaks sind. See ei ole üldse õudne.”
“Meeldib?” – “Jaa.”
“Teeksid
veel?” – “Jaa. Teeks midagi huvitavamat, pigem hõljuks
juba.”
Sten võtab konksu ära, Christeli
nahale jääb kaks üsna suurt musta auku. Sten desinfitseerib
need, surub õhu tekkinud tunnelist välja ja Christeli kehale
pääseb lõpuks paar piiska verd.
Ja Christel
naeratab.