12.12.2008, 00:00
Tantsivad tähed teatavad koletisest
Imetlusväärse kannatlikkuse ja piinliku täpsusega on astronoomid aastate pikku jälginud, kuidas 28 tähte Linnutee südames ringi tiirutavad - ja lugenud neist tähetiirudest välja uusi teadmisi meie galaktika keskmes haigutava hiigelsuure musta augu kohta.
Nii nagu sügistuules keerlevad lehed reedavad õhupööriste
liikumist, toob musta augu ümber tiirlevate tähtede teekond ilmsiks
galaktika keskmes toimivate jõudude tekstuuri. Galaktika pontsakat
keskkoletist nimega Sagittarius A* ei saa päris otseselt vaadelda, sest
musta auguna ei lase ta oma haardesse sattunud valguskiiri enam välja,
vaid imeb need endasse nagu kõik muugi, mis ette jääb.
Augu ümber tiirlevaid tähtigi on raske näha: Linnutee
tolm varjab galaktika keskme meie pilkude eest. Kuid nad paistavad
infrapunateleskoobis, sest inimsilmale nähtamatu, punasest punasema
valguse kiired lähevad tolmust läbi.
“Galaktika
keskmes pesitseb lähim teadaolev ülimassiivne must auk.
Seetõttu on see mustade aukude üksikasjalike uuringute jaoks parim
paik,” ütles uurimuse üks autor Stefan Gillessen
Müncheni lähedal Garchingis paiknevast Max Plancki
maavälise füüsika instituudist.
“Meie
pikaaegse uurimistöö säravaim tulemus on kahtlemata endisest
usaldusväärsem kinnitus, et ülimassiivsed mustad augud on
tõepoolest olemas,” lisas Gillesseni töökaaslane
Reinhard Genzel. “Galaktikakeskme täheorbiidid näitavad, et
sealne nelja miljoni Päikese raskune mass eksisteerib tõesti musta
augu kujul.”
Saksa, Prantsuse ja Iisraeli teadlased
jõudsid säravate tulemusteni pärast 16 aastat tööd
ja vaeva. Tšiilis asuvate Euroopa Lõunaobservatooriumi
teleskoopidega alustati vaatlusi 1992. aastal, kokku umbes 50 ööd.
Üks täht, mida astronoomid vaatlesid, S2, liigub
sedavõrd kiiresti, et jõudis 16 vaatlusaasta jooksul teha
Galaktika keskme ümber täistiiru. Sellest oli kõvasti kasu,
sest täistiiru jälgimine aitas kõiki
mõõtetulemusi täpsustada. Lõplikuks
mõõtetäpsuseks saadi 300 mikrokaaresekundit; see on
niisugune nurk, mille täidab umbes 10 000 kilomeetri kaugusel asuv
ühekroonine münt.
Kuidas need noored tähed
koletisliku musta augu lähikonda sattusid, on jäänud
mõistatuseks.
Nad on nii noored, et ei ole
tõenäoliselt saanud väga kaugelt tulla. Samas on raske ette
kujutada, et nad võisidki moodustuda oma praegustel orbiitidel, kus
musta augu võimsad loodejõud neid muljuvad. Loodetavasti
lahendavad selle küsimuse edasised uuringud.
Uurimisrühm
kavatseb tulevikus nelja teleskoobi püütavat tähevalgust
kokku sobitades parandada vaatluste täpsust veel kümme
või sadagi korda. Niisugune täpsus võimaldaks muu hulgas
järele proovida, kui hästi kehtib ülisuure musta augu külje
all Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria.