30.01.2009, 00:00
Uus underground-linnavelo on Tallinnas
Vabakutseline graafiline disainer ja rattafänn Risto Kalmre (26) tutvustab New Yorgi rattakulleritest alguse saanud subkultuurilist nähtust: käikude ja piduriteta trekijalgrattaga tänavasõitu.
Sa oled olnud tükk aega BMX-ratta peal ja mõne aasta eest
läksid “trekikale” üle.
Mul on
siiamaani BMX olemas ja ma sõidan temaga vahel. Aga mul oli paar aastat
tagasi üks vigastus, mille tõttu üritan seda piirata.
Fixed-gear’i sain lähemalt tundma neli-viis aastat tagasi
Amsterdamis, kus ma elasin ja õppisin paar aastat. Üks mu sealne
klassivend oli New Yorgist, tema sõitis fiksiga.
Tegelikult
puutusin esimest korda fiksidega kokku mõni aasta veel varem Berliinis
ühe ameeriklasest sõbra kaudu, kes osales hiljem tuntud
trekirattafilmis “MASH”.
Kuigi Amsterdamis ei olnud ka
mingit õiget fixed-gear-skenet nagu USAs, oli seal toimiv trekiskene ja
rattajuppe oli lihtne saada. Siis ma sõitsingi pool-iseehitatud
trekirattaga ringi ja kui tagasi kolisin, ehitasin selle endale ise.
Aga mu päris esimene ratas oli ka fixed-gear: kolmekas! Ma olen eluaeg
rattafänn olnud.
Miks sulle see ratas meeldima
hakkas?
Esimene reaktsioon on muidugi: “Sürr!
Kuidas sa üldse sellega sõidad? Mis mõttes sul ei ole
mingeid käike, vabakäiku, pidureid?!”
Aga ühelt
poolt mulle hullult meeldivad jalgrattad ja see oli minu jaoks täiesti uus
asi. See ratas on esteetiliselt nauditav ja ise kohaldatav.
Samas
mulle pole kunagi meeldinud rattaid parandada. Need rattad on hästi
lihtsad. Ikka võib midagi puruks minna, aga samas on seda ka lihtne
vahetada.
Ja räägitakse ka, et see on isegi efektiivsem,
kui sa vabakäiku ei lase, aeglustad-kiirendad sujuvalt ja pidurdad kehaga.
Maanteeratturidki tegelikult vahel treenivad fixed-gear-ratastega, et oma
rütmi parandada.
Mitu ratast sul on?
Neid ikka on. Mul on BMX, kruiser, mis on nagu BMX, aga vähe suurem,
Bianchi road-bike ja fixed-gear. Praegu sõidan sellega kõige
rohkem.
Ja selle disainisid ja ehitasid sa ise?
Jah. Ma ostsin San Franciscos käies hunniku juppe ja
ülejäänud sain Berliinist ja Londonist. Mõned sain ka
sealsetelt sõpradelt-tuttavatelt. Enamik asju on uued, aga raam on vana
80ndate trekiraam. Nüüd, kui fixed-gear rattaga on hakatud rohkem
BMXi trikke tegema, paneb osa kutte sellele ka BMXi juppe külge. Aga mul
on, jah, praegu autentsed trekijupid küljes.
Kui palju su ratas on maksma läinud?
Ma ei tea,
päris palju. Üle 20 kilo küll, aga tegelikult saab ratta
kätte ka umbes kümnega või isegi alla selle. Ja
põhimõtteliselt võib päris mitmeid
“tavalisi” maanteerattaid lihtsalt mõnd osa välja
vahetades fixed-gear-rattaks muuta.
See on
ülikerge?
Nii ja naa. Ta on hästi
basic ja seega on paljude asjade arvelt kaalus kokku hoitud. Samas pole
trekikomponendid kõige kergemad, trekis on vaja pigem
aerodünaamilisust ning sprintimiseks jäika raami. Mulle on ka
oluline, et jupid oleksid trikkidele vastupidavad. Nii selle kui ka
väljanägemise tõttu eelistan näiteks terasraami
alumiiniumraamile.
Paljud road-bike’id, millega
sõidavad maanteeratturid, on kergemad. Aga kui sina seda tõsta
prooviksid, tunduks see ilmselt päris kerge.
Missugune
on sinu sõidustiil? New Yorgi kulleritele on põhiline, et
saaks kiiresti edasi, teistele meeldib jälle trikitamine.
Kuna mul on BMXi taust ja ma sõidan rattaga iga päev,
siis natuke ikka jebin. Ma hüppan ikkagi äärekividest üles
ja treppidest alla, nagu BMXigagi.
Aga mõned fixed-g
ear’i spetsiifilised trikid on päris lahedad. Näiteks need, mis
baseeruvad sellel, et rattal ei ole vabakäiku.
Ma kasutan seda
põhiliselt igapäevase jalgrattana, sõidan tööle ja
kooli.
Kuigi räägitakse, et Tallinnas on paha
liiklus, on see minu meelest suhteliselt okei. Mulle meeldib liikluses
sõita. Peab lihtsalt olema tähelepanelik ja tundma
põhireegleid, à la suurtest veoautodest ja bussidest peab
eemale hoidma.
New Yorgi kullerite puhul
tähendab ülikiiresti vahemaade läbimine näiteks punase
foori alt läbi sõitmist. Kas sina saad ka sellest mingi
adrenaliinilaksu kätte?
Ma ei salga, et olen seda
vahel teinud, aga samas ei pea ma seda õigeks. Kõige tähtsam
on siiski ohutus ja olukordade õigesti hindamine. Kiiresti ja ohutult
liikluses sõitmine on nagu autode vahel surfamine, see on päris
cool. Ainuke asi on see, et Eesti teed võiksid tunduvalt paremad olla.
Selline ratas nõuab üsna siledat asfalti,
amorte sellel ka ju pole.
Metsa vahel saab hakkama,
aga kui läheb suurte kividega kruusaks, siis väga ei lähe. Ja
muidugi sileda asfaldi peal on ikkagi fun’im sõita, trekiraam on
suhteliselt jäik.
Kuidas sõidutehnika erineb
näiteks maastikurattaga sõitmisest?
Põhiasi on, et fikseeritud jooksu tõttu peab kogu aeg
väntama. Enne sõitma minemist tuleks kindlasti veenduda keti
pingulolemises ja muidu ratta korrasolekus. Kett on ratta ainuke vedur ja pidur
ja eluliselt tähtis.
Paljud kasutavad esirattapidurit. Ma
mõtlesin ise ka selle peale panna, aga algul ei saanud ma seda kuskilt
ja hiljem ei vajanud enam. Kiire pidurdamine käib muidu nii, et viid
keharaskuse kergelt esiratta peale, lukustad pedaalid ja pidurdad tagarattaga.
Kui pidurdusmaad on rohkem, surud jalgu tagasi ja aeglustad
nii. Fixed-gear’iga ilma pidurita liikluses sõitmine tundub
alguses enesetapp, aga tegelikult muutud sellepärast ka kümme korda
tähelepanelikumaks.
Palju Eestis võiks
neid inimesi olla, kellel on selline käikudeta trekiratas?
Tegelikult maailma esimesed jalgrattad olid ju kõik
fixed-gear’id. Ma ei tea, paljudel kuuri all selliseid vanu rattaid
seisab.
Eestis on väike trekiskene, aga tänaval
sõitjaid peale enda ma ei tea. Nüüd olen tähele pannud,
et mingid tüübid räägivad sellest netis, nii et ilmselt
kevadel tekib neid tänavatele rohkem.
Kas
käikudeta trekirattal on potentsiaali tõusta järgmiseks
BMXiks?
Ma ei tea, miks mitte? Ühelt poolt on see
mõnel pool välismaal populaarsemgi, aga see ei ole mingi
organiseeritud asi, kõik võistlused ja häppeningid on siiani
parajalt underground. Kui igal pool mujal on ta nii populaarne,
tõuseb see ilmselt ka siin teemaks. See on hästi ruttu
hästi suureks tõusnud nähtus ja on päris põnev
jälgida, mis vorme ja suundi ta võtab.
Mis on mis?
Fixed-gear-ratas on käikudeta ratas, millel pole vabajooksu. Ratta kett on otseühenduses tagaratta ning esihammasrattaga: kui ratas liigub, liiguvad ka pedaalid. Kuna pidurit sellisel jalgrattal ei ole, saab sellega sõita ka tagurpidi.
BMX-rattad on eriti tugevad trikirattad, mis on mõeldud nii spetsiaalsetele radadele kui ka linnatänavatele.
Filme käikudeta trekirataste subkultuurist Ameerikas:
Fixed-gear-ratas on käikudeta ratas, millel pole vabajooksu. Ratta kett on otseühenduses tagaratta ning esihammasrattaga: kui ratas liigub, liiguvad ka pedaalid. Kuna pidurit sellisel jalgrattal ei ole, saab sellega sõita ka tagurpidi.
BMX-rattad on eriti tugevad trikirattad, mis on mõeldud nii spetsiaalsetele radadele kui ka linnatänavatele.
Filme käikudeta trekirataste subkultuurist Ameerikas:
- “Pedal” (2001): New Yorgi fixed-gear-ratastel sõitvatest rattakulleritest kõnelev dokfilm.
- “MASH” (2007): San Francisco tänavatrekiratturite film.
- “Fast Friday” (2008): Seattle’i skenest ja ratturite häppeningist.
- “Macaframa” (2009): Värskeim film San Francisco ratturitest.