23.01.2009, 00:00
Sakslanna avastas Eestist ülikalli ikooni
Tallinna antiigipoest umbes 150 000 krooniga ostetud haruldast ikooni müüakse Saksamaal rohkem kui kuue miljoni krooni eest. See on kallimaid Eestis liikunud kunstiteoseid.
Ligi kolm aastat tagasi, aprillis 2006 saabus Saksamaalt Tallinna jahi pardal
väike seltskond.
Nende seas oli ka jõukas
Baden-Württembergis asuva ikoonigalerii omanik Renate Gerstenlauer. Ta
avastas vanalinnas oma rõõmuks palju antiigipoode, mis kauplesid
ka ikoonidega.
“Esialgu ei leidnud ma midagi, mis oleks
pannud minu südame kiiremini tuksuma, sest tõeliselt vana ikoon
erutab meeli ja vaimu, ja seda mitte ainult pangaarvele pilku heites,”
meenutas sakslanna mullu ilmunud raamatus.
Tüüpilist Eesti
kõrtsi otsides jõudis sakslaste seltskond Voorimehe
tänavale. Sealgi oli üks antiigipood, kus müüdi peaaegu
kõike. Väikest kasvu vanem mees sulges poe ukse ja üritas oma
kehvas inglise keeles kõikvõimalikke asju müügiks
pakkuda.
“Õnneks tegeles ta minu sõpradega.
Kuna olin sisenenud poodi esimesena, siis sain liikuda edasi ja avastasin kohe
ikoonid, mille poekese omanik oli peitnud nurga taha. Ta oli seadnud seal sisse
väikese restaureerimistöökoja ja esimest korda oma reisi jooksul
nägin ma müügil kõrge kvaliteediga ikoone. Minu
tähelepanu pälvis inimesekõrgune, väga tume
ikoon.”
Müüja ei viitsi ikooni
näidata
Poepidaja oli märganud sakslanna huvi ja
pühendus nüüd talle, pakkudes erinevaid ikoone kõrge
hinna eest. Need Gerstenlauerit ei huvitanud ja ta palus endale näidata
suurt ikooni. Poodnik ei olnud soovist vaimustuses, kuna selle välja
tirimine nurgast oli tülikas. Naise pealekäimisel ja abil ta seda
siiski tegi.
Nüüd nägi Gerstenlauer, et ikoon
kujutas haruldast motiivi Aadama ja Eeva loomisest, pattulangemisest ja
väljaajamisest paradiisist. Ikoon pidi olema osa ikonostaasist. Juba
esimese nõrgas valguses heidetud pilguga hindas sakslanna ikooni 18.
sajandi algusest pärinevaks. “Siiski ütles sisetunne mulle, et
tegemist peab olema erilise ikooniga.”
Poodnik hakkas agaralt
asja korraldama. Ta lubas ikooni lennukiga Saksamaale saata ja võtta
transpordikulud enda kanda. “Loomulikult oli hind väga kõrge
ja ma ei saanud ega tahtnud nii kiiresti otsustada.”
Öösel ei saanud Renate Gerstenlauer sõba silmale.
“Minu sisetunne tugevnes, et tegemist peab olema väga erilise
ikooniga.” Ta sai oma kõhklustest võitu ja ostis ikooni
järgmisel päeval ära.
Kunstiaare konutas
Voorimehe tänaval
Pealinna antiigikauplusi tundes
pole raske ära arvata, kes Gerstenlauerile ikooni müüs. Kui
jalutada Raekoja platsilt Voorimehe tänava algusse, märkab kohe
vasakul majaseinal kirja “Antiik”.
Paar sammu trepist
üles, uksest sisse ja paremale – siis oletegi väikeses
tagasihoidlikus vanakraamipoes, mille leti taga istub kuuekümnendates
eluaastates sõbralik mees. Tema nimi on Jaan Riisalo. Vahel nokitseb
mees poeruumi teises otsas ritta laotud ikoonide kallal.
Eesti pole
aegade kestel Venemaale olnud pelgalt nafta-transiidimaa. Juba 1920. aastate
algul liikusid siitkaudu Läände Vene kuld, väärtesemed ja
hinnaline antiik. Perestroika ajal kujunes Eestist taas ühe suure äri
vahepeatus.
Läbi Eesti voolasid Läände kuni
tuhandetest ikoonidest koosnenud saadetised. Lõviosa neist
müüdi siinsete vahendajate poolt kohe edasi, osa jäeti
paremateks päevadeks endale. Sakslanna ostetud ikoon jõudis Riisalo
erakogusse juba 1980. aastatel.
Röntgenifoto
näitab pükstega meest
Mai algul 2006
jõudis hoolikalt pakitud ikoon Stuttgardi len
nujaama. Renate Gerstenlauer viis selle kõigepealt koju ja hakkas seda
ühes perega erinevate valgustega katsetades uurima.
Eestist
toodud ikoonile andis esimese hinnangu Baieris Autenriedi lossis asuv
ikoonimuuseum.
Nende arvates oli tegemist “hilise 17. sajandi
Põhja-Venemaa ikooniga”.
Nagu hiljem
täpsemalt selgus, Vologda kandist pärit umbes 1700. aastal loodud
ikonostaasi uksega, millel oli kujutatud prohvet Taanieli lõvikoopas ja
stseeni loomisloost.
Ekspertiis rõhutas ikooni ebatavalist
suurust ja haruldast teemat. Seega oli juba sel esialgsel kujul tegemist
hinnalise vanavene kunstiteosega, mis ehtinuks iga ikoonikoguja kollektsiooni.
Ometi varjas prohvet Taaniel oma kehaga veel palju suuremat aaret.
Ultraviolettlambiga teost lähemalt uurides märkas Gerstenlauer, et
musta värvi all peitub mingi kiri. Käega katsudes olid tähed
tunda ja ta otsustas asja edasi uurida.
Naine viis ikooni
Wiesbadenisse tuttava restauraatori juurde. Ta soovis lasta värvi
eemaldada, et vana kiri uuesti nähtavaks muuta. Mida rohkem värvi
maha võeti, seda uudishimulikumaks omanik muutus. Peale tähtede
ilmusid välja ka punased jooned.
Imeilus nägu
nelja värvikihi all
Alguses kergelt maha tulnud
värvi eemaldamine osutus vaevanõudvaks
käsitööks. Kirikuslaavi tekstide spetsialist teatas, et ei saa
tähtedest aru. Restauraator avastas ikoonil neli erinevat kihti
värvi. Nüüd sai selgeks, et pealmise maalikihi all peab
peituma veel midagi. Järgnesid röntgenuuringud ja
kompuutertomograafia.
“Röntgenipildid näitasid
seisvat, elusuuruses, pükse kandvat meest, kes täitis terve tahvli.
Mulle avaldas eriti muljet tema imeilus nägu,” meenutas
Gerstenlauer.
Ikooni omanikku ootasid taas magamata ööd.
Mida teha? Kas eemaldada juba niigi vana maal, et äratada selle all asuv
kunstiteos uuele elule? Hoolimata röntgenipiltidest polnud teada, kui
hästi on esialgne maal säilinud – seega oli suur oht teos
rikkuda.
Gerstenlaueri esimene soov oli säilitada ka pealmine
maalikiht. Peagi selgus, et see pole võimalik. Esialgse pildini
jõudmiseks tuli pealmine maal paratamatult hävitada. Pühaku
pilt rippus päevade kaupa naise töötoas, kuni ta andis
restauraatorile loa tööle asuda.
Renate Gerstenlauer ootas
suure põnevusega, kes talle pildilt vastu vaatab. Tegemist ei saanud
olla Jeesusega. Kas Ristija Johannes? Aga alles vana kirja
väljapuhastamise järel selgus, et ikoonil seisis õigeusu
pühak õilis röövel Rah.
Rah oli üks
kahest kurjategijast, kes koos Jeesusega risti löödi.
Läänekatoliiklikus kultuuris tuntakse teda püha Dysmasena.
300 aasta vanuste maalikihtide eemaldamine oli väga keerukas.
See töö nõudis restauraatorilt palju kannatust, kindlat
kätt, teravat silma ja julgust. Vahepeal pidi Gerstenlauer restauraatorile
“pähe istuma”, et too nõustuks eemaldama ka pealmisel
maalikihil kujutatud prohvet Taanieli pea.
Ikooni vanuse
võimalikult täpseks määramiseks tellis naine Kieli
laborilt puuproovi analüüsi. Ikoonilaud oli tehtud männist, mis
oli langetatud hiljemalt 1634. aastal.
Vene kunstiprofessor
sõimab ja kiidab
Kui Saksamaad külastas Moskva
Andrei Rubljovi nimelise muuseumi direktor professor Gennadi Popov, viis naine
oma ikooni talle näha. Ikooni pealmise kihi eemaldamisest kuuldes
sõimas venelane naist kõigepealt kurjategijaks. Siis puhkes Popov
naerma ja ütles, et oleks ise sedasama teinud.
Professori
kirjutatud ekspertiisi järgi on tegemist tõenäoliselt Pihkvas
loodud ikonostaasi osaga. Ikoon pärineb 16. sajandi kolmandast
veerandist ning on teostatud silmatorkava professionaalsusega.
“Pärast restaureerimist väärib see mälestis eraldi
publikatsiooni oma erakordse tähenduse ja kõrge
kultuurilis-kunstilise väärtuse tõttu,” kirjutas
professor.
2007. aastal külastas Gerstenlauer Venemaa muuseume.
Selgus, et tegemist on õilsa röövli esimese teadaoleva
kujutisega, kus tal on püksid jalas. Moskva riikliku
restaureerimisinstituudi eksperdid pidasid ülemaalingu all nii
hästi säilinud ikooni suureks harulduseks.
Alles
detsembris 2007 sai Gerstenlauer ikooni koju tuua: “Pärast nii
pikka proovilepanekut oli see imeilus jõulukink.”
Unikaalne ikoon on praegu välja pandud Müncheni nooblis
hotellis Vier Jahreszeiten avatud ikooninäitusel. Gerstenlauer on
öelnud huvilistele, et on nõus ikooni müüma.
Hind on 400 000 eurot, seega üle kuue miljoni krooni. Sama raha
eest saaks osta kaks Johann Köleri maali või koguni viis Konrad
Mägi teost.
Proua Gerstenlauer ise maksis Riisalole ikooni eest
umbes 150 000 krooni. Eeltöö ikooni edasimüügiks on juba
tehtud. Mullu andis naine ikooni kohta välja mahuka
värvitrükis raamatu.
Nii kallist ikooni ei ole
võimalik müüa ilma usaldusväärse ekspertiisita ja
Gerstenlauer teab seda väga hästi. Raamatus on trükitud ikooni
kohta kõikvõimalikud analüüsid ja ekspertiisid,
niisamuti fotod restaureerimise eri järkudest. Samuti andmed selle kohta,
kus ja millal on ikoon ostetud. Me leiame raamatust isegi väikese
mustvalge foto Tallinna antiigikauplusest, kuigi mitte selle nime.
Antiigikaupmees Jaan Riisalo kuulis talle kuulunud teose saladusest ja lakke
hüpanud hinnast sel teisipäeval Ekspressi käest. Mees
näost ära ei langenud.
“Risk vanema pildi
väljapuhastamisel on suur,” arutleb Riisalo. “Sajast
ikoonist umbes kümnel on see hästi säilinud.” Ta
lubab sakslannale helistada ja paluda saata endale teose kohta
ilmunud raamat. “Ikkagi minu käest saadud ikoon!”
Ikooni väljavedu Eestist oli seaduslik
2006. aastal võis kuni 2,4 miljonit krooni maksvaid ikoone viia Euroopa Liitu ilma Eesti riigilt luba küsimata.
Monika Lestberg, muinsuskaitseameti nõunik
2006. aastal võis kuni 2,4 miljonit krooni maksvaid ikoone viia Euroopa Liitu ilma Eesti riigilt luba küsimata.
Monika Lestberg, muinsuskaitseameti nõunik