Mõte elust enesest

Ingel Undusk avaldas perekonna-draama ja kirjutab oma sõprusest vanaisa Jaani ja vanaema Elleniga.

PAUL: “Tead, mis on näidendi kirjutamise juures kõige raskem? (Eva ei tea). Sa tahad kirjutada millestki, mida sa tunned, eks. Aga kogu kirjutamise aja tajud sa mingit okast ja süüd oma hinges. Sa tahad rääkida täpselt nii, nagu oli, aga miski sunnib sind tegelasi ähmastama ja neid tundmatuks tegema.
Eva: Küll kõik endid ära tunnevad.

Need repliigid pärinevad Ingel Unduski (20) värskelt avaldatud näidendist “Taevase rahu otsinguil” (Ilmamaa, 2008). See kõneleb kunstnikust, suurmehest, kes on olnud paraku “pagana väike isa”, tema vahekorrast oma poegade ja tütretütar Evaga. “Minu jaoks on huvitav põlvkondade vaheline suhtlemine. Näidendis on ka isiklikku ainest, aga kõik tegelased on kolmest-neljast karakterist kokku pandud,” selgitab noor näitekirjanik. “Elust maha kirjutamine seab liiga kindlad piirid. Ja kui isegi tahad kirjutada kellestki kindlast isikust, siis muutub tegelane kirjutades nii või naa võõramaks. Tegelased arenevad sageli suunas, mis ei ole kavandatud.”

Näidend pole sugugi Ingli esimene kirjanduslik katsetus. Ta alustas nelja-aastaselt, on kirjutanud jutte ja romaane ning pidanud kirjavahetusi nii päkapike (enne kooli) kui inimestega. (“Nüüd, enesekriitika süvenedes, olen hakanud vähem kirjutama.”).

Kui Ingel oli 5. klassis, ilmus ajakirjas Hea Laps tema teos “Mõte elust enesest” – eluline noorsooromaan. Avaldamata on kuus aastat tagasi kirjutatud romaan jõrmrokkar Alice Cooperist, kes oli selles loos Ingli onu. “Kirjutamine võimaldab välja elada kõik, mis elus parajasti hinge peal. Aga nüüd olen aru saanud, et nii noorelt ma veel romaani kirjutada ei oska.”

Tegelikult polegi Alice Cooper noore kirjaniku onu, aga tuntud inimesi – ja kirjandusvallast – on Ingli perekonnas küll: vanaisa Jaan Kross, vanema Ellen Niit, isa Jaan Undusk... ja isegi tarbekunstnikust ema Maarja Undusk on ühe luulekogu avaldanud. Ometi pole pere last kirjanikutööle tõuganud, see on kõik täitsa ise tulnud. “Püüan end oma vanemate ja vanavanematega mitte võrrelda, see on üsna tulutu ettevõtmine. Samas on sellest päriselt raske hoiduda, sest olen ju nende vaimus kasvanud. Katsun nende teadmistest midagi tallele panna, aga selge, et iga inimese puhul avalduvad need erinevalt.”

Nii töökaks nagu vanaisa Ingel ennast ei pea. “Olen võimeline tegema nädal aega hästi tihedat tööd, aga siis ei tee kaks nädalat mitte midagi. Minu vanaisal oli oskust teha iga päev midagi. Isa on mul ka selline.”

Koolis polnud Ingel just õpitöö eesrindlane. 11. klassis läks ta 21. koolist (“Ei pidanud vastu sealsele karmile kliimale”) üle Vanalinna kooli, kus “anti rohkem õhku”. Pealegi oli seal teatriklass. Pärast keskkooli õppis aasta Tartus ajakirjandust, aga otsus teatri kasuks oli juba küpsenud ja nüüd õpib ta lavakunstikoolis dramaturgiat. Vanem õde Marion koolitas end teatrikunstnikuks, aga üritab nüüd takkapihta lavastajaks õppida.

“Ma ei usu, et Eestis oleks teist kõrgkooli, kus nii pingeliselt oma erialaga tegeldakse. Mina olen harjunud enda püstitatud ülesandega kahekesi olema, aga teater on nii sotsiaalne koht, et seal tuleb osata oma ülesannet jagada. Praegu tundub mulle, et teatri tundmine annab näidendi kirjutamisele möödapääsmatud eeloskused. Et teada, kuidas asi laval välja näeb.”

Palju energiast, mis läks vanasti paberile, kulub nüüd teatrile. Õhtul istutakse koos koolimajas ja mõeldakse järgmiseks päevaks etüüdi välja. Ometi tahab Ingel, et tema elus oleks ka praegu midagi, mis üldse teatrisse ei puutu. “Mul on plaanis kirjutada oma sõprusloost vanaisa ja vanemaga. See on miski, mis on mul kõik peas olemas, ma ei pea midagi uurima ega kelleltki küsima. Ütlesin vanaisale juba ta eluajal, et seda kord teen. Vanaisa ja vanema looming on nagu üks tervik. Vanaema kirjutatu toetub paljuski vanaisale ja vanaisa looming jälle suuresti vanaema omale.”

Ingel tunnistab, et kahekümneselt kirjanik olla on ikka pagana raske. Puuduvad kogemused elu kujutamiseks ja kasvad oma tekstidest kole kiiresti üle. Ning avalikkuse ette astudes on kõik äkki teisiti kui sahtlisse kirjutades. “Varem said kõigest kirjutada ja sulle ei esitatud küsimust, et kas need on elust võetud tegelased. Aga kõigest hoolimata tuleb võimalikult sõltumatult kirjutada. End mitte kõigutada lasta ootustest ja võrdlustest.”

“Taevase rahu otsinguil” ilmus tänu Hando Runneli julgustusele, ilma milleta Ingel ehk polekski söandanud näidendit avaldada.

“Praegu on minu jaoks tähtis teema iseseisvumine – me pole enam lapsed ja meil on kohustused, millega me pole harjunud. Ning see, et üks põlvkond hakkab lahkuma. Järsku pole enam inimesi, kelle olemasoluga oled sa harjunud.”

Kas kirjandus on Ingli saatus? – “Kindlasti arvestan võimalusega, et minust ei saagi kirjanik, ja ma isegi ei tea, mida tähendab tänapäeval olla kirjanik. Aga seda, et ma kirjutamise ära lõpetan, ei kujuta ma ette. Kirjutamine on alati olnud mu iseeneslik vajadus,” usub Ingel.