07.12.2008, 00:00
Tallinnas müüakse ligi 50 restorani
Pealinn on täis tühjalt seisvaid restorane, kus peakokk paneks kohe panni tulele, kui vaid külastajaid oleks. Vaid vähesed restoranid saavad hakkama, paljud vaaguvad hinge, poolsada söögikohta on aga juba müüki pandud.
Restoranide kuldajad Tallinnas on selleks korraks möödas. Veel
ülemöödunud suvel oli võimatu nädalavahetuseks
heasse restorani lauda reserveerida, sest söögikohad olid pungil
täis. Tallinna tähtsaimal söögitänaval – Vene
tänaval – tunglesid soojas suveöös sajad inimesed, kes
heatujuliselt ühest ajaveetmiskohast teise suundusid. Köögid
särisesid ja kassamasinad kilisesid, omanike taskusse voolas raha. Suvised
Raekoja platsi õlleterrassid tõid omanikele sisse miljon krooni
kuus.
Tänaseks on pidu läbi. Kinnisvaraportaalide andmetel
on Tallinnas müüki pandud poolesaja restorani pinnad või
toimivad rendilepingud. Et viimaseid kliente, kes veel restoranidesse raha
toovad, mitte sootuks kaotada või ära hirmutada, on
söögikoha müükipanek asjaosaliste ringis kiivalt varjatud
saladus. Keegi ei taha kaotada ka köögipersonali,
kuldaväärt peakokast rääkimata.
Rasvased hinnad pole taskukohased
Põhjus
on lihtne – rahapuudus. Restoranide rasvasel ajal lakke kruvitud
roahinnad ei vasta juba ammu enam rahva ostuvõimele. Teadagi – kui
rasked ajad saabumas, siis on kõige lihtsam loobuda restoranis
söömisest. Aeg-ajalt jõudis asi absurdini, kui ühe
Tallinna restorani üks pearoog maksis umbes sama palju kui
kolmekäiguline lõuna Inglismaal Michelini tärniga
pärjatud restoranis.
Hinna üleskruvimine
restoranimenüüs käis samas tempos kinnisvarahindade
komeedilennuga.
Ühe restorani omanik pani odavamatele
roogadele lihtsalt 25 krooni otsa selleks, et “inimestel oleks lihtsam
sajasega maksta”!
Kiusatus rohkem teenida on suur ja ka
Tallinna äärelinnas paiknev tagasihoidlik hiina restoran
tõstis sügisel hindu. Tagajärg – eksootiline ja
taskukohane söögikoht kaotas külastajaid.
Milleks
maksta kõrvalises ja olematu sisekujundusega sööklas kesklinna
restorani hinda?
Müüa elukohajärgne
restoran
Raskustes on restoranid
sõltumata hinnaklassist või asukohast. Klassikaline
elukohajärgne söökla-restoran on magalarajooni rajatud
söögikoht, kus on loodetud kodukohajärgsele klientuurile.
Sisekujunduses domineerivad puitvõrestikseinad ja plastmassist lilled,
tualettruum on ehitatud söögisaali nurgast kipsplaadiga eraldatud
boksi.
Õhtuti hämar valgus ja laudade taga kohalikud
poisid-tüdrukud, nädalavahetusel peetakse ka perekonnalõunaid
ja sünnipäevi kokkulükatud laudade taga. Talvel
jahedavõitu, sest omanik hoiab elektrikütte arvelt kulusid
kokku. Jõulude eel kaunistatud valgusgirlandidega.
Riietumisstiil: teksajope, nahktagi, tossud. Sellised on näiteks
restoran Gorodok Lasnamäe veerul, siia alla käivad ka Maardus
üürile antav “kafe-disko” tüüpi asutus ja teine
samasugune Mustakivi poe juures.
Kadunud hiilgus ehk
kunagised menukohad
Siia kuuluvad restoranid kesklinnas
või eksklusiivsetes linnaäärsetes rajoonides. Sisustatud
vastavalt paiknemiskohale kas massiivse talupojamööbliga, mida jaksas
nihutada ainult turske kelner, või valge klaverilakiga kaetud
rokokoomööbli, laudlinade ja valitud lauahõbedaga.
Liigne pidulikkus või rõhutatud eksklusiivsus ilma sisulise
katteta tõid kaasa klientide pretensioonika kohtlemise ja aeglase
teenindamise. Tihti töötas nendes restoranides ka “vana
kaader” kelnerite või riidehoiuisikutena. Nende näod olid
tuttava
d juba nõukogudeaegse Kohvikute ja Restoranide Trusti allasutustest.
Toompea, meie keskaegse lin
na au ja uhkus, on restoranibisnise suure ebaõnne koht. Seal asus
Toomkooli restoran, kus 90ndate algajatel wannabe’del või Estonian
Airi juhtfiguuridel oli lausa kohustuslik lõunastada. Nüüd
otsib Toompea lossi lähedal ja Kanada saatkonna tagahoovis asuva
tondilossina kummitava hoone omanik, Tallinna linn, sinna äriruumide
rentijat kümneks aastaks. Välisfassaad laguneb, hoone on
amortiseerunud ja vajab täielikult remonti. Vaade all-linnale on endiselt
imeline. Seda ei muuda ei riigikord ega valuuta.
Restoran
Ordumeistrid üritas Toompeal keskaega müüa – kuid
nüüd on asutus ise müügis.
Räägitakse sealsetest väga maitsvatest roogadest, kuid
inimesed ei leia nurgatagust kohta üles. Külastajatel on muudki teha
kui Toompeal pimedates kangialustes ennast madalast uksest sisse pressida ja
tühjas võlvitud ruumis istuda.
Löögi all on ka
all-linn ja Harju tänav. Pimedaks on jäänud restorani Bakuu
aknad. Veel hiljuti käidi seal hiiglaslikke lihaportse nautimas.
Krabide asemel kebabid
Pirita jõe
ääres asuv restoran Charital on läbi teinud tõelise
surmasõlme. Tänaseks kadunud väliseesti entusiasti Lembit
Sootsi asutatud Peoleo nime kandev söögikoht oli üle linna koht,
kus kunagised Hansapanga ja Eesti Ekspressi noored ja edukad tegelased
käisid friikartuleid ja grillitud viinereid söömas; hiljem
pakuti ülipeenes interjööris belgia köögi gurmeeroogi.
Suures akvaariumis jalutas ringi elus krabi. Teise korruse kohvik oli kunagi
kuulus Tallinna kõige paremate tordilõikude poolest.
Nüüd on asutusel uus omanik ja kavas on avada türgi
söögikoht... menüüs kindlasti kebabid.
Neetud
kohaks peeti pikka aega Harju tänava algust. Ameerika Ärikeskuse nime
all tuntud, kunagise kuulsa Feischneri kohviku, hilisema kohvik Tallinna teisel
korrusel asuv iiri pubi ei saanudki jalgu alla, selle pidulikult avanud
karismaatiline juht aga kadus ootamatult kõigi nelja tuule poole. Ka
hiljem seal asunud pubide pidajatel ei jäänud raha kuidagi
näppude külge pidama. Hoones asuv ajaloohõnguline restoran ei
saanud hoogu sisse hoolimata korralikust disainist.
Isegi
nimemaagia ei garanteeri vanalinnas õnne: seal sündis ja paari kuu
pärast ka suri pretensioonika nimega söögikoht Stravinski. (Sama
saatus tabas Narva maanteel itaalia restorani Da Vinci. Viimases tegutses
avaköök ja seal oli vahest viis-kuus lauda. Supid olid
suupärased ja pastad head, interjöör keskmisest vaimukam,
teenindamine sõbralik. See kõik ei päästnud kuulsa
itaallase nimega ristitud söögimaja.)
Sürrealistid põgenesid koos toiduliftiga
Mingit kaitset globaalse gurmeekriisi eest ei paku ka punnitatult
moodne lähenemine teemale.
Rotermanni keskuses tegutses
lühikest aega restoran Dada. Sürrealistliku sisekujundusega
söögiasutuse omapäraks olid vokitoidud, mille komponente iga
soovija sai rootsi laua tüüpi tooraineletilt valida.
Külastajad õppisid kiiresti ära, et liigpisikestesse
kaussidesse korraliku kõhutäie mahutamiseks tuli toiduained
jõhkra jõuga kokku pressida. Tulisest ja värskest toidust
hoolimata käisid hinnad kõrgelt üle pea. See sobis ehk
rahapõletajast paadunud urbandile, kellele kogu Rotermanni kontseptsioon
ju mõeldud ongi, kuid rahvalik see koht polnud. Lätis
töötab sama kontseptsiooniga asutus hästi, seal pole neil
vaja reklaamigi teha. Eestis aga osutus city-kontseptsioon nurgataguseks
tupikuks, kuhu harva
eksis mõne uitaja jalg.
Pettunud omanikud lahkusid kiiresti
nii
Rotermanni keskusest kui ka Eestist üldse, viies endaga kaasa isegi
uksepiidad ja toidulifti.
Rotermannist kiviviske kaugusel Foorumi
keskuses sulges uksed Cafe Petersoni kloon, millest jäid aknalaudadele
mälestuseks vaid kullatud ja hõbetatud suveniirpudelid.
Kõledaks on jäänud ka sellised posh-kohad nagu restoran
Pärl Pirital, endine müügimeeste ja turundustibide stammkoht.
Samuti Fahle, millele ei ole mitte midagi ette heita: sisekujundus on tasemel,
toidud maitsvad... aga äri ei lähe.
Parem
palgatööline kui kõrtsiomanik
Kesklinna
moodsa büroohoone neljandal korrusel, üsna lähedal glamuursele
menurestoranile asub kohvik, millel on mitte väga priiskav, kuid truu
klientuur, sest lõunapausi ajal tahaks kausikese suppi ikka saada.
Paradoksaalsel kombel on põhikunded majas paiknevate
investeerimisfirmade noored ja edukad töötajad. Kuid üleilmne
rahanduskriis on eriti nende vastu karm. Ühe sellise väikese koha
omanik ütles, et kasum on nii väike, et parem on juba minna
palgatööle. Väikeettevõtja leib on hetkel kibe.
Kinnisvaramaaklerid räägivad, et kui varem otsiti toitlustuspindu
väga tihti, siis enam huvi pole. Tavaliselt ei jõudnud pakkumised
isegi kinnisvaraportaalidesse ja info liikus ainult toitlustusala asjatundjate
siseringis. Nüüd on Eesti investorite huvi restoraniäri vastu
kustunud.
Vaid üksikud välismaa investorid huvituvad veel
neist objektidest.
Restoranipidajad loobuvad selle tõttu, et
toitlustamine ei too enam sisse. Hästi töötavat äri ei
müüks keegi. Eelis on nendel restoranidel, mis tegutsevad oma majas.
Rendipindadel tegutsejad tunnevad kinnisvaraomanike survet. Samuti
püüavad paljud ärimehed, kellele tundus mõte oma
isiklikust restoranist seksikas, nüüd sellest taagast vabaneda.
Hobirestoranide aeg on möödas ja restoranibuum selleks
korraks läbi.