Vene 4, Tallinn
Avatud E–L 12–24,
P 10–22
Hinne:
9
Vene tänava
alguses kauni keskaegse maja diele’s avas möödunud
nädalal uksed uus itaalia restoran, La Bottega, mis tähendab itaalia
keeles kauplust, ladu või üldse kohta, kus miskit valmistatakse.
1918 joonistas sellesama diele üles meie kurikuulus kaasmaalane
Alfred Rosenberg, teos “Trepikoda” leidub Eesti
kunstimuuseumi kogudes. Rosenbergi “Kahekümnenda sajandi
müüt” (1930) oli natsliku ideoloogia alusteos. Nagu
veinikaupmees Ribbentropilegi, oleks arhitekt Rosenbergile olnud targem oma
liistude juurde jääda, mõlemad lõpetasid
Nürnbergis halvasti.
La Bottega “trepikojas”
paiknev esimene saal on tõesti ilus: keskaegsete laetaladeni on
põrandalt kuus-seitse meetrit, nende küljes ripuvad kullatud
lühtrid. Suur ümmargune laud asub otse mantelkorstna all. Diele taga
olev valgetes toonides saal (kapid on hoolega “kulunuks”
hõõrutud) on lihtsam ja intiimsem, meenutades mõnd
tõelist itaalia trattoria’t. Ka kõrged veiniriiulid
tuletavad Itaaliat meelde.
Köögis ja saalis toimetab Bocca
chef Nicolo Tanda, kes nüüd uuele restoranile hoo sisse
lükkab. Et La Bottega tahab olla pisut lihtsam ja odavam kui
kõrggurmeeline Bocca, saab peakokk siin rakendada oma ema koduseid
retsepte – muidugi restoranlikul tasemel. Nii et ei interjööri
ega toidu kvaliteedi osas ei saa uut itaalia söögimaja kuidagi vaese
mehe Boccaks kutsuda. Road on vaid sammukese Itaalia klassikale
lähemal.
Menüü pakub kõiki Itaalia restorani
klassikalisi käike. Nii eelroogi kui pastakäike on kümmekond,
pearoogi – liha ja kala – kumbagi viis. Eelroogadest tasub esile
tõsta veise carpaccio’t rukola salatiga (150). Liha on
ülimalt hõrgu ja suussulava tekstuuriga, küll aga oleks
igatsenud lisaks oliiviõlile veidi palsamiäädikat
või sidrunilohku, mida lihale peale piserdada. Taimetoidust lugupidavad
restoranikülastajad võiksid proovida gratineeritud baklažaani
pühvli Burrata ja tomatikastmega (135). Tagliatelle porcini seente
ja itaalia peekoniga (140) on koorene ja rikkalik, toitev ja maitserohke.
Robiola juustuga täidetud ravioolide portsjon (160) näib pisut
väiksem, kuid rikkalik võine leem lisab nii maitseid kui
toitvust... Maitsed on täpselt paigas, aimub itaalia ürtide
kohalolu.
Meriahven Acqua Pazza kastmes (230) on itaalia pearoale
pisut ebatüüpiliselt rohke lisandiga, kala ümber ujuvad
küpsetatud sibulad, porgand ja varsseller. Ahven ise serveeritakse
tervena, nagu ka grillitud kuldmerikoger ürdiõliga (195). Puhta
maitsega värsked valged kalad on haruldane hõrk roog. Kindlasti
oskab sardiinlasest chef ka väga hästi sardiine grillida. Pearoogade
juurde sobib tellida näiteks rukola-tomati salatit (50), kartulilohkusid,
meega küpsetatud küüslauku või põnevaima lisandina
tšilli ja küüslauguga küpsetatud austerservikuid (60).
Igaüks lisab oma mündi.
Liharoogadest on itaalia klassika
muidugi punaveinis hautatud vasikapõsk polentaga. Suure
söömaga meestele peaks sobima 400grammine kondiga steik (295).
Soolaste toitude juurde pakutav Itaalia leib on ülimalt maitsev, hoopis
parem kui Itaalia trattoria’tes leiduv.
Kui pärast rikkalikku
itaalia söömaaega jääb veel üle pisut ruumi
magustoiduks, soovitab Armand proovida passionvilja kreemi (70), mis on mahe ja
õrn ning kõditab meeldivalt maitsemeelt, samas kõhtu
koormamata.
Ve
inikaart koosneb itaalia veinidest ja esindatud on väärikad tootjad.
Kui toiduhindu tuleb pidada mõõdukaks, üle 300 krooni
ükski roog ei ulatu, siis veinipudeli hinnad sealt algavad. Odavaim valge
vein Castello Vicchiomaggio Ripa delle Mandorle (75 krooni klaas) on
sihuke mõnus lihtne Toscana segu, mida Itaalias majaveinina
karahvinidega lauale tassitakse. Selle veini kohta on hind liiga kõrge.
Parem siis juua juba Tedeschi Soavet (395), siis saab maitseelamuse ka.
Olen üsna kindel, et ükski roog pettumust ei valmista. Seda
kinnitab ka rahulolev chef Nicolo Tanda.