19.12.2008, 00:00
Pika mäluaugu kroonika
Mihkel Raua memuaarid on kukutanud edetabelite esiotsast Andrus Kiviräha ja müüvad tempoga, mis ligineb ühele eksemplarile minutis.
“Ma tahaksin kohe näha seda inimest, kes nii ropusti
kirjutab!”
Vanem proua on Tartus toimuval raamatuesitlusel
Mihkel Raua ette astunud ja põrnitseb talle nüüd näkku.
Vaikus valitseb mitu sekundit.
“Nii. Vaatasin ära! Head
nägemist!”
Ja proua on jälle läinud.
Mihkel Raua memuaarteos “Musta pori näkku”
on tähelepanuväärne raamat. Mitte sellepärast, et
nende poolpehmete mustade kaante vahel esinevad umbes 479 korral sõnad
“raisk”, “vittu” ja “putsi”. Mitte
sellepärast, et me kõik teame nüüd, kuidas deliiriumis
Peeter Volkonski Luunja kooliõpilastele näärivana
tegi (“Ma käisin eelmisel nädalal Anne Veskit keppimas.
Lapsed, te ju teate, kes on Anne Veski?”, lk 173). Mitte isegi
sellepärast, et tegemist on tähelepanuväärselt realistliku
ja samas eepilise nägemusega Eesti rokkmuusika ajaloost 1980ndatel ja
1990ndatel.
Ei, Raua raamat oleks võinud olla seda
kõike ja enamgi veel ning osutuda tähtede ebasoodsa asendi korral
ikkagi vaid väikeseks pasunatörtsatuseks aastalõpu
kirjastuskarnevali kõrvulukustavas melus.
Kuid Mihkel Raua
oktoobris ilmunud teosest sai ettearvamatu hitt, millist Eestis pole olnud
pärast Raimond Kaugveri hiilgeaegu. Vaid kahe kuuga on seda raamatut
trükitud 1500 eksemplari pluss 4000 eksemplari pluss 8000 eksemplari pluss
veel 15 000 eksemplari – nii palju, et vajalik paber lõppes
vahepeal otsa ja seda tuli Poolast ja Rootsist juurde tuua.
Veel
mõni kuu tagasi poleks keegi seda uskunud.
On suvi
2008. Kirjastaja Tiina Tammeril on olnud Raudade dünastiaga pikaajaline
koostöö – ta on andnud välja Mihkel Raua õe Piret
Raua illustreeritud lasteraamatuid ja vend Rein Raua haikusid,
rääkimata ema Aino “Kunksmoor” Perviku ja isa Eno
“Naksitrallid” Raua teostest –, kuid Mihkel Rauda on Tammer
oma südamepõhjas alati pidanud “pisut ülbeks, pisut
kõrgiks, pisut edevaks”. Nüüd helistab mees talle aga
omal algatusel ja pakub lugemiseks kaht peatükki pooleliolevast
käsikirjast, millest võib kooruda välja teos Singer Vingeri
ajaloost – või siis hoopis midagi muud.
“On mul
üldse mõtet edasi kirjutada?” pärib Mihkel.
“Kirjuta edasi ja ruttu,” käsib Tammer.
On
10. august 2008. Käsikiri saab üle antud ning Mihkel Raud
(“Hästi hooliv, hästi soe inimene,” teab Tiina Tammer
pärast lähemat tutvusesobitamist kiita) on kutsutud kirjastajate
kodukööki raamatu saatust arutama.
Muu hulgas
räägitakse sellestki, kas memuaarides esinevad väited ja
paljastused võivad kaasa tuua kohtuasju, kuid kirjastajad on
konsulteerinud juristiga ja kärpeid otsustatakse mitte teha.
Küsimus on nüüd vaid tiraaži määramises.
“Trükime 2000 eksemplari,” arvab Enno Tammer, kogenud
kirjastaja.
“Teeme parem 1500 – ei taha, et seisma
jääb,” arvab Raud.
On talv 2008. Ma ei ole menuki
kirjastajat Tiina Tammerit kunagi nii rõõmsana näinud kui
sel detsembripäeval, mil tema uude Estonia puiesteel asuvasse kontorisse
sisse astun – isegi siis, kui smiley-märk laua taga istudes
käsi ja jalgu liigutaks, ei suudaks see välja näha oluliselt
õnnelikum. Väike arvutus näitab, et “Musta pori
näkku” läheb tempos, mis ületab 370 eksemplari
päevas, ning Ekspressi nõustanud ki
rjastusspetsialisti hinnangul ületatakse aasta lõpuks 26 000
eksemplari piir (Andrus Kivirähki “Meest, kes teadis
ussisõnu” müüdi terve 2007. aasta jooksul 24 000
eksemplari).
“Mihklil ja Tammerraamatul jääb jagada
umbes kolm miljonit. Arvestades, mis tavaliselt autorile pakutakse, võib
Mihkli teenistus 26 000 müügi puhul ulatuda 400 000 kroonini ja
kirjastusel 2,6 miljonini,” hindab anonüümseks jääda
sooviv kirjastaja.
Need on Eesti oludes suured rahanumbrid, kuid
Mihkel Raud ei mõju kui muretu mees. Ja põhjus pole selles, et ta
– järsk, käre, üleni mustas, paari karva ulatuses juba
hallineva habemega – saabub intervjuud andma otse Londoni lennukilt ning
et sealse city-break’i käigus murdis keegi sisse tema tuppa
täiesti korralikus neljatärnihotellis ning viis minema hulga riideid
ja DVDsid (“American Expressi kindlustus maksab selle kinni,”
teatab Raud.)
Ma arvan, et see karmikoeline ja armutu rokkariimago,
mille Mihkel Raud 1980. aastatel Singer Vingeri koosseisus kitarri mängima
hakates omaks võttis, on jäänud talle lihtsalt nii külge,
et sellest on olnud võimatu loobuda ka kõigis hilisemates
tegemistes: Eesti Päevalehe kolumnistina (“Energia ja emotsioonid
pulbitsevad Mihklis ja kui ebaõiglust või valskust on
ümberringi liiga palju, siis purskavad kirgliku kolumnina
välja,” kiidab peatoimetaja Lea Larin), telesaate
“Õhtune Ekspress” saatejuhina, “Eesti otsib
Superstaari” kohtunikuna ja jah, muidugi ka ilukirjanikuna.
Sest “Musta pori näkku” on ilukirjandus kahtlemata, kuid
tema ilu on tume ja sünge otsekui lumeta november – mäluauk
ajab selles taga vaimuhaiglat, miilitsad ja KGB noori alternatiive ning teatud
lohutust pakuvad üleüldises ängistusemeres vaid järjekordne
viinapudel või lava ette Singer Vingerit fännama kogunenud
“ingliolemisega tütarlaste” pärani suud.
Suhuvõtmist, alkoholi ja rock’n’roll’i on selles
raamatus nii ohjeldamatult, et raamatuesitlustel kasutatud tempel “Alla
16 aastat keelatud” ei tundugi olevat vaid müügitrikk. Oma
11aastasele pojale Kaarel Enole on Raud teinud “väga
selgeks”, et seda raamatut ei loe ta enne, kui on saanud
täisealiseks.
“See portree ei ole ehk kõige
ahvatlevam, mille ta endast maalib, ja ta teeb seda teatava
mõnuga,” arvab muusikakriitik Tõnis Kahu. “Ma
ütlesin tallegi, et pärast selle raamatu läbilugemist olen ma
omajagu õnnelik, et ma ei tundnud Mihklit sel ajal, millest ta kirjutab,
ja ma mõtlen seda tõsiselt.”
Neil, kel seda
privileegi pole olnud, kes on Raua poolt armutult raamatusse pandud, tuleb
kujunenud olukord lihtsalt teadmiseks võtta.
“Ma
ütleks nii, et me mäletame kõiki asju erinevalt,” ebaleb
raamatu üks peategelasi, poliitiku CVsse mitte just väga sobivates
joontes kujutatud ekspunkar Tarmo “Kojamees” Kruusimägi,
kellest nüüdseks on saanud innukas linnavolinik. “Raamat on
trükis, väga menukalt müüb ja minul tuleb leppida
olukorraga.”
(Ja-jah, ta on ka endale ühe ostnud.)
Ka Singer Vingeri solist Hardi Volmer, kes esineb Raua raamatus
peamiselt repliigiga “minge munni, raisk”, leiab Ekspressiga
suheldes, et “Musta pori näkku” on “väga vinge
raamat”.
Ja kõik on faktitäpne? Nii, nagu täpselt
oli?
“Ei julge öelda, kurat. Kogu aeg oli pilt eest
ära. Mina ei mäleta sellest midagi, kurat!”
“Lapsena mängisime me palju koos. Mihkel oli väga
ettevõtlik ja hea fantaasiaga poiss, temaga oli alati põnev.
Mihkel õpetas mind kala püüdma ja rattaga sõitma ja
lubas mulle, et tonte pole olemas, kui ma pimedust kartsin,” ütleb
Mihkli õde Piret Raud. “Ehkki ta ise elas säärast elu,
nagu ta elas, tahtis ta, et mina oleksin selline klassikalist kirjandust lugev
ja kauneid kunste hindav õilis neiu. Mäletan, kuidas ta, suits
suus, mulle ütles, et ükski naine ei tohiks kunagi suitsetada ja et
mina veel kõige vähem.”
Alates 2. augustist 1990
– päevast, mis raamatu avab ja suleb – elab ka Raud teisiti.
Ta pole enam joonud ainsatki pitsi ning suurimaks rõõmuks, mis
hommikul üles tõusma sunnib (“Ma olen tohutu
õgard”), on lootus kahele päeva jooksul ootavale
söömaajale.
Need on uued lohutused ja uus elu ja uus
Mihkel Raud, kes möönab Ekspressile, et tahaks kunagi proovida
end ka riigiametis või heategevuses. “Musta pori näkku”
on mudast, kuuseokstest ja värvilisest õllepudeliklaasist
mälestusmärk ajale, mis on nüüdseks lootusetult
läinud.
“Talle on võib-olla olulisemad, kui ta
tahab tunnistada, müüdid, müütiline igavese nooruse
kontseptsioon,” leiab Tõnis Kahu. “Ta ei tahtnud
jääda loksuma ja vananeva rokkari tüüp on talle
orgaaniliselt vastuvõtmatu.”
Kuid ikkagi – mis
saaks siis, kui võtta Kalev Kesküla laua alt nüüd pudel
veini ja see raamatu ilmumise auks lahti teha, küsin Raualt.
“Selleks ei ole vaja olla eriline hiromant, et teada, mis siis juhtub.
Umbes esimese pooleteist klaasi jooksul saaksin ma aru, milline ajaraisk see
peaaegu kaks aastakümmet kainust on olnud. Ma otsiksin üles oma vanad
sõbrad, oleksin umbes pool aastat tsüklis ja siis ma
tõenäoliselt sureksin ära,” arvab Raud.
Ja
see kõlab päris realistlikult – isegi siis, kui selles on
veidi ilukirjanduslikku liialdust.
Nii nagu ka tema raamat.
Mhikel Raud
- Sündinud 18. jaanuaril 1969
- Mänginud filmides “Nukitsamees” ja “Keskpäev” ning ansamblites Golem, Metallist, Singer Vinger, Ba-Bach ja Merry Christmas Mr Lawrence.
- Õppinud London University of The Artsi kommunikatsioonikolledžis, omandades seal magistrikraadi.
- Elab Tallinnas Kadriorus koos kinnisvaramaakler Pärle Sepping-Rauaga.
- Armastab lugeda biograafiaid, eriti rokkarite omi. Viimaselt Londoni-reisilt ostsis kaasa Guns N’Rosesi trummari Slashi eluloo.