09.01.2009, 00:00
Vene värgist kõrini
Kui Ilfi ja Petrovi surematu kangelane Ostap Bender Kesk-Aasias
põrandaaluse miljonäri Koreiko tugrikuid jahtis, siis kohtus ta
raudtee-ehitusel välismaa ajakirjanikega. Üks neist uuris oma
Nõukogude kolleegidelt: “Aga kuidas on teil
juudiküsimusega?” “Kuidagi ei ole, sest meil lihtsalt ei ole
juudiküsimust,” kuulis ta vastuseks.
“Kuidas on
teil vene küsimusega?” pärib välismaa ajakirjanik Eestis
või Eesti ajakirjanik riigiametnikult. “Ei ole meil vene
küsimust, meil on integratsioon!” vastab talle ametnik. Kas keegi on
seda looma oma ihusilmaga näinud? Öeldakse integratsioon, aga
mõeldakse – assimilatsioon, ütleb üks mu tuttav.
Mõtlesin ühel päeval kokkul lugeda, kui palju
jooksvaid uudiseid on Eestis seotud Venemaaga.
Tegelikult on
see juba täitsa ära tüüdanud – nii kui Venemaal
mõni hiir piiksatab, provintsileht kiiksatab, nii järgneb sellele
Eestis üldrahvalik arutelu. Võetakse poose, ollakse aina
teravmeelsemad ja teravkeelsemad. Nõutakse kõike, kaasa arvatud
Venemaa kohest kapituleerumist. Suur osa Eesti ühiskondlikust arutelust
keerlebki vene küsimuse ümber. See on meie kõige tähtsam
rahvusliku identiteedi pidepunkt. Kas me suudamegi ennast kehtestada ainult
“teisele” vastandumise kaudu?
Pikka aega
räägiti Euroopas multikultuursusest, nüüd on selgunud, et
see kontseptsioon siiski ei vea välja. Ühtse multikultuurse
ühiskonna asemele pakutakse nüüd sellist, kus rahvuskillud
säilitavad oma identiteedi ja elavad toredasti kõrvuti. See
näitab meile, et nii multikultuursus kui ka integratsioon on
kõigest teooriad, mis võivad ühel hetkel osutuda kasutuks
või vananeda.
Ühesõnaga – mida aeg edasi,
seda enam mulle tundub, et rahvussuhete riiklik ja programmiline
tüürimine on peaaegu võimatu tegevus. Maailm on liiga
keeruline ja protsessid nii mitmekihilised, et programmidesse ei mahu.
Eestlaslikust “kiirusest” annab aimu ka see, et ligi kaks aastat
pärast pronksiööd jõudis ETV2 kanalil eetrisse esimene
venekeelne ühiskondlik-poliitiline väitlussaade
“Vandekohus”, mille üks saatejuhte on Eesti Ekspressi
ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja.
Samal ajal toimib elu
omasoodu ja igaüks otsib endale paremat kohta päikese all. Eesti
lauluvõistlused, talendijahid, telešõud, igasugused
missivõistlused – need ei saa enam läbi venekeelsete
osalejateta. Noored venelased võtavad eesti kultuurist ja
meelelahutuskultuurist loomulikult ja enesestmõistetavalt oma osa ilma
mingi kompleksita.
Otse vastupidi, tavaliselt on nad
särtsakamad ja säravamad kui eestlased ja jõuavad vilkalt
finaali. Iga pool saavad eesti- ja venekeelsed inimesed normaalselt asju ajada
– saunas, poes, pangas ja polikliinikus. Niikaua, kuni üheskoos
igapäevaseid asju lahendame, mis ei ole ei eestlaste ega venelaste, vaid
üldinimlikud nagu kõikjal maailmas, on kõik korras. Kui aga
hakkame oma keeles “põhimõttelisi” asju lahendama, on
kohe tüli majas.
Marju Lauristin on öelnud, et
intelligentsetel venelastel on kõrini, et nendega ainult vene asjast
räägitakse. Seesama “jedosta” vene värgist on
paljudel eestlastel. Kui neil on kõrini ja meil on kõrini, siis
lõpetame selle jahumise ometi ükskord ära. Kõrini on
sellest lõputust “vene värgist”. Tegeleme mõnda
aega oma asjadega. Ja elame tavalist elu.