01.01.2009, 00:00
2009 – peerud läevad kahel otsal lühisesse
Uus aasta ähvardab tulla nii kirju, et keegi ei julge ennustusi teha.
Tuttav vene rahvusest mees, kes teenib Kaitseväes kutsealuse aega,
rääkis just hiljuti, et tema üksuse rahvuslik koosseis on
tasavägine, 50 : 50. Mees lebotab (kaitseväelises žargoonis
tähendab see “päeva veeretamist õhtu poole”)
Sidepataljonis, mis on teatavasti ainus kutsealustest koosnev
kõrgtehnoloogiline väeosa. Ma ei tea, milline on suhe eestlaste ja
venekeelsete vahel ülejäänud väeosades. Intuitsioon
ütleb, et siiagi on kätketud riigisaladus.
Mingi selline
suhtarv, mida tohib teada vaid Herman Simm ja tema endised
tööandjad Jasenevos (Vene luure), Pullachis (Saksa luure) või
Tallinnas Sakala tänaval. Meile pole seda teada antud.
Et
venekeelsed näikse olevat Kaitseväes üleesindatud, see on
veel pool häda. Mainitud tuttav vene mees tunnistas ausalt, et
venekeelsete sõdurite lojaalsus Eesti riigile kestab täpselt nii
kaua, kui kestab rahu. Eks kasarmus ninapidi koos olles tulevad sellised asjad
ikka arutamisele. Sõdurid omavahel räägivad, nagu on; see on
tõehetk, mida sotsioloogilised küsitlused ning lindistatud
intervjuud ei suuda tabada.
Milline see tõde ka poleks
– ma pean silmas täpseid suhtarve ning meelsust
– kindel on see, et paljud 2008. aastal Eestis kõlanud
veneteemalised (koduvene ja välisvene) mõttekäigud on puhas
hullumeelsus. Markantsemad näited: president ei hakka vene keelt
kõnelema, sest sellega tunnustaks ta viiekümneaastast okupatsiooni;
Tartus elav poeet ning rahvuse südametunnistus täheldab puhta
rahvuskehandi saastumist võõraverelistega; haridusminister teeb
ettepaneku – mõistagi vaid parimatest kaalutlustest lähtudes
– hakata venekeelseid lapsi lauseestistama; lugupeetud Riigikogu
rahanduskomisjoni esimees näeb Gruusia sõja jätkulahingutes
ELi ja NATO totaalset mökusust ning kutsub Eesti poliitikuid
Lääne degenerantidele mõistust pähe panema.
Seda retoorikat kuulates kangastub mulle, nagu elaksin ma Iisraelis. Vaatan
okulaaridest pommiplahvatustes vappuvat Gaza sektorit ja tean, et mul on
kuradima palju jõudu, nii palju, et vajaduse korral võin isegi
Iraanile paugu ära panna.
Positiivseks jäädes
tunnistan samas, et Eesti tipp-poliitikutele ning tippintellektuaalidele pole
üleilmsete suundumuste taustal midagi ette heita.
2008. aasta
üldmulje oli selline, et maailma juhivad lollid.
2009. aastal
võib selguda, et seda teevad hullud.
“See
hädapätakas võib põhja minna (This sucker could go
down),” kuuldi USA ametist lahkuvat presidenti George W. Bushi
hiljuti ütlemas. Financial Times ironiseeris, et ütluse mõtte
üle võib vaielda – oli nüüd mõeldud Ameerika
majandust või ütleja enda presidentuuri. Pigem ikkagi majandust.
Sama ajaleht jõuab mööduva aasta majandushädade
algpõhjuste analüüsil järeldusele, et süsteem
põhines inimeste “lõpmatul liigrohke krediidi aegsel
enesepettusel, et hinnad jäävadki tõusma”. Jutt on
mõistagi kinnisvaramullist. Et see on mull, teati juba aastaid
tagasi. Mulli paratamatu lõhkemise ennustajad ei olnud populaarsed
inimesed. Meil Eestiski.
Neid kutsuti korrale hoiatusega
“isetäituvast ennustusest” – hakates ennustama
majanduslangust, vallandataksegi see lõpuks, sest tarbijad muutuvad
apokalüptilisi prohveteid kuulates umbusklikuks ega taha enam –
kasutades moodsat väljendit – “füüri välja
käia”.
Vastutustundeline inimene pidi suu kinni hoidma.
Hea poliitiku kohus oli kinnitada, et kõik on hästi ja protsessid
kontrolli all. Eesti peaminister on hea poliitik: “Kui see on kriis, siis
sellises kriisis ma tahakski elada.”
Ei ole paha ka tema Vene
kolleeg, kes jättis majandusraskuste esmakordsel tunnistamisel moodustatud
kriisikomisjoni juhtimise oma asetäitjale ning suundus ise Peterburi, et
süüvida seal Vene kinematograafia päevakajalistesse
probleemidesse. Mille peale Vene poliitikaarvustajad ironiseerisid, et
filmikunsti nimetamine tähtsaimaks kunstiliigiks on küll leninlik
traditsioon, ent 21. sajandil võib selline hinnang olla siiski
aegunud.
Nõukogude karastuse saanud peaministritel on ometigi
õigus – kriisiohjamise vältimatu eeldus on probleemide
eitamine. Õndsa Leonidi ajal ei andnud see pikemas perspektiivis
tulemusi, küll aga võib asi töötada (pool)demokraatia
tingimustes, kus elatakse valimistsüklite kaupa.
Targad ning
läbinägelikud inimesed on esinenud ka ajakirjandusele suunatud
üleskutsetes (Eestist räägin), et massimeedias
töötajad oleksid oma analüüsides ning teadetes rohkem
päikesepaistelised.
Mida püütaksegi olla. Olgu
kodutanumail, kuis on, aga näiteks Iraagis lähevad asjad hästi.
Julgeolek aina paraneb, varsti saavad sõdurid koju või siis
veelgi toredam – Afganistani, kus lisajõudude saabudes hakkavad
asjad samuti ülesmäge minema.
Optimismivannet mitte andnud
ajakirjanikud teatavad Iraagist midagi muud. Näiteks sealne hariduselu:
kolmandik õpetajatest olla tapetud, kolmandik emigreerunud, järele
jäänud kolmandik maatasa surutud. Mitte ainult
islamiäärmuslaste, vaid ka nende oma (üli)õpilaste poolt,
kes lubavad halva hinde korral oma õpetajal jalad murda või ta
üldse maha lüüa.
Sel moel cum laude diplomini
jõudnud noored kaadrid täidavad sündiva demokraatliku
vabariigi valitsusasutused. Tõenäoliselt on lõpptulemus
täpselt see, mida ameeriklased püüdsid vältida –
hallolluse kaotamise järel islamiäärmuslaste juhitud
teokraatliku diktatuuri teke. Mille pärast pole meil vaja enam muretseda,
sest me olme siis juba süüvinud Afganistani.
Mis on
suur... ütleme, et väljakutse. Briti ajaleht Times teatas 12.
detsembril, et Afganistanis asuvate NATO vägede varustusteedel makstakse
iga veoki pealt teid kontrollivatele hõimudele “katuseraha”.
Logistikutel on omakorda andmeid, et sellest rahast läheb neljandik
Talibanile.
Järelikult: selleks, et Lääs saaks
Afganistanis tulemuslikult Talibaniga sõdida, tuleb sellelesamale
Talibanile katuseraha maksta.
Praegu on Afganistanis 67 000
Lääne sõdurit. Uuel aastal tahetakse neile lisaks saata veel
20 000. Vägede varustamine käib suures osas (ligi 70 protsenti)
Pakistani sadamalinna Karachi kaudu, kust veokite kolonnid suunduvad Kabuli.
Sellel marsruudil katuseraha makstaksegi. On ka alternatiiv ja sellest kirjutas
sama Times päev hiljem. See on vägede varustamine Usbekistani,
Türkmenistani ning nende taga asuva Venemaa kaudu.
Suurendades Eesti sõdurite kontingenti Afganistanis (mis on meie
püha kohus), peame leppima sellega, et NATO püüab käituda
Moskvaga tasa ja targu (millega mittenõustumine on veelgi püham
kohus).
Kui Pakistani ja India hõõrumine kasvab
millekski enamaks, tuleb NATO?l suhteid Venemaaga veelgi soojendada –
siis on tark püüda Moskvale meeldida. Ja kui tuleval aastal juhtub
see, millest juutide riigis üha valjuhäälsemalt
räägitakse – kui Iisrael peaks r&
uuml;ndama Iraani tuumarajatisi, sest kuidagi teistmoodi enam ei saa –,
siis peab NATO hakkama Venemaale lausa pugema.
Paraku. Aga
“meie olemegi NATO”, nagu armastasid veel paar aastat
tagasi rõhutada Herman Simmi tööandjad. Need Tallinnast
Sakala tänavast.
Aasta algab siiski sellega, et ELi
eesistujamaaks saab Tšehhi vabariik, mille peaminister on üks
Euroopa tuntumaid euroskeptikuid.
2009. aastal lähevad
kõik peerud kahest otsast lühiühendusse ning keegi ei saa enam
aru, kus on üleval ja kus all, mis on parem ja mis on vasak.
Tulekul on loomingulised ajad.