09.01.2009, 00:00
Karupüksid, kudujad memmed ja funky estoniaana
Liina Viira (28) on Rootsi-Eesti tüdruk, kes andnud Eesti rahvariidele uue värske vungi, varsti käime me kõik tema kirevates karupükstes.
Aasta on 2006. SuperNoova moekonkursi vanemas kategoorias tuleb kolmandale
kohale keegi uustulnuk nimega Liina Viira Eesti etnograafia teemalise
kollektsiooniga. Viira modellid marssisid lavale, jalas puutallaga
platvormpastlad, üll palja seljaga muhumustrilised kampsunkleidid,
rahvariide triibukangast vallatud kokteilikleidid ja sokikirjalised
retuuspüksid. Igati professionaalne ja rabavalt värske kollektsioon.
Ja milline julgus Eesti rahvariiete tõlgendamisel!
Liina
Viira nime polnud aga meie moeringkondades varem keegi kuulnud. Press kirjeldas
teda kui “Tartu filoloogiatudengit”. Mõnes mõttes oli
reporteritel õigus – Liina Viira õppis SuperNoova ajal
Tartu ülikoolis eesti keelt. Tegelikult olid tüdrukul seljataga ka
moe- ja juurdelõikusõpingud tuntud Rootsi moekoolis
Tillskärar Akademin. Sulaselge eesti nimega piiga sünnikohaks ongi
Rootsi ning Eestisse tõi teda soov oma esivanemate maad avastada ja
Eesti keele oskust täiendada.
Liina plaan oli aastake Tartus
veeta ja siis tagasi Rootsimaale minna. Läks aga nii, et SuperNoova
kollektsiooni tegemise käigus armus ta ülepeakaela Eesti
etnograafiasse. Liina ütleb, et rahvariided justkui ärkasid tema
jaoks ellu ning on aidanud tal leida omaenese identiteeti.
Ühesõnaga: äkki avastas Liina, et tal on Eestis liiga
huvitav ja liiga palju tegemist, et tagasi Rootsi pöörduda. Nii ta
müüski oma Stockholmi korteri, kolis Pärnusse kunagi
vanavanaisale kuulunud majja ja tegeleb seal agaralt moega Eesti etno
võtmes. Ehkki Liina on ise suur osavnäpp, kasutab ta oma
kollektsioonides Eesti käsitöömeistrite oskusi. Oma esimesed
abilised leidis ta Viljandi Käsitöö Koja kaudu,
nüüdseks on tal aga sidemeid üle Eesti. Küll Kihnus,
küll Saares, küll Rakveres, ning võrgustik aina kasvab, sest
kuuldus etnohuvilisest rootsi-eesti tüdrukust on levinud ja inimesed
tulevad ise tema juurde.
Selle üle on Liina aga ainult
rõõmus, ehkki ta vahel veidi muretseb, et kas rahvariidespetsid
tema mängulist lähenemist pahaks ei pane. Mis aga saaks Eesti
rahvariide ellujäämisele parem olla, kui et seda serveeritakse
nüüdisaegses kastmes, nii et ta ka nooremale põlvkonnale omaks
saab. Ei tea, kas on asi Eesti juubeliaastas, kuid tundub, et eestlased on
viimasel ajal tõesti oma identiteedi ja etnovaramu üle uhked, nii
et ka Liina karupüksid ja muu funky estoniaana on kõikjal väga
sooja vastuvõttu leidnud.
Kui Liina teeb koostööd
partneritega üle Eesti, siis ka oma moeloomingut eelistab ta esitleda
väljaspool Tallinna. Nii on tema töid nähtud Pärnus,
Tartus, Muhus, Kihnus, Saaremaal ja ka EASi korraldatud Eestit tutvustaval
turneel novembrikuus Saksamaal. Tallinna moelavale jõudis Liina
lõpuks 2008 sügisesel moenädalal. Uue kollektsiooni
inspiratsiooniks oli teadagi mis – Eesti etno! Seekord olid aga riided
valminud põhiliselt masinkudumistehnikas, mille heaks küljeks on
Liina sõnul see, et see on odavam ning tema looming muutub seeläbi
inimestele kättesaadavamaks. Ning muidugi jõuab nii ka rohkem
toota. Milline värske mõtlemine ajal, kui enamik teisi Eesti
moeloojaid põhiliselt oma ateljeedes kalleid eratellimusi teeb.
Kuid ka käsitöömeistritega jätkub tihe koostöö,
sest Liina tahab, et kollektsioonis oleks tasakaal eksklusiivse
käsitöö ja masintoodangu vahel, mõlemal on oma koht.
Mis aga saab siis, kui Eesti-teema ühel heal päeval ära
tüütab? Seda juba ei juhtu, arvab Liina ja näitab õhinal
oma pooleliolevat projekti – rahvariidemustriga vöösid, mis ei
ol
e mitte tavapärased kitsad paelaribad, vaid kootud efektses,
üle-elusuuruses mõõtkavas, nii et äkki muutuvad nad
modernseks ja uueks. Tõepoolest, tahaks endalegi sellist, kannaks seda
nagu laia korsettvööd, hiidsuure haaknõelaga kinnitatult
– väga funky! Ja üldse mitte Vabaõhumuuseumi eksponaat.