Animal Collective „Merriweather Post Pavilion"'

Baltimore’i õndsate eksperimentalistide tantsumuusikaplaat, käike ja kanaleid täis.

Animal Collective

“Merriweather Post Pavilion”

(Domino)

On alles jaanuar, aga see siin võib juba olla Areeni aasta album. Siim Nestor arvab nii ja mina arvan vist ka. Et miks? See on pikem jutt... “Merriweather Post Pavilion” on imeilus plaat – ja ta käib mulle närvidele rohkem kui mis tahes teine. Ma olen neile lauludele nii lähedal ja ometi mitte kohal. Animal Collective on bänd, mida vaadatakse, nina vastu klaasi, väljastpoolt sissepoole.

Muusikaga on minu arvates üleüldse kuidagi nii, et see on põhiolemuselt kõne arusaamatus keeles. Meie kuuleme seda kõnet ja proovime teda organiseerida, talle mõistuspäraselt vastata, kord edukamalt, kord vähem. Me jälgime helide arenguloogikat ja tunneme neis ära midagi sellest liikumisest, mida me loodusest, ümbritsevast maailmast märganud oleme. Me kuuleme laulja häält ja seome selle emotsioonid nendega, mida me iga päev oma suhtlusest tunneme. Ja rütm äratab meie kehas midagi, mistõttu oskame nood skeemid ise lõpuni viia ja sel moel naudingut saada. Animal Collective teeb sedamoodi reageerimised kõik väga raskeks.

Või ei, reageerida on kerge, kuid rahuldus ei saabu. Sa lihtsalt satud tunderõhulisse ühte lõksu teise järel ning ei ulatu kuidagi selleni, kus arvad olevat tolle muusika emotsionaalse tuuma. Näiteks Flaming Lips on nende kõrval lihtsalt üks kõrtsibänd.

Okei, võib-olla läheb natuke aega. Tõepoolest sain ma vähemalt enda arvates mõningate laulude loogikast tasapisi aru. Nad näiteks võtavad popmeloodia ja katavad ta siis õrnade pindmiste deformatsioonidega, uputavad efektidesse, lisavad läiget ja lennuvõimet. Aga need laulud ei anna kokku seda “päris” ja “õiget” Animal Collective’i. Nad on selle plaadi tasemelt tagumised, igavamad lood – “Bluish”, “Lion In A Coma”...

Aga siis on veel need teised, siinsed parimad, massiivsemad, asendamatumad laulud. Ja seal kehtib üks teine loomeloogika – selline, mis meenutab mulle uuristamist. Bänd mitte enam ei kaunista oma kõlapilti, vaid rajab sellesse käike ja kanaleid, laseb mõnel sellistest justkui sisse variseda ja sukeldub siis selle kujuteldava kuhja sees uuesti sügavusse. Plaadi avalugu “In The Flowers” on hea näide. See, mis algul kõlab, nagu püüaks Yes folgist progekarkassi kokku monteerida, kukub lõpuks välja 90ndate alguse stiilis rave-trillerina. Plaadi finaal “Brothersport” on ehk sirgjoonelisem tantsulugu, kuid ka siin kuulub transi juurde see, kuidas me alailma nende loodud labürindi seinte vastu põrkame. Ja seal vahel – öelge palun, millest räägib teile vapustava hingamisega “Daily Routine”? Või mitte vähem sugestiivne “No More Runnin’”? Ma olen ühtaegu erutatud ja väsinud katsetest seda välja uurida. Aga mul on veel aega – veebruar, märts ja kõik need teised kuud enne aasta albumi valimist. Ja loodetavasti üht-teist ka pärast seda.

9