Kas hurmav hurmaa või lihtsalt “kaki”?

Kui ammustel aegadel oli loo nimitegelane meie müügilettidel pigem haruldane juhukülaline, siis nüüd kaubastatakse;hurmaasid regulaarselt paljudes poodides. Hurmaast lähemalt kirjutab Urmas Kokassaar.

Maailmas leidub vähe puuvilju, millel nii palju eri nimetusi. Nii viljakandjat kui ka vilja kutsutakse diospüüriks. Et viimaseid on mitmeid liike, siis mainime neist levinuimat ja selleks on Hiinast pärinev idadiospüür. Käibib teinegi levinud nimetus, mis ühine nii viljale (kaki) kui selle andjale (kakiploomipuu). Nõukogude ajast, mil loo nimikangelast veeti meile episoodiliselt sisse Kaukaasia vabariikidest, kasutati nimetust hurmaa, mis hetkel kõige rohkem käibel on.

Sellega aga nimevariantide rohkus ei piirdu. Iisraelist on pärit seemneteta vilja versioon, mida kutsutakse sharon’iks, anglo-ameerika süsteemis on loo peategelasel veel üks sünonüüm ja selleks on persimon. Lisaks eeltoodud variantidele on trükisõnas kasutusel mitmeid suisa segadust tekitavaid nimesid, kus seda vilja samastatakse küll aprikoosi, küll ploomi või küdooniaga, lisades juurde kasvupiirkonna geograafilise eesliite.

Pärit Hiinast

Diospüürid kuuluvad eebeniliste sugukonda, mida palju rohkem teatakse-tuntakse nende väärtusliku puidu tõttu. Hiinast levis see puu teistesse Aasia riikidesse, kus erilise populaar­suse omandas Jaapanis. Euroopasse jõudis hurmaade kasvatamine suhteliselt hiljuti, kõigest paari sajandi eest. Alustati Prantsusmaal, hiljem lisandusid Balkani ja Kaukaasia piirkonnad. Et inimeste poolt toetatud disopüüri vallutused täiel määral ära mainida, peame geograafiliste kasvupiirkondade nimistusse lisama Ameerika ja Austraalia. Viljakandjate levitamise kõrval on inimesed sajandite vältel usinalt tegelenud sordiaretusega. Siin võiks esile tuua kolm suunda.

Esiteks, on saadud seemneteta ehk partenokarpsed viljad, mida on mugavam süüa. Pealegi ei tarvitata hurmaa semmneid toiduks. Teiseks, tunduvalt on suudetud vähendada viljade parkainete sisaldust. Viimastel on limaskestadele kootav (kokkutõmbav) mõju ning nad tekitavad mõrkja maitseaistingu. Parkainetega viljad jällegi säilivad paremini kui nendeta analoogid. Kolmandaks, aretuse tagajärjel ei lõhene enamikul sortidel kasvu ja küpsemise vältel ka viljakest.

Milline on vili?

Väilimuselt meenutab hurmaa veidi tomatit, ehkki botaaniline sugulus nende vahel puudub.

Sarnaseid jooni on nii vilja üldkujus, botaanilises olemuses (mõlemad ju kopsakad paljuseemnelised marjad), suuruses, kaalus, seemnete paigutuses, värvuses kui muudeski tunnustes. Koostiselt ja maitselt aga tomatiga erilisi sarnasusi ei leidu. Hurmaad säilivad jahedas suhteliselt hästi, samuti võib neid sügavkülmutada. Poest tasub valida pigem veidi kõvem, kuid pindmiste kahjustusteta vili ning lasta sellel toasoojas, paberkotti pakituna, erituva küpsemisgaasi etüleeni mõjul järelvalmida. Täisküpsete viljade eelistamisel on mitmeid riske. Esiteks, selveteeninduse korral võivad nad juba poes vigastusi saada. Teiseks, nad tuleks sisuliselt kohe toiduks tarvitada. Kolmandaks, nende sekka võib sattuda ka üleküpsenud vilju, mis juba osaliselt riknema kipuvad. Täisküpsuse korral kujuneb viljal kergelt klaasjas välimus, mille puhul pehmenenud ja osalt vedeldunud viljaliha kumab läbi sitke, tihke pruunitäpilise kesta. Tihke kest määrab paljuski hurmaa söömisviisi. Levinud variandi kohaselt vili kas poolitatakse või temast lõigatakse välja tipmine leheroseti jäänust kandev osa.

Mõlemal juhul on juurdepääs mahlakale ja magusale viljalihale tagatud ja kest toimib loodusliku söömisümbrisena. Loomulikult võib hurmaa ka täielikult kestast vabastada ning viljaliha sobivas vormis ära kasutada.

Trumbiks on magusus

Valminud viljad sisaldavad rohkesti suhkruid, tavaliselt 15–20 protsenti. Jaapanis olidki täisküpsed hurmaad algselt suhkru aseaineks. Just suhkrurikkus määrab põhiosas vilja kalorsuse, mille väärtus küünib 70–90 kilokalorini saja grammi viljaliha kohta. Kuivatatud hurmaad on eriti magusad ja suhteliselt energiarikkamad, sest kuivatamisel vesi aurub ja suhkrute kontsentratsioon suureneb veelgi. Samas pole vili talumatult lääge ja selle eest kannab hoolt loomulik sidrunhappe sisaldus (kuni 1,3 protsenti). Sidrunhape kaitseb tükeldatud viljaliha õhuhapniku mõjul toimuva oksüdeerumise eest. Rohkesti on hurmaade koostises karotenoide, mis tingivadki nii viljakesta kui -liha erksa värvuse. Karotenoidide rohkus on aluseks ka vitamiin A sünteesile inimkehas. Teiste vitamiinide tasandil hurmaad erilise küllusega ei hiilga. Nagu kõigis taimesaadustes, nii on hurmaas rohkelt kaaliumi- ja magneesiumiühendeid, mikroelementidest vaske, rauda, tsinki, joodi, ning piisavalt kiudaineid.

Mida tehakse?

Tavaliselt süüakse hurmaasid lihtsalt värske suupistena. Samuti tehakse neist vastavate lisandite kasutamisega mitmesuguseid hoidiseid, põhiliselt keedist, marmelaadi, siirupit ja kompotti. Levinud on värske hurmaa kombineerimine kohupiima, kodujuustu, jogurti, jäätise, mahlasegude, kangete alkoholide, teiste puuviljade ja vürtsidega. Edukalt saab hurmaad kasutada segusalatites, pudingites ja küpsetistes. Peenestatud hurmaad saab lisada  garneeringuks mitmesuguste lihatoitude, juustu- ja singivaliku ning riisist tehtud roogade juurde.

Küpsetatud ahjujuust hurmaa salatiga

neljale

• 500 g ahjujuustu
• 2 hurmaad
• 2 sl tuhksuhkrut
• 1 laimi pressitud mahl
• granaatõunaseemneid

Lõika ahjujuust neljaks sektoriks ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200kraadises ahjus 15 minutit. Valmista senikaua salat. Haki hurmaa. Lisa tuhksuhkur ja laimimahl. Sega ühtlaseks ja serveeri küpsetatud ahjujuustuga. Kaunista granaatõunaseemnetega.