Elu pärast pankrotti
Rahvusvaheline rahandussüsteem on lõhki ja üleilmne
majanduskriis ähvardamas. Mis teile selles olukorras kõige rohkem
muret teeb?
Kõige rohkem teeb muret skandaalne
sotsiaalne ebaõiglus – see, et turu kokkukukkumise
sotsiaalsete tagajärgede pealöök tabab ühiskonna
kõige kaitsetumaid rühmi. Need inimhulgad, kes ei kuulu
üleilmastumise võitjate ringi, hakkavad nüüd kinni maksma
ammu teadaolevalt vigase rahandussüsteemi mõju
pärismajandusele. Erinevalt aktsionäridest ei maksa nad
väärtpaberites, vaid igapäevase elu kõvas valuutas.
Üleilmses plaanis vaadatuna tabab sama ränk saatus ka
majanduslikult kõige nõrgemaid riike.
See on
poliitiline skandaal. Samas tundub ka patuoinastele näpuga näitamine
mulle silmakirjalik. Ka spekulandid tegutsesid olemasolevates seaduslikes
raamides, vastavuses ühiskonnas tunnustatud võimalikult suure
kasumi taotlemise põhimõtetega. Poliitikast saab naljanumber, kui
ta hakkab demokraatliku seadusandja seaduste elluviimise asemel moraali lugema.
Ühishuvide eest peab seisma poliitika, mitte
kapitalism.
Käisite loenguid pidamas Yale’i
ülikoolis. Millised kriisimuljed teid kõige enam
mõjutasid?
Teleekraanil olid melanhoolsed
hopperlikud pildid, lõputu rivi tühje maju Floridas ja mujal,
kõigil õuemurul sildid “Müüa”. Siis
näidati, kuidas saabusid bussidega ostuhuvilised Euroopast ja
jõukad ladinaameeriklased koos kinnisvaramaakleriga ja vaatasid
magamistubades meeleheite- ja vihahoos puruks pekstud riidekappe.
Koju tagasi tulles jahmatas mind terav kontrast Ühendriikides valitseva
rabelemise ja rahuliku “business as usual” mentaliteedi vahel
siin Saksamaal. USAs sattusid väga käegakatsutavad
majandusprobleemid ajaliselt kokku kõigi aegade ühe
võimsama valimiskampaania ägeda lõpuspurdiga.
Kriis sundis valijaskonna laiad sektorid ka hoopis rohkem mõtlema oma
isiklikele huvidele. Pani tegema otsuseid, mis olid kui mitte
mõistlikumad, siis vähemalt ratsionaalsemad, kui võrrelda
eelmiste presidendivalimistega, mida lõhestas ideoloogiline vastasseis
seoses 11. septembriga. Ameerika võlgneb oma esimese mustanahalise
presidendi ja ühtlasi väga olulise murrangu oma poliitilises
kultuuris sellele õnnelikule kokkusattumusele.
Kui aga
vaadata kaugemale, siis võib praegune kriis olla ka Euroopas poliitilise
kliimamuutuse ettekuulutaja.
Mida te silmas
peate?
Sellised vapustused muudavad poliitilise
väitluse parameetreid ja laiendavad poliitiliste valikute spektrit. Korea
sõda lõpetas New Deal’i, Reagan ja Thatcher ja külma
sõja vaibumine tegid lõpu sotsiaalhoolekandeprogrammide
ajastule. Tänapäeval, Bushi ajastu lõpul ja viimaste
neoliberalistlike jutumullide lõhkemise taustal on ka Clintoni ja
uusleiboristide programmid oma aja ära elanud.
Mis saab edasi?
Ma loodan, et neoliberalistlikes strateegiates ei nähta enam ülimat
tõde ja need võetakse päevakorrast maha. Kogu
inimoleluse turu imperatiividele allutamise programm vajab kriitilist
läbivaatamist.
Neoliberaalidele on riik majanduses vaid
üks tegija teiste kõrval ja tema roll peaks olema
võimalikult väike. Kas selline mõtteviis on end
nüüd diskrediteerinud?
Oleneb sellest, kuidas
kriis kulgeb, kuidas poliitilised parteid suudavad olukorda hinnata ja millised
küsimused avaliku arutelu teemaks saavad.
Vähemalt
Saksamaa
l valitseb esialgu kummaline vaikus. Strateegiad, mis jõhkralt
keskenduvad aktsionäride huvidele ega arvesta ühiskondliku
ebavõrdsusega, alamklassi tekkega, laste vaesusega, madalapalgalistega
jne, on end küll diskrediteerinud.
Erastamismaania
õõnestab riigi põhifunktsioone, kaalutletult toimiva
avaliku sfääri jäänused müüakse maha
võimalikult suurt kasumit taotlevatele investoritele ning kultuur ja
haridus allutatakse turu tsüklitest sõltuvate sponsorite huvidele
ja tujudele.
Kas erastamismaania tagajärjed ilmnevad ka
praeguses rahanduskriisis?
Ühendriikides süvendab
kriis juba niigi silmanähtavat materiaalset, moraalset, ühiskondlikku
ja kultuurilist kahju, mille on tekitanud Bushi valitsuse ellu viidud
äärmuslik deregulatsioon.
Sotsiaalhoolekande, tervishoiu,
ühistranspordi, energiavarustuse, karistusasutuste,
sõjaväestatud turvateenistuste, suure osa üld- ja
ülikoolihariduse erastamine ja linnade ja asumite kultuurilise
infrastruktuuri allutamine erasponsorite tahtele ja rahakotile kuuluvad
ühiskonnamudeli juurde, mille ohud ja järelmid ei lähe
kuigivõrd kokku sotsiaalse ja demokraatliku põhiseadusliku riigi
egalitaarsuspõhimõtetega.
Riigiasutused ei
suuda tulusalt majandada.
Jah, aga teatavaid õrnu
eluvaldkondi ei tohigi muuta sõltuvaks börsispekulatsiooni
ohtudest, seda näitab kas või eakate pensionisüsteemi sidumine
aktsiatega. Demokraatia puhul eksisteerivad ka teatavad avalikud hüved,
näiteks moonutustevaba poliitiline kommunikatsioon, mida ei ole
võimalik pügada vastavaks investorite kasumiootustele; kodanike
infovajaduse rahuldamiseks ei kõlba
kommertstelekultuuri valmisampsukesed.
Kas me
oleme jõudnud “kapitalismi legitiimsuskriisi”, kui viidata
ühe teie poleemikat tekitanud raamatu pealkirjale?
Pärast 1989.–1990. aastat on kapitalismist väljumine
võimatuks muutunud; ainus võimalus on tsiviliseerida ja
taltsutada kapitalismi dünaamikat seestpoolt. Isegi sõja
järel polnud Nõukogude Liit enamikule
Lääne-Euroopa vasakpoolsetest vastuvõetav
alternatiiv.
Sellepärast ma 1973. aastal kirjutasingi
legitiimsusprobleemidest kapitalismi s e e s. Samad probleemid on
nüüd uuesti teravalt või vähem teravalt päevakorral,
olenevalt kohalikust kontekstist. Seda näitab see, et taotletakse juhtide
palkadele ülempiiride kehtestamist ja “kullast langevarjude”,
s.t pööraste kompensatsioonide ja preemiate kaotamist.
Aga kas need võtted ei ole lihtsalt poliitiline dekoratsioon?
Tuleval aastal on valimised.
Jah, muidugi on see poliitika
sümbolite tasemel, et juhtida tähelepanu kõrvale poliitikute
ja nende majandusnõunike vigadelt. Nad ju teadsid juba ammu, et
rahaturud vajavad reguleerimist. Alles äsja lugesin üle Helmut
Schmidti kristallselge artikli “Reeglid uutele
hüperspekulantidele” 2007. aasta veebruarist. Kõik said aru,
mis toimub. Ameerikas ja Suurbritannias aga pidas poliitiline eliit
pöörast spekuleerimist kasulikuks, niikaua kui kõik läks
kenasti. Ja Euroopa alistus Washingtoni konsensusele. Siin oli veel üks
koalitsiooniarmee, mida hr Rumsfeld ei pidanudki reklaamima.
Washingtoni konsensus oli IMFi ja Maailmapanga 1990. aastal koostatud
kurikuulus majanduskava, mis pidi olema aluseks majandusreformidele esmalt
Ladina-Ameerikas ja seejärel veel pooltes maailma maades. Selle keskne
idee oli “trickle down”: aitame rikastel ri
kastuda, siis pudeneb jõukus ka alla vaestele.
Selle
ennustuse ekslikkuse kohta on aasta aasta järel kogunenud empiirilisi
tõendeid. Jõukuse kasvu tagajärjed on sedavõrd
asümmeetrilised, niihästi riikide sees kui üleilmselt, et
vaesuse ulatus on kasvanud meie oma silme all.
Vaatame
korraks minevikku: kuidas selleni jõuti? Kas kommunismiohu kadumine
muutis kapitalismi pidurdamatuks?
Kapitalism sellisel
kujul, nagu ta oli riiklikult ja Keynesi majanduspoliitiliste võtetega
ohjeldatuna – mis tegelikult tõi OECD riikidele enneolematu
majandusliku heaolu –, lakkas olemast juba mõnevõrra varem,
juba fikseeritud vahetuskurssidest loobumise ja naftakriisi ajal. Chicago
koolkonna majandusteooria omandas praktilise mõju juba Reagani ja
Thatcheri ajal. Clintoni ja uusleiboristide valitsuse ajal see jätkus
– Briti rahandusminister oli sel ajal meie vastne kangelane Gordon Brown.
Küll aga tõi Nõukogude Liidu kokkuvarisemine
Läänes kaasa fataalse võidujoovastuse. Tunne, et ollakse
maailmaajaloo võitjate leeris, on uimastav. Antud juhul tõi see
kaasa ühe majanduspoliitilise teooria paisumise kõiki elualasid
hõlmavaks maailmavaateks.
Neoliberalism ongi ju elu
vorm. Kõigist kodanikest saavad iseenda tööandjad ja
üksteise kliendid...
... ja konkurendid. Tugevad, kes
konkurentsiühiskonnas küünarnukkidega võidu saavutavad,
hakkavadki arvama, et see edu on nende isiklik saavutus. Äärmiselt
koomiline on vaadata, kuidas ärijuhid – aga mitte ainult –
võtavadki televisiooni jutusaadete jaburalt elitaristlikku retoorikat
tõe pähe, lasevad end täiesti tõsiselt
teistele eeskujuks upitada ja on endi meelest muust ühiskonnast
üle. See on sama, nagu ei osataks enam märgata vahet varase uusaja
funktsionaalse eliidi ja seisusliku, vormilise eliidi vahel. Mida me
peaksime siis imetlema juhtivatel kohtadel oma tööga kuidagimoodi
toime tulevate inimeste loomuomadustes ja mõtlemises? Teine
häirekell oli 2002. aasta sügisel välja kuulutatud Bushi
doktriin, mis pani aluse Iraagi invasioonile. Turufundamentalismi
sotsiaaldarvinistlik potentsiaal ilmutab end sestsaadik nii
välispoliitikas kui ka sotsiaalpoliitikas.
Aga Bush ei
tegutsenud üksi. Tema kõrval seisis muljet avaldav seltskond
mõjukaid intellektuaale.
Kellest paljud ei ole
vahepeal sugugi targemaks saanud. Juhtivate neokonservatiivsete
mõtlejate puhul, nagu Robert Kagan, on Carl Schmitti verejanulistes
kategooriates mõtlemine pärast Iraagi katastroofi ainult tugevamini
välja löönud. Tema hiljutine kommentaar rahvusvahelise poliitika
mandumisele ja asendumisele tuumarelvastatud ja üha pidurdamatuma
võimuvõitlusega oli: “Maailm on jälle normaalseks
muutunud.”
Aga veel kord: mis läks poliitilisel
tasandil pärast 1989. aastat viltu? Kas kapital omandas poliitikaga
võrreldes liialt suure võimu?
1990. aastatel
ma mõistsin, et poliitika peab rajama enesele võimalused
riigiülesel tasandil, kui tahab turgudega sammu pidada. Kümnendi
alguses isegi tundus, et selles suunas hakati liikuma. George Bush seenior
esines programmiliste kõnedega Uuest Maailmakorrast ja tundus isegi, et
ta tahab käima lükata ammu jõuetuks muudetud – ja
naeruvääristatud – ÜRO!
Esialgu
Julgeolekunõukogu sanktsioneeritud humanitaarmissioonide arv kasvas
oluliselt.
Poliitiliselt soositud majanduslikule
üleilmastumisele oleks pidanud järgnema üleilmne poliitilise
koostöö
;
;
; süsteem ja rahvusvaheliste suhete edasine õiguslik normeerimine.
Ometi jooksid esialgsed hajevil jõupingutused juba Clintoni
ajal liiva. Praeguses kriisis annab see tühik jälle tunda. Uusaja
vältel on turg ja poliitika pidanud korduvalt teineteist tasakaalustama,
et ühiskonnaliikmete solidaarsussuhete võrgustik säiliks.
Kapitalismi ja demokraatia vahelt ei kao pinge kunagi, sest turg ja
poliitika lähtuvad vastassuunalistest põhimõtetest.
Keerukamates võrgustikes vallandunud detsentraliseeritud individuaalsete
valikute laviin tekitab samuti üleilmastumise praegusel etapil vajaduse
reeglite järele; see eeldab vastavat täiendust poliitilises
protseduuris, mille kaudu toimub eesmärkide ühitamine.
Mida see tähendab? Te toetate endiselt Kanti kosmopoliitilist
hoiakut ja kõnelete Carl Friedrich von Weizsäckeri
“maailmapoliitikast”. See kõik tundub suur illusioon. Kui
vaadata kas või ÜRO praegust seisu.
Tuleb
tunnistada, et ÜRO põhialuste reform altpoolt üles ei oleks
nii mõjuv kui vaja. Igal juhul tuleks Julgeolekunõukogu,
sekretariaat, tribunalid ja nende asutiste pädevused ja protseduurid
kiiremas korras ümber korraldada nii, et nad suudaksid tagada
üleilmse inimõiguste järelevalve ja tõhusalt peatada
vägivalla – mis on iseenesest tohutult raske ülesanne.
Aga isegi kui ÜRO hartast kujuneks omamoodi põhiseadus
rahvusvahelisele kogukonnale, puuduks selle katuse all ikkagi foorum, kus muuta
suurvõimude jõupoliitilised jagelused institutsionaliseeritud
kõnelusteks, kus arutatakse reguleerimist vajavaid maailmamajanduse
probleeme, sealhulgas kliima- ja keskkonnapoliitikat ja vaidlusaluse
kuuluvusega energiaallikate, kahanevate joogiveevarude jne küsimusi. Siin
tekivad riikideülesel tasandil jaotamisprobleemid, mida ei saa lahendada
nii, nagu lahendatakse inimõiguste rikkumisi ja rahvusvahelise
julgeoleku riiveid – vajadusel kui karistatavaid seadusrikkumisi –,
vaid mis peavad leidma lahenduse poliitiliste kõneluste teel.
Aga selleks on juba vastav asutis – G8.
See
on eksklusiivne klubi, kus mõningaid neist küsimustest arutatakse
mittesiduvalt. Paraku on nende kohtumiste eelsete ülehaibitud ootuste ja
mitte midagi muutvate meediaetenduste hädiste tulemuste vahel ilmne
vastuolu. Suured ootused aga näitavad, et rahvahulgad on vägagi
teadlikud – võib-olla isegi oma valitsustest teadlikumad –
tuleviku maailmapoliitika ees seisvatest lahendamata probleemidest.
See “maailmapoliitika” kõlab kahtlaselt fantastika
moodi.
Veel mõni päev tagasi oleks enamik
inimesi pidanud ebareaalseks täna toimuvat. Euroopa ja Aasia valitsused
pakuvad üksteise võidu reguleerimiskavasid puudulikult
institutsionaliseeritud rahaturgudele.
Isegi Saksa
sotsiaaldemokraadid ja kristlikud demokraadid taotlevad uusi auditeerimisnorme,
kapitali adekvaatsuse määrasid, juhtide isiklikku vastutust,
börsi suuremat läbipaistvust, paremat ülevaadet jne. Muidugi
mainitakse haruharva börsitehingute maksustamist, mis oleks juba suur samm
edasi üleilmse maksupoliitika suunas. Igal juhul ei saa suure hurraaga
välja kuulutatud uue “rahandusarhitektuuri” loomine USA
vastuseisu puhul kerge olema.
Ja kas sellest üldse piisab, kui
arvestada nende turgude keerulisust ja kõige olulisemate
funktsionaalsete süsteemide vastastikust sõltuvust...
Rahvusvahelisi leppeid, millest asjaosalised praegu räägivad, on
alati võimalik tühistada. Nendele ei saa rajada vastupidavat
korda.
Isegi kui IMFi volitusi s
uurendada, ei oleks see veel maailmapoliitika.
Ma ei taha
hakata ennustama. Arvestades probleemide ulatust, on meie võimuses
üksnes esitada konstruktiivseid ettepanekuid. Riigid peavad hakkama aru
saama, et nad on osa rahvusvahelisest kogukonnast – see on ka nende endi
huvides. See on kõige raskem ülesanne, mis meil lähema
paarikümne aasta jooksul ees seisab. Selles mõõtmes
“poliitikast” kõneldes peame sageli silmas konkreetsete
valitsuste tegevust, kes näevad end tavapäraselt kui
suveräänseid otsuseid langetavaid kollektiivseid organeid.
Samas ei vasta see 17. sajandist Euroopa riikide süsteemiga koos kujunenud
omakuvand – riik kui Leviaatan – enam tegelikkusele. See, mida me
tavatseme “poliitikaks” nimetada, muutub oma sisult ja koostiselt
pidevalt.
Aga kuidas see seostub sotsiaaldarvinismiga
rahvusvahelistes poliitilistes suhetes, mis teie sõnul on pärast
11. septembrit maailmas uuesti levima hakanud?
Vahest
tasuks vaadata asjale veidi kaugemalt ja avaramas kontekstis. Alates 18.
sajandi lõpust on valitsuse poliitilise võimu piirid
järk-järgult määratud seadustega, siseasjades on temalt
võetud see puhta jõu substants. Välissuhetes aga on riik
säilitanud piisavalt palju seda substantsi vaatamata üksteisega
seotud rahvusvaheliste organisatsioonide arengule ja aina siduvamale
rahvusvahelisele õigusele.
Sellegipoolest teiseneb riikide
ajastul kujunenud “poliitika” mõiste pidevalt. Näiteks
Euroopa Liidus on liikmesriikidel säilinud oma legitiimne
jõumonopol, samas täidetakse riikideüleseid seadusi
enam-vähem nurisemata. Seaduste ja poliitika muutumist mõjutab ka
kapitalismi dünaamika, võib öelda, et igale funktsionaalsele
läbimurdele järgneb iga kord kõrgemal tasandil ühiskonda
ühendav kinniehitus.
Kas see tähendab, et turg
lõhestab ühiskonda ja heaoluriik seob selle uuesti
kokku?
Heaoluriik on hiline ja nagu me nüüd
mõistma hakkame, habras saavutus. Turgude ja
kommunikatsioonivõrgustike avardumine on alati olnud plahvatuslikult
üksikisikute individualismi soodustav ja ka vabastav jõud, aga
kõigile neile murrangutele on alati järgnenud varasemate
solidaarsussuhete reorganiseerimine uuendatud institutsioonides.
See protsess algas uusaja algul tekkinud riikides, kus keskaja valitsev
seisuste süsteem parlamentariseeriti, nagu Inglismaal, või allutati
absoluutsetele monarhidele, nagu Prantsusmaal. See jätkus 18. ja 19.
sajandi konstitutsiooniliste revolutsioonide ja 20. sajandil heaoluriigi
programmide elluviimise käigus.
Selline Leviaatani ja
klassivastuolude õiguslike vahenditega ohjeldamine ei olnud sugugi
vähetähtis. Ent see riigi ja ühiskonna edukas
konstitutsionaliseerimine tähendab, et nüüd on samadel
funktsionaalsetel põhjustel – majandusliku üleilmastumise uue
ringi järel – tekkinud vajadus rahvusvahelise õiguse ja
võimuvõitlusest lõhestatud rahvusvahelise kogukonna
konstitutsionaliseerimise järele.
Milline on teie
optimistlikus stsenaariumis Euroopa roll?
Tegelikult mitte
selline, nagu ta on etendanud kriisi käigus. Ma ei saagi hästi aru,
miks Euroopa Liidu praegust kriisijuhtimist on nii kõrgelt hinnatud.
Gordon Brown suutis oma mälestusväärse otsusega panna USA
rahandusministri Paulseni vaevaga vastu võetud abipaketi asjus
ümber mõtlema, sest ta sai Prantsuse presidendi kaudu oma selja
taha eurotsooni kõige mõjukamad jõud, kuigi algul olid
Angela Merkel ja Saksa majandusminister Pe
er Steinbrück vastu. Tarvitseb ainult nende läbirääkimiste
käigu ja nende tulemustega lähemalt tutvuda. Antud juhul otsustasid
ELi kolm kõige vägevamat suveräänsete subjektidena oma
erinevad, aga juhtumisi samasuunalised abinõud kooskõlastada.
Vaatamata härrade Junckeri ja Barroso kohalviibimisele ei olnud sellel
klassikalisel riikidevahelisel leppel mingit pistmist Euroopa Liidu ühise
poliitilise sihiarendusega. New York Times mainis mitte ilma
õelusenoodita, et eurooplased on võimetud ühise
majanduspoliitika küsimuses kokku leppima.
Kuidas teie
seda võimetust põhjendate?
Kriisi praegune
seis toob ilmsiks Euroopa Liidu vigase ehituse: iga riik reageerib oma
majanduslike abinõudega. Kuna ELi pädevused, kui
mõnevõrra lihtsustatult öelda, jagunevad nii, et
Brüssel ja Euroopa Kohus loovad majanduslikke vabadusi, aga neist
tulenevad väliskulud kannavad liikmesriigid, siis puudub praegu
majanduspoliitikas ühine sihiarendus.
Kõige suuremad
liikmesriigid pole põhimõtteliselt ühel nõul isegi
selles, milline peaks olema riigi ja turu vahekord. Lisaks ajavad kõik
maad eesotsas Saksamaaga oma eraldi välispoliitikat.
Berliini
Vabariik hakkab kogu oma pehme diplomaatia juures unustama neid
õppetunde, mis vana Föderaalvabariik ajaloost omandas. Valitsus
kasutab ära pärast 1989.–1990. aastat tekkinud
välispoliitilist manööverdamisruumi ja tegutseb jälle
riikidevahelistes suhetes tuntud jõupoliitika mustri järgi, kuigi
need omaette riigid on ammu taandunud pisikeste vürstkondade
tasemele.
Ja mida peaksid need vürstkonnad
nüüd edasi tegema?
Kas te tahate mu soovilugude
nimekirja? Kuna praegu tundub ainuvõimalik stsenaarium Euroopa Liidu
seisakust päästmiseks eri kiirustel jätkuv lõimumine,
siis võiks aluseks võtta Sarkozy ettepaneku luua eurotsooni
majandusdirektoorium. See ei tähenda, et me peaksime leppima selle idee
esitaja riigikesksete lähtekohtade ja protektsionistlike
eesmärkidega.
Protseduurid ja poliitilised tulemused on kaks
eri asja. Tihedama koostöö järel majanduspoliitikas peab tulema
tihedam koostöö välispoliitikas. Ja kumbagi ei saaks enam teha
tagatubades rahva eest varjatult kokkuleppeid sõlmides.
Seda ei toetaks isegi sotsiaaldemokraadid.
Kogu Euroopas
on sotsiaaldemokraatlikud parteid nurka aetud, sest neid on sunnitud
mängima nulltulemusega mängu, kus panused muudkui kahanevad. Miks ei
võiks nad kasutada võimalust oma rahvuslikest puuridest
välja murda ja leida uue üleeuroopalise tegevusruumi? Sel moel
saaksid nad ka konkurentsis eristuda vasaktiiva minevikuihalusest.
Ükskõik mida “vasakpoolsus” ja
“parempoolsus” tänapäeval ka ei tähendaks,
eurotsooni riigid suudavad ainult koos olla maailmapoliitikas piisavalt
kaalukad, et kuidagi üleilmse majanduse kurssi mõjutada. Teine
võimalus on käituda Onu Sami puudlina ja sõltuda maailmas
parajasti valitsevast olukorrast, mis on niihästi ohtlik kui
kaootiline.
Kui Onu Samist rääkida – te
olete kindlasti Ühendriikides sügavalt pettunud. Te ju lootsite, et
USAst saab uue maailmakorra veohobune.
Kas meil
jääb muud üle kui sellele veohobusele panustada?
Ühendriigid väljuvad praegusest topeltkriisist nõrgestatuna.
Siiski jääb USA esialgu liberaalseks üliriigiks ja satub
olukorda, mis sunnib neokonservatiivset, üleolevat maailma
heategija omakuvandit põhjalikult ümber hindama.
Oma elulaadi eksport ülejäänud maailma lähtus omaaegsete
impeeriumide ekslikust enesekesksest universalismist. Seevastu
tänapäev eeldab hajutatud universalismi, mille puhul koheldakse
kõiki võrdse lugupidamisega. Ühendriikide enda
huvides on mitte üksnes loobuda oma tõrjuvast hoiakust
ÜRO suhtes, vaid asuda reformiliikumise etteotsa.
Ajaloolisest vaatepunktist kujutab nelja teguri kokkulangemine –
üliriigi positsioon, maailma vanim demokraatia, loodetavasti
liberaalse ja kaugelenägeliku presidendi ametisse astumine ja poliitiline
kultuur, kus normatiivsed kalduvused leiavad soodsat vastuvõttu –
endast haruldast tähtede seisu. Tänapäeva Ameerika on
sügavalt häiritud oma ühepoolse avantüüri
läbikukkumisest, ennasthävitavast neoliberalismist ja oma
erandlikkuse kuritarvitamisest.
Miks ei võiks see riik nagu palju kordi varemgi end kokku
võtta ja püüda, enne kui hilja, siduda tänased
konkureerivad suurriigid – homsed üleilmsed võimukeskused
– rahvusvahelise süsteemiga, kus puuduks vajadus üliriigi
järele?
Miks ei võiks murrangulistest valimistest
innustatud Ameerika president, kes leiab, et tema väljavaated kodumurul on
äärmiselt piiratud, kasutada seda mõistlikku võimalust
– mõistuse võimalust – vähemalt
välispoliitikas?
Niinimetatud realistid
tõrjuksid teie ettepaneku blaseerunud naeratusega...
Ma mõistan, et sellele on palju vastuargumente. Uuel Ameerika
presidendil tuleks ületada omaenda parteieliidi vastuseis, kes vaatab
Wall Streeti poole; kahtlemata tuleks tal hoiduda järele andmast
uusprotektsionismi tungidele. Lisaks vajaksid Ühendriigid
säärase radikaalse kursimuutuse teostamiseks lojaalse, aga samas
endast lugupidava liitlase sõbralikku toetust.
Lääs saab loomingulises mõttes “bipolaarseks”
muutuda ainult sel juhul, kui EL õpib rääkima
välispoliitikas ühel häälel ja oma rahvusvaheliselt kogutud
usalduskapitali ettenägelikult kasutama. Siin on palju mõistetavaid
“agasid”. Samas ehk vajatakse kriisiaegadel avaramat pilku rohkem
kui meinstriimi soovitusi ja päevapoliitilist nügimist.