23.01.2009, 00:00
Leopardhüljeste ja jääpankade riigis
“Kümme päeva levist väljas? Mis mõttes on võimalik, et ei saa helistada? Antarktikasse lähete või?” pinnivad umbusklikud. Tekst ja pildid Kerli Nõu.
“Põnev! Ei teadnudki, et sinna tavalisi turiste tassitakse.
Räägi lähemalt!” Mahajääjaid huvitavad
kõik valdkonnad alates logistikast ning maksumusest ja lõpetades
reisikavaga.
Detsembri teisel nädalal, lõunapoolkera
suveperioodil Ushuaiasse, Lõuna-Ameerika mandri tipus asuva saarekese
hotellifuajeesse kogunenud sajakonna inimesega on teistmoodi lood.
Sinise kaelapaela külge kinnitatud nimesiltidelt
kaasreisija päritolumaa selgeks tehtud, küsivad reisisellid
üksteiselt 90 protsendi ulatuses sama soojendusküsimuse – miks
just Antarktika?
Statistiline tõde motivatsioonikimbust
selgub pisut hiljem, kümnepäevase merereisi stardieelsel
soojenduspeol. Vene aluse Ljubov Orlova kinosaali sinised pöördtoolid
on rahvast tulvil. Ülienergiline ekspeditsiooniliider Cheli
Larsen, kel on parem huumorisoon kui New Yorgi koomikutel, küsib
nõudlikul häälel: “Kui paljudele siinolijatele
tähendab randumine Antarktika sadamas oma jalaga puudutatud seitsmendat
kontinenti?” Kätemeri varjab sekunditeks viienda teki kinosaali
lae. Lõunalauas istub minu kõrval aga turbaniga indialane, kel
kõikidest maailma riikidest veel külastamata jäänud vaid
20. Ka tema on üks käetõstjatest. Teen oma arust nalja ja
küsin, kas nüüd, kus tõepoolest kõik nähtud
saab, Richard Brandsoni kosmoselennule on juba koht broneeritud.
”Jah, ikka! Olen järjekorras kümnes. Ootan
põnevusega.” Niipalju siis naljast.
On ka neid, kelle
käed alla jäid. 28-aastane Taani medõde otsustas
Amundseni-Scotti võistlustandrit väisata loodussaadete ajendil. Kui
juba Argentinasse tulla, miks mitte siis möödaminnes ka Antarktikasse
sisse põigata? 40. pulma-aastapäeva tähistav abielupaar
Lõuna-Aafrika Vabariigist tuli teoks tegema naispoole
lapsepõlveunistust – näha oma silmaga sedasama mida Discovery
kanali filmimees. (Nad ei pidanud üldse mitte pettuma!) Lisaks
albatrosside, pingviinide, vaalade ja hüljeste hordide vaatamisele tehakse
pardale asunutele ülesandeks ka kuulata. Märgata, tunnetada ja
kuulata kõrvulukustavat vaikust.
Lummavalt liikumatud valge
vatiga kaetud ürgmäed, maailmalõpu tunne ja
nulltsivilisatsioon on loetelu võtmesõnadest, mis
räägivad iseenda eest.
Eestlane kohtub
eestlasega
Karget laadi eksootilise kogemuse järele on
kätt sirutamas huvitav läbilõige turistidepirukast.
Meeskonna andmetel purjetab Ljubov Orloval 25 rahvuse esindajaid. Oma osa on
tulnud saama nii keskealised abielupaarid, nooremapoolsed seiklejatest
üksiküritajad, pensionärid kui ka lastega pered.
Nimesiltide viimasel real domineerivad USA, Kanada, Austraalia ja
Lõuna-Aafrika. Mida rohkem rahvusi, ameteid, lugusid ja taustu, seda
paremaks ja värvikamaks kujuneb kruiisigurude sõnul kogu
reisikogemus. Oma panuse annavad suhete sõlmimiseks nii kinosaal,
arvukad söögikorrad suurte ühislaudade taga kui raamatukogu.
Loengud ja filmiõhtud kaasa arvatud. Baarist ma ei räägigi.
Pärin meeskonnalt eestlaste kohta. Kolmekümnendates
eluaastates mehaanik Vladimir nõjatub heatujuliselt valgele
käsipuule laeva välistekil ja vajub mõttesse. Pärit on ta
väikesest külast Moskva lähedalt, novembrist märtsini
töötab Antarktika kruiisilaevadel. Tüdimusest või
rutiinist ei maksa isegi juttu teha – igas külastuses on midagi uut.
Tuul sasib tema blondiks värvitud juukseid, kuid see umbes sajal korral
töö raam
es maailma kõrgeimat mandrit vaatamas käinud meest ei häiri.
“Pole ausalt öeldes veel ühtegi ette tulnud,” tunnistab
Vladimir eestlaste kohta. Püüan oma erandlikust staatusest mitte
tähtsaks muutuda. Lappan peas kõiki teisi mulle teadaolevaid
Antarktikat külastanud eestlasi ning jõuan järeldusele,
et ju olid nad lihtsalt mõnel teisel laeval. Vaevalt saan oma
mõttega lõpule, kui Walesi päritolu, geoloogi rollis
meeskonnaliige James minu nimesilti vaadates hämmingusse satub:
“Juba teine eestlane!” Mis? Kus? Ei lähe palju aega, kui
Tallinnast pärit Paveliga, vanemapoolse meesterahvaga, tervituseks
kätt surume. Beeži värvi kahtlaselt suure Hugo Bossi logoga sulejope
alt paistab tume lillade triipudega fliissärk. Karvase sisuga
läkiläki tuule käes lehvimas, haarab mees taskust tehnika
järele. “Siin me nüüd oleme. Kaks eestlast, kes Tallinnas
kunagi kokkugi ei satuks, Antarktikas!” esineb tugeva vene aktsendiga
kruiisivälises elus telekaparandajana leiba teeniv Pavel taskust
välja võetud videokaamerale südamlikult, pidulikul toonil.
Koos lendudega üle 110 000 krooni maksnud reisile tõi
rännupisikuga mehe väliseesti sugulaselt saadud pärandus.
“Nüüd saab kõik nähtud, igal pool käidud.
Järgmine peatus on taevas!” deklameerib Pavel heatujuliselt.
Elueesmärk, kauge unistus kõik seitse mandrit läbi proovida,
on kohe-kohe kirjas!
Esimesed tunnid laevas mööduvad
kiiresti. Argentina lõunaosa saared kaovad silmist. Laine tõuseb.
Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikes mõõtmetes Ljubov Orlova
rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake’i merel nagu
linnusulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaks päeva kajutite
ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku – Drake’i
võimete skaalal on kogetav pigem tagasihoidlik lainetus.
Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes kuulub valdkonda
titemäng. Kajutis ringi veerevad veepudelid ja muu merejumala valitsuse
alla kuuluv kraam – paar klaasi ja taldrikutevirn köögipoolel
– jäävad eriarvamusele.
Kohalejõudmine
Kell on seitse hommikul. Torm on
läbi. Abikaasa kargab voodist püsti ja lükkab kajutikardina
eest. Sillerdavast veest peegelduvad lumised, 2800–4000 meetri
kõrgused kaljurahnud. “See on maailma kõige ilusam,
kõige muljetavaldavam vaatepilt, mida ma iial näinud olen,”
tunnistab muidu põhjamaalasele omaselt “meeldib – ei meeldi
– on kah” skaalal tundeid väljendav meeshing.
Laeva ümber ujuvad pingviinid, mööduvad vaalade karjad, jahti
pidavad hülged või keset ulgumerd lendavad kolmemeetrise
tiivaulatusega albatrossid panevad uudishimust ning vahetu kogemuse ja parema
foto jahil mööda tekki jooksma nii suuremate kui väiksemate
objektiividega fotokaamerate omanikud. Fotograafiast saab kogu reisi
võtmesõna.
Kohvinurgas võrreldakse kaameraid,
objektiive, pilte, tulemusi. Vahetatakse kontakte, et paremaid klõpse
lauanaabrile läkitada. Räägitakse sellest, millise programmiga
ja kuidas pilte töödelda. Veel pole toimunud ühtegi randumist,
aga äkilisemal fotohuvilisel on mälukaardil juba 300 pilti.
Tahes-tahtmata meenub anekdoot hullumaja basseini ääres korraldatud
reportaažist, kus energilisemad patsiendid heas tujus sisse-välja
kargavad. “Äge! Super! Ja mis veel homme saab, kui vesi ka sisse
lastakse!“
Antarktikast emotsioonideta tagasi tulla ei ole
võimalik. Ekspeditsioonijuhi Cheli Larseni sõnul on pettumus
väli
statud, sest erinevalt teistest ekspeditsioonidest ei tule inimesed maailma
salapäraseimat mandrit uudistama konkreetse ootuste nimekirjaga. Suurima
emotsioonide tulva loobki tervikpilt, elamus kui niisugune. Ta ei valeta.
Aknavaade, mis rahulikumal pinnal, saarte vahel laevaga sõites silma
jääb, räägib iseenda eest ja viib silmist või
kõhust igasuguse virvenduse või kahtluse. Näiteid lummusest
ei pea kaugelt otsima.
Distants kõigepealt
“Armsad reisijad, pange selga talveriided, mootoriga
kummipaadid saartele minekuks on valmis!” Sooja pesu esimene kiht, teine
kiht, veekindlad talveriided, müts, kindad ja kummikud ning miinus kolmest
pluss kaheni kõikuv temperatuur ootab meid. Tuulefaktorit arvestades on
riiete valik täppi läinud.
Ükski turist ei lase
endale seda kaks korda öelda. Kuuest randumiskorrast esimene kuulub
sensatsiooni poolest samale pulgale kauaoodatud esiklapsega. Nurinat ei kuule
isegi ninna tungiva vänge pingviiniväljaheidete lõhna
üle. Vaimustus on liiga suur.
Olgugi et jäämägi
jääb jäämäeks ja pingviin pingviiniks, kannavad
kõik kümme päeva jooksul planeeritud randumist isemoodi aurat.
Mida rohkem lõuna poole, seda lumisem maastik ja rohkem
jäämägesid. Saarte vahelised merekanalid, päikesekiired ja
vee sillerdamine on omaette looduspilt.
“Mitte minna
pingviinile lähemale kui viis meetrit. Kui teele satub pingviin, peatu ja
anna teed.
Ära häiri linde ega loomi. Käi tasa ja
ole vagusi. Ära püüa taskusse suveniiriks kaasa toppida mitte
midagi, sh ka mitte väikest kivikest. Esimese rikkumise korral hoiatus.
Teise korral maabumise keeld ja reisiraha tagasi.” Laevas allkirjaga
osalustõenduse andnud, koosolekul kuuldud õpetussõnu
pingsalt meeles pidades ründame sõna heas mõttes kividest,
jääst ja lumest koosnevat Antarktika maailmajakku kuuluvat saarekest.
Pingviinimeri ulatub sama kaugele, kui silm seletab. Õhus tiirlevad
kajakad. Kaamerad sähvivad. Tore on üle paari päeva kahe jalaga
maa peal olla. Tõsi, julgemad meie seast kiirustasid ka vette.
3–5sekundiline Antarktiline ujumisseiklus käib ekspeditsiooni
nädalakavaga käsikäes. Jälle laevaperel põhjust
kaamera välja võtta ja kümnest hulljulgest fototõestus
üles pildistada. Sama palju sähvatusi kohtab õhtul laevatekil
peetaval väli-BBQ üritusel. Muusika, ohtralt toitu,
hõõgvein.
Privaatsus ja maailmalõpu tunne on
ühed nendest argumentidest, mis igal aastal umbes 40 000 uudistajat
kõige hüljatumale mandrile kokku toob. Antarktika vetes kehtib ka
vastavasisuline etikett – üksteise vaatevälja laevad ei
trügi. Jääolude, tuulte ja tormi suhtes peavad suveperioodil
ligikaudu kahekümneni ulatuva laevadehordi kaptenid aga kõnetundi
raadio teel. Ohutus kõigepealt. Sellest ka kokkulepped hätta
sattunud laevadele esimesel võimalusel appi tormata.
Miljonikasumiga suveniiripood
Antarktika, pingviinipoeg
Lolo seiklused, tuisk ja torm, uurimisbaasid ja muu teadustöö on
Antarktika kontekstis igapäevane ja sellega kedagi jalust ei raba.
Punaseks kirsiks valgel üllatuste tordil sai niisiis hoopis brittide sisse
seatud suveniiripood ning postkontor, Port Lockroy. Kui pikk jutt lühidalt
kokku võtta, pandi britid kümmekond aastat tagasi fakti ette
– kas koristate oma kunagise uurimisbaasi kola ära või teete
korda ja kasutate edasi. Odavam oli korda teha.
Ljubov Orlova
kinosaal on taas rahvast täis. Enne randumist peab Briti saare
meesvalitseja Rick,
kuuendat aastat suveniiripoe boss, kena loengu – kes, miks, kus ja
millal. Kiidab nänni ja 2009. aasta kalendrit. Ilusad võtted, palju
pingviine. “Oh, Rick, me teame küll neid kalendreid.
Sina paljalt lume peal, pingviinid strateegiliste kohtade ette sätitud.
Igavaks läheb juba,” ei suuda Cheli oma nalju endale hoida. Rahvas
müristab naerda.
Kummikud jalas, paadisõit seljataga,
jõuamegi kaua oodatud “tsivilisatsiooni” nimega Port
Lockroy. Pressin end Rickile lähemale, et neli kuud kestvast
maailmalõpus olekust paremat aimu saada. “Igav? Oleks see
vaid nii. Me oleme olnud siin poolteist kuud, mina olen selle aja jooksul
jõudnud läbi lugeda pool raamatut, tüdrukud mitte ühtegi.
Kogu õlikatlast ammutatud soojus kulub arktilises kliimas turisminduse
peale. Sajad postkaardid vajavad marke, margid omakorda templeid, siis on vaja
kogu krempel kokku pakkida ja esimese ettejuhtuva laevaga Falklandi saarele
saata. Sealt omakorda rändab post Suurbritanniasse, kust see juba emakese
maa peal laiali pudeneb.”
Aga mõni põnevam
lugu, midagi erakordset, raputavat? Ehk tuleb meelde? Samal ajal läheneb
Rickile arglikult 30aastane meesterahvas, külma eest professionaalselt
sisse pakitud, käes tilluke, päevinäinud ja luitunud roosade
kõrvade ning mitte vähem kulunud kehaga, vatti täis topitud
mängueesel. “Väga vabandan, andke andeks. Kui te ei pahanda,
see eesel on mul olnud lapsepõlvest saati, nüüdseks läbi
reisinud kõik seitse maailmajagu ning lugematul arvul riike. Kas ma
võiksin teid koos eesliga pildistada?“ – “Ihii,
loomulikult. Palun, siit ka erakordne näide!” Eeslipildid tehtud,
jätkan pinnimist.
Räägime rahast ka – kuidas
äri läheb? Jääte plussi või maksate peale? Rick
muheleb ning tundub, nagu ei tahaks ta vastata. Numbrite asemel peab mees
loengu sellest, kuidas kogu kasum taas kord baasi ülevalpidamise katlasse
tagasi neelatakse. Neli inimest Antakrtikas, nende transport, toit, side ja
need kaks Suurbritannias, kes poe ees varustaja rolli kannavad,
nõuavad ju oma osa. Ja üleüldse elu ja äri sellistes
tingimustes on riski piiril mängimine. Sõltub ju edu või
edutus eelkõige ilmast, sellest, kui palju turiste uksest sisse astub ja
postkaarti tahab saata. Lõpuks võtab poepidaja julguse kokku ja
avaldab ka kasuminumbri: eelmisel aastal olnud see 100 000 naela ehk ligi kaks
miljonit krooni. “Ega sa nüüd kõrvaltänavasse oma
äri ei plaani püsti panna?” vaatab mees kavala pilguga
ümberringi kivikuhjadele kogunenud pingviinide poole.
Seitsmes kontinent
Viimaseks randumise päevaks, kus
jalg esimest korda Antarktika mandri külge kuuluvat maismaad puudutas,
olid esimestel päevadel reliikviana kaelas rippunud nimesildid kajutite
tormikindlates sahtlites. Rannas saabujaid tervitades ei jätnud
ekspeditsioonirühma eestvedajad inimesi üles kütmata.
“Kõik, kelle jaoks on see seitsmes kontingent – palun
hüpata, kiljuda ja rõõmu tunda. Selle poolsaare pingviinid
on siin ovatsioonidega harjunud,” julgustab Cheli turiste. Kaks korda
pole vaja utsitada. Kindad lendavad käest, ühel käel viis,
teisel kaks sõrme püsti, poseeritakse nii enda kui
võõraste fotosilmadele. Heledast nahast saapaid jalga sikutades
tunnistab 56aastane Chicago finantskonsultant Garry vennapojale:
“Nüüd on need saapad oma taldadega kõigil mandritel
ära käinud!” Pingviinid vaatavad pealt ja tatsavad oma teed.
Hirm, et jää- või ilmastikuolud reisijaid maismaale ei lubagi,
on seljataga. Te
gelikkusel põhinevad õuduslood, kuidas halbade ilmastikuolude
tõttu mõnel turismigrupil oma jalaga Antarktika mandriosa
üldse puudutamata jäi, tõeks ei saanud.
Kummipaadireis triivivate jäämägede, leopardhüljeste ja
pingviinide vahel möödub rahulikumatel pööretel.
“Arvan, et kui ma elu lõpuni enam mitte ühtegi pingviini ei
näe, olen ka rahul,” tehakse külma maa võrdlemisi
tagasihoidliku fauna üle nalja. Parimad muljed ja kõige
eriskummalisemad kogemused on paljunäinud reisisellid oma elamuste
kohvrisse pakkinud just kõige külmemalt, kõrgemalt ja
eraldatumalt mandrilt – Antarktikast.
- Antarktiline suvi algab lõunapoolkeral novembris ja lõpeb märtsis. Samal perioodil korraldatakse ka turismikruiise. Temperatuur on sellel ajavahemikul tavapäraselt nulli ringis.
- Antarktikasse sõidutab turiste Argentina lõunatipust umbes 20 eri kruiisifirmat. Hinnaklass sõltub kajutist, inimeste arvust ja pardal pakutavatest lisateenustest ja jääb enamasti vahemikku 30 000 – 500 000 krooni. Oma osa hinnapoliitikas on nii koolivaheaegadel kui lindude poegimisperioodil – mida rohkem vaatamist, seda krõbedam taks.
- Kel ajaga ei kipita ja nädalakese Ushuaias kannatab oodata, võib panustada ka superpakkumistele. Paar päeva enne väljumist kolisevad hinnad sõltuvalt reisist koguni 80 protsenti.
- Mida suurema kruiisilaevaga lõunanaba poole sõita, seda väiksemaks kujuneb tõenäosus merehaigeks jääda. Teiselt poolt tuleb arvestada, et üle 100 turisti korraga ühelt laevalt randuma ei lubata. Ehk teisisõnu võib üks reisija suures laevas saada kümnepäevase reisi jooksul kuue maabumise asemel maale vaid kahel-kolmel korral.